tööst rõõmu tunda. Kuid kuidas parandada õpetajate olukorda koolis ning kuidas nad saaksid ikkagi koolimeeskonna liikmeks? Samas peaks ka sellele probleemile lahenduse leidma, et kuidas nad saaksid koolide arengut muuta? Õpetajate olukord Õpetaja amet on rutiinne töö, mille tagajärjeks võivad olla ülekoormus ja piiratud võimalused. Õpilaste õpimotivatsiooni aitab tõsta see, kui õpilased on kaasatud aktiivsemalt kooliellu. Kuna õpetajad on ikkagi tavalised inimesed, siis kahjuks iseloomustab nende hingelist seisundit ja ka nende õpetamist ebakindlus- kas nad on ikkagi midagi korda saatnud või ei. Õpetajad peavad parimaks tasuks õpetamise eest seda, kui nad saavad õpilastega kontakti ning õpilased saavad nende seletatud teemadest aru. Koolidesse on vaja muutusi, kuid enamik õpetajaid ei jaksa seda teha, sest neil on endil liiga palju tööülesandeid, millega tegeleda. Koolide haridustase on
Mõtlesin väga põhjalikult sellele ning tõin välja negatiivsed ja positiivsed omadused. Minu arvates iga inimene peaks õppima oma võimete kohaselt ja need õpilased, kes oskavad paremini mõnda asja võiksid õpetada ka teistele, kes pole aru saand sellest teemast või kuidas seda lahendada. Muidugi ka kurdetakse selle üle, et kasutatakse kooliteritooriumil palju alkoholi või tubaka tooteid. Lõpuks ütlen, et mida rohkem lapsi kaasatakse kooliellu seda vähem toimub ka kooli vägivalda, kiusamisi, mõnitamisi või mõne muu meelemürgi kasutamist. Koolielu korras oleks ka palju õpilasi, kes tahaksid õppida ning hakata aina ülespoole tõusma ja olla edukad õpingutes.
Puhtalt kuivade faktide, aasta arvude ja valemite „tuupimine“ annab teadmiste lühiajalise omandamise ning ebapraktilise väärtuse. Selle asemel tuleks keskenduda õppeainete laiale ampluaale ning leida seoseid reaalse elu ning eri õppeainete vahel. Soovin, et minu laps omandaks koolis teadmisi eri valdkondadest iseenda jaoks, mitte ei tuubiks seosetult informatsiooni, et saada võimalikult häid hindeid. Samuti on oluline õpilaste kaasamine kooliellu ja nende ideede teostamise võimalus. Haridusasutuses mängib suurt rolli koostöö õpetajate, õpilaste ja juhtkonna vahel. Just selline kool, kus lapsed saavad teostada oma ideid, avaldada arvamust ning õppetöös kaasa rääkida, oleks koht, kuhu sooviksin oma lapse õppima panna. Õpilaste kaasamine arendab nende meeskonnatöö ja probleemi lahendamise oskust, kohustustunnet ning empaatiavõimet. Need
kaisuka.Kõige ägedam oli see , et käidi ka kehalises kasvatuses pidzaama ja sussidega ja õpetaja polnud sugugi pahane vaid oli rõõmus. KOSTÜÜMIPÄEV (reede) Peaaegu kõigil oli seljas mingi kostüüm ja see päev oli tore. Küll oli hiiri ,jäneseid , kasse jne...Hästi jäi silma 5. klass roki stiil . Ühel tüdrukul (Kätlin Lepp) oli eriti äge kostüüm ja soeng, pea oli värvitud kohe kahe värviga, sinise ja punasega. Koolinädal oli tore ja mitmekesine tavalisse ja igavasse kooliellu. Osavõtt koolinädalast polnud küll suurem asi aga loodame et see osavõtt läheb iga aastaga aina paremaks. Eelimistel aastatel on olnud koolinädal samuti väga tore ja see traditsioon võiks jätkuda igal aastal.
Teatavasti on aasta 2015 kuulutatud Eestis muusika aastaks. Seda sooviga tõsta sellel aastal Eesti mitmekülgne muusikaelu tähelepanu keskpunkti, sest muusikal on midagi, mis kõiki puudutab. Sellest saime meiegi inspiratsiooni praktilise töö ideeks. Teema on meile endale südamelähedane ja Tallinna Nõmme Gümnaasiumis on alati muusikat austatud. Leiame, et õigeid väärtushinnanguid ja traditsioone peab jätkama. Tahtsime meiegi oma kooliellu tuua rohkem helisid. Töö esimeseks eesmärgiks oli panna proovile õpilaste muusikalised teadmised ning loomingulisus. Samuti oli soovisime juhtida tähelepanu ka kooli nimekatele muusikutest vilistlastele, nende loomingule ning tutvustada neid kui andekaid inimesi kogu kooliperele. Muusikanädal toimus 26. jaanuar kuni 2. veebruar. Nädal algas esmaspäeva hommikul avakõne, projekti tutvustamise ning koori esinemisega. Teisipäevaks kaunistasime kooli
õpilastele mälestusväärse sütituskõne oma riigi kaitsmise tarvidusest. Kogu abituurium astus Kaitseliitu ning nende ja paljude nooremate ,,õpilaste sulepead vahetati püsside vastu". Vabadussõjas sõdis kokku üle 2000 õppursõduri, kellest 230 olid Treffneri kooli õpilased. Neist üheksa kooli tagasi paraku enam ei naasnud: seitse poissi langes Kuperjanovi partisanide pataljoni ridades, üks Scoutspataljonis ning üks soomusrongil võideldes. Vabadussõjas osalenud poistele ei olnud kooliellu tagasipöördumine alati lihtne liiga palju oli kogetud. Koolijuht Konstantin Treffner kurtis jaanuaris 1920 oma kirjas sõjaministeeriumile, et ,,kasarmu waimne õhkkond, mille õpilased-sõdurid kooli toowad ja mis alamatesse klassidesse püüab tungida, teeb kooli sihtide saawutamise raskeks, kui mitte wõimatuks". Riik suunas noori sõjasangareid haridusteed jätkama koolimaksust vabastamise ja priide õpikutega. Õppursõdurite meelespidamine Vabadussõjas
professionaalselt, milline on õpetaja motivatsioon tööks nende lastega, kuidas oskab õpetaja kohandada õpetamismetoodikat, keelekasutust, luua koolis multikultuurilist atmosfääri jne. Tugisüsteemid Vähemusrahvustest õpilastel esineb koolis algperioodil sageli kohanemisprobleeme, mis toe saamise korral ületatakse. Lapse esimeseks toeks peavad olema tema vanemad. Kodu ja kooli koostöö on vähemusrahvustest õpilaste võtmeküsimus. Vanemate kaasatus kooliellu mõjutab positiivselt lapse enesekindlust, motivatsiooni. Eestis on praegu kõneravi kõrval õpiabi võimalused parandusõpe, tugiõpe, individuaalne õppekava. Vähemuslapsed vajavad eelkõige eesti keele tugiõpet ja individuaalset õppekava. Parandusõppes peab pöörama tähelepanu eelkõige eesti suulise kõne kasutusele ja arendamisele. Eesti keele oskuse arendamine tuleb lõimida ainealaste teadmiste kujundamisega. Eesmärk peab olema toetada last kogu õppetöös.
mis omakorda paneb lapsi ennast kõrvaletõrjuvana tundma. Hindamine peaks teenima lapse huve, innustama meid töötama lapse huvides, mitte tema vastu. (Baker, 2005, 282-287.) Lisatoetused kakskeelsele lapsele Vähemusrahvustest õpilastel esineb koolis algperioodil sageli kohanemisprobleeme, mis toe saamise korral ületatakse. Lapse esimeseks toeks peavad olema tema vanemad. Kodu ja kooli koostöö on vähemusrahvustest õpilaste võtmeküsimus. Vanemate kaasatus kooliellu mõjutab positiivselt lapse enesekindlust, motivatsiooni. Varik. (2008). Kakskeelsus. [2012, 1. mai]. http://www.annaabi.com/download.php?matid=12227 Järeleaitamis-, tasandusõppe, ülemineku-, kohanemistunnis või ükskõik millise muu nime all neid tunde tuntakse, pakuvad lapsele keelelist tuge üleminekul koduse keele kasutamiselt kooli keelele. Täiendav abi on lapsele väärtuslik ja vajalik, see annab talle kindlustunde keetulises keelelises olukorras toimetulekuks.
akadeemilisele karjäärile erilist mõju, vaid pigem lihtsalt kinnistavad neid erinevusi, mis olid õpilaste vahel juba kooli tulles. • Kas tegemist on koolide või õpilaste omadustest tulevate eelistega? Õpilase õppeedukus sõltub rohkem tema kodust kui koolist. • Õppevahendite piisav olemasolu koolis, õpetajate osalemine täiendkoolitustel, õpetajate omavaheline koostöö õppeprotsessis, lapsevanemate kaasamine kooliellu ei oma mingit mõju Eesti õpilaste õppetulemustele. • Õppetulemused sõltuvad tugevalt sellest, kui haritud on õpilase vanemad ja kui materiaalselt heal järjel on kodune keskkond. • Õpetamise efektiivsus koolis sõltub sellest, millised õpilased ja õpetajad on kooli kokku tulnud. Saar ja Mõttus uuematest arengutest Eesti kõrghariduses Üleminekuga sotsialistlikult plaanimajanduselt turumajandusele kaasnes ka kõrgharidust
õhkkond. See, kuidas vanast tehti uus, säilitades selle juures varasem õhkkond. Mulle meeldis, et õpilastel oli vabadus liikuda koolipeal ringi, kas siis vahetunnis või tundide ajal, kasutades selleks erinevaid ruume. Näiteks mõni kirjandustund toimus võlvis? (nüüd ma ei mäleta täpselt nime). Eks koolil on omamoodi vaim tõesti, aga eelkõige arvan, et selle vaimu loovad ja aitavad hoida antud kooli õpilased, kes panustavad igakülgset aktiivsesse kooliellu. Kooliajal ei olnud mina just kõige aktiivsem 20 ürituste korraldaja või osavõtja, kuigi olin väga sotsiaalne inimene.. ilmselt just seetõttu, et meie lennust oli minust palju rohkem aktiivsemaid noori. Nüüd.. 4 aastat hiljem, kui asusin õpetajana tööle suurde kooli, milles õpib üle 1500 õpilase, mõtlen ikka ja jälle oma kooliajale tagasi. Ilmselt ka seetõtu, et käesolevast koolis tehti ka remont, aga miskipärast ei ole sellist
Vabakooli liikumisega ühinenud koolid olid vabad riigi, kiriku ning ükskõik missuguse autoriteedi kehtestatud seadustest - nad toetusid arusaamale lapse maksimaalsest isikuvabadusest. Loobuti igasugustest koolireeglitest, õpetajad olid lastega võrdses asendis, suhtlus oli mitteametlik, koolis ei olnud tasu ega karistust. Vabad koolid tekkisid tavaliselt väikestes kohtades, kus lähiümbrusel, kommuunil, oli koolielus tähtis roll. Vanemad kaasati kooliellu ning õpilaste ühesugune asend koolis ja kommuunis pidi neile õpetama demokraatiat. Vabad koolid vastandusid avalikult riiklikele koolidele. Vabakoolidel ei olnud selget kasvatusfilosoofiat. Neid analüüsides saab rääkida sellest, mille vastu nad olid. Õpetaja jaoks oli lihtne mall, mille järgi sai eristada "pahad asjad" "headest asjadest". Teadus (teadmine), autoriteet ja korrareeglid - neist tuli hoiduda, sest pole olemas sellist teadmist (teadust), mida kõigile tingimata vaja on
annaabi.ee 
