Kontserdiarvustus - Eesti Film 100 (1)

Eesti Film 100. Suur filmimuusika kontsert
26. oktoobril külastasin koos perega Pärnu Kontserdimajas toimunud Eesti Film 100 pühendatud filmimuusika kontserti.
Eesti filmi saja aastase ajaloo jooksul on tehtud sadu häid filme, mis on leidnud koha kõigi eestlaste südames.
Kui film iseenesest on saanud klassikaks, siis klassikaks on saanud ka seal filmis öeldud repliigid ning kõlav muusika .
Kohati on jäänud tunne, et mõningad palad on saanud liiga vähe tähelepanu, samas mõned laulud on kinnistunud jäädavalt rahva südamesse. Kui vaadata juba klassikaks saanud filmi, siis osades neist on palju laule, mida teavad kõik, teistes jälle ei meenu filmidest ühtegi helilõiku, mis jääks kummitama või kõlaks tuttavalt. See näitabki, et Suur Film iseenesest vajab ka Suurt Muusikat, mis lisaks visuaalsele naudingule toob esile seal mängitava helilõigu või lauluteksti.
Eesti filmi sajandat sünnipäeva tähistaval kontserdil tulid ettekandele eesti filmimuusika silmapaistvaimad teosed meie tuntuimatest filmidest „Nukitsamees“, Siin me oleme“, „Need vanad armastuskirjad “, „ Detsembrikuumus “, Nipernaadi jpt. Kuulmata ei jää ka Tõnu Naissoo surematud laulud filmist „Viimne reliikvia “ ja Grünbergi legendi staatusesse tõusnud muusika filmist „Hukkunud alpinisti hotell “.
See viimane on minu isa suur lemmik.
Filmimuusika pärleid esitasid Eesti Draamateatri alati särtsakad ja vaimukad laulvad näitlejad Märt Avandi ja Mait Malmsten , võluvad lauljatarid Sandra Nurmsalu ja Marvi Vallaste ning helilooja Sven Grünberg isiklikult. Filmimees Artur Talvik andis kontserdile vürtsi oma mahlakate vahetekstidega filmielust. Samuti esitas ta ka paar laulu. Muusikuid saatis Politsei- ja Piirivalveorkester dirigent Hando Põldmäe juhatusel .
Kontsert iseenesest algas tempokalt ning köitis koheselt laulude ning vaheklippidega tähelepanu, aga mingi aja möödudes ,,vajus“ kogu esitus natuke ära. Arvan, et süüdi olid need lood, mis ei olnud nii tuttavad ja kõlasid järjepanu. Samas on hea tõdeda, et esitati ka neid lugusid, mis ei ole nii väga laiemale avalikkusele tuttavad nagu näiteks lood filmidest „Need vanad armastuskirjad“, „Detsembrikuumus“, Nipernaadi. Osade lugude miinuseks võiks lugeda seda, et originaalid on esitatud nii hästi, et kontserdil esitatud tõlgendused või stiilimuutused ei pruukinud publikule omaseks saada ja tahtmatult kõrvutati neid originaalidega. Kuna kontserdi eesmärk oli tutvustada filmimuusikat ja mitte seda originaalis kopeerida, arvan, et kontsert iseenesest oli huvitav ja pani nii mõnegi külastaja uuesti mõnd juba unustatud filmi vaatama.