Kontsert nimega „PIDU“, (1)

Kontserdi arvustus
Käisin laupäeval 30. aprillil 2011 aastal Pärnus kaubandus keskuste Port Artur 1 ja Port Artur 2 vahelisel alal, kus toimus järjekordne kontsert nimega „PIDU“, et tähistada Port Arturite 14.sünnipäeva ühes volbriööga. Port Arturi sünnipäeva õhtusel kontserdil „PIDU“ esinesid Ukraina rahvamuusika sugemetega Svjata Vatra , Pärnu noortebänd Epordwerk ja Emil Rutiku oma bändiga Compromise Blue .
Õhtu hakkas 20.00 ja rahvast oli kohale tulnud alguses vähe, kuigi võis arvata, et publiku seas on enamus nooremad inimesed, siis olid end kohale vedanud ka üllatavalt palju vanemaid inimesi.Kuigi kontserdi alguses oli rahvast kohal vähe, siis mida aeg aina edasi, seda rohkem inimesi oli seal väikesel alal, kella kümneks oli plats rahvast täis ning „PIDU“ käis täie hooga .Esinejate jaoks oli üles seatud suur välilava, kus bändide pauside ajal keerutas plaati DJ Rivo Tettermann.Kell 20.30 tuli lavale Svjata Vatra. Svjata Vatra on Eesti-Ukraina kollektiiv , kes oma stiili nimetavad tulefolgiks. Svjata Vatra solistiks on Ruslan Trochynskyi,kes lisaks laulmisele mängib ka trombooni .Lisaks kuuluvad bändi veel: Kulno Malva akordionil, Juhan Suits torupillil ja vilel, Kalle Kindel jembeel, Dmitri Dmitrenko löökpillidel.Nelja eesti ja ühe ukraina muusiku koostööst õhkub tulist meesenergiat ja rõõmsameelsust.Svjata Vatra lavale astudes ning nähes nende torupilli,trombooni ja tamburiini nähes tekkis mul kõhklus, kas nad on ikka sobivad esinema sellisele noorte üritusele, aga kui hakati mängima, siis kõik kõhklused purunesid ja rahvas tõmmati väga kiiresti oma rütmilise muusikaga tantsima ja endalgi ei jäänud muud üle kui minna tantsima. Lauljale ja pilli mängijatele on mul ainult kiidusõnad, sest bändi liikmete laulu ja pilli oskused olid tasemel ning avaldasid mulle väga suurt muljet, eriti avaldas muljet Ukrainast pärit Ruslani, kes on vaevaks võtnud ära õppida eesti keel ja lauda selles keeles.Lauldi nii eesti kui ka vene/ukraina keeles.Nende muusika sõnumiks on, et tuleb nautida elu ja unustada igapäev mured.Sõnumi edasi andmine on lihtne ning arusaadav kõigile kuulajatele.Nende esitus oli erakordne ja väga orginaalne, sest nende muusika oli lihtne, energiline ja kaasakiskuv- kõike seda mida teiste esinejate omad ei olnud. Ma ei olnud ennem sellisest bändist mitte midagi kuulnud ja mulle on väga võõras folk muusika, siis jättis mulle see bänd väga hea mulje ja andis ettekujutuse folk muusikast, mis on väga-väga positiivne.Lähen kindlasti seda ansamblit kuulama veel kui nad satuvad minu elukoha lähiümbrusesse esinema, sest nendest sai minu lemmlik folk ansambel .
Teisena tuli lavale kella 21.30 paiku Pärnu oma kollektiiv Epordwerk. See on noortebänd, kelle muusika stiiliks on Club / Electro / Rock. Koosseisu kuuluvad ansambel „Bedwettersi“ trummarina tuntud Karl- Kristjan Kingi ( vokaal ), Eesti Otsib Superstaari I hooaja finalist Rivo Kingi ( elektroonika , produktsioon), Manuel Vulp ( kitarr , produktsioon), Koit Toome bändis bassi mängiv Silver Haugas (basskitarr) ning Tanel Padar & The Suni trummar Boris Hrebtukov ( trummid ). Ka sellest bändist polnud ma ennem midagi kuulnud ja nende lavale tulles ning nende rõivastust vaadates võis arvata, et esitatakse midagi lihtsat ja igavat. Jällegi pidin oma sõnu sööma, esitus oli energiline ja kaasakiskuv.Nagu noorte bändidel ikka on neil suur arengu võimalus.Nende esituses oli nii plusse kui ka miinuseid.Miinusteks oli kohati liiga vali muusika nii, et laulja hääl ei kostnud üle muusika. Miinuseks oli veel laulja puudulik inglise keel, millest oli kohati väga raske arusaada.Pluss pooleks oli pillimängijad, kes olid tasemel ning nende soolod , mis olid muljetavaldavad. Nende muusika sõnumist oli raske aru saada, laulja puuduliku inlgise keele tõttu.Nende esitus oli korralik ja tavapärane ning, et saavutada suurepärane hinnang, tuleks lauljal parandada oma inglise keelt või hakata laulma hoopis eesti keeles. Kasulik oleks neil ka palgata helitehnik, kes seaks asjad nii paika, et lauljat oleks kuulda ja kontsert oleks nauditavam. Kuigi Epordwerk mulle sügavat muljet ei suutnud avaldanud ja mind nende tehtavat muusikat kuulama panna, siis läheksin ikkagi paari aasta pärast nende esinemist uuesti vaatama, et nende arengut näha ja siis ehk juba ka nende muusika sõnumit tajuda. Seniks poistele jõudu edaspidiseks.
Kolmanda ja viimase esinejana tuli lavale kella 23.00 ajal Compromise Blue. See on 1988.aastal loodud Eesti bänd. Compromise Blue on bluusi , souli ja funky soust. Kollektiivi kuuluvad: Emil Rutiku – laulja,Raul Ukareda – kitarrist,Ülo Krigul – klahvpillimängija, Argo Toomel – basskitarrist,Ivo Varts – trummar,Mart Sork – tromboonimängija,Jaak Oserov – trompetist ,Margus Männa – saksofonist .See oli ainuke bänd, millest ma olin ennem kuulnud ja näinud ning lootsin midagi profesioonaalset. Kuid pidin pettuma ja ma ei olnud ainuke, kes pettus. Nende esinemise ajal vajus suurem osa rahvast laiali ning väga vähesed jäid tantsima. Laulja lauluoskus oli tasmel, kuid puudu jäi kirest ning energiast, mis tõttu rahvas ka lahkus. Pillimängijaid oli palju ja see kopenseeris puuduva energia, oli palju erinevaid pille, mis koostöös muutsid esituse rütmikaks,värvikirevaks ja huvitavaks kuulata, kuid see ei olnud tantsumuusika. Nende esitusest ei osanud ma välja lugeda mingisugust sõnumit.Bänd oleks võinud kaasata oma esinemisse rahvast ning muuta oma esinemine energilisemaks. See bänd valmistas mulle pettumuse, sest internetist kuulates on nende muusika palju elavam ja nauditavam, kui see oli kontserdil.
Üldmulje kontsertist jäi positiivne ja suured tänud korraldajatele, kes olid korraldanud sellise kontserti, kuid esinejate järjekord oleks võinud olla tagurpidi , sest esimene esineja oli kõige rütmikam ja kaasa kiskuvam ning viimane kõige vähem kaasakiskuvam ning rahvale mitte peale minev.Kõige suurema vaimustuse tekitaks Svjata Vatra, oma energilisuse ja orginaalsusega. Edu kontserdi korraldajatele järgmisteks aastateks, et järgmised kontserdid tuleksid nauditavamad ja lõbusamad.
Styv Solovjov G1a