See mängib olulist rolli inimkehas, sest osaleb paljudes metabolismi ja füsioloogilistes protsessides, see on vajalik iga keharaku normaalseks funktsioneerimiseks ning rakumembraanide alalhoidmiseks. Ta on luude peamine koostisosa, 99% Ca asub just luudes ja hammastes. Just sellepärast vajatakse kaltsiumi tugevate luude ja hammaste ehitamiseks. Peale seda mängivad kaltsiumiioonid olulist rolli rakusiseste signaalide edastamisel, lihaste kontraktsioonis, vere hüübimisel. Kaltsiumi liikumist rakkude vahel reguleerib magnesium (Mg) ning need kaks mineraali on inimkehas väga tihedalt seotud. Nagu varem öeldud, vastutab kaltsium lihaste töö eest, täpsemalt öeldes aga vastutavad kaltsium ja magneesium lihases vastandlike protsesside eest – kaltsium on oluline lihase kontraktsioonil ja magneesium lihase lõõgastumisel. Kui kehas on kaltsiumi ja magneesiumi tasakaal paigast ära kaltsiumi kasuks, siis tekivad kergesti lihaskrambid.
alustasakaal, karboanhüdraasi aktiivsus tuubulusrakkudes ning kortisool, aldosteroon ja mõned muud steroidid. Liikumist ekstra- ja intratsellulaarse ruumi vahel mõjutavad rakusisene pH (atsidoosi korral rakust välja, alkaloosi puhul sisse), insuliin (stimuleerib liikumist insuliintundlikesse rakkudesse) ja katehhoolamiinid (stimuleerivad liikumist lihasrakkudesse). Kaalium on oluline pea kõikide keharakkude ainevahetuses, neuromuskulaarses erutusjuhtes ja südame- ning skeletilihaste kontraktsioonis. Kaaliumi eritumine organismist toimub peamiselt neerude kaudu. K + filtreerub glomeerulites ja reabsorbeerub proksimaalsetes tuubulites ning Henle lingus. K + sekretsioon distaalsetes tuubulites on konkureeriv vesinikioonide sekretsiooniga ning toimub vahetusena Na + ioonide vastu. Seda protsessi mõjutavad happe-alustasakaal, karboanhüdraasi aktiivsus tuubulusrakkudes ning kortisool, aldosteroon ja mõned muud steroidid. Kaaliumi eritumine uriiniga sõltub toiduga saadavast hulgast,
Lümf on läbipaistev värvusetu vedelik, mis viiakse verre lümfisoonte kaudu. Lõmf kõrvaldab kudedest jääkaineid. Rasvkude on varuainete kogumise paik, organismi soojuse hoidja (kehakaalust 10-20%). Luud. Luupainduvus sõltub osseiinist ja kõvadus mineraalainetest. Lihaskude. Lihaskoed on võimelised kontraheeruma. Lihaskiud koosnevad müofibrillidest (müofibrill koosneb aktiinist ja müosiinist (ja titiinist)). Vöötlihaskiud alluvad tahtele, kontraheeruvad kiiresti, kontraktsioonis on lühemat aega, väsivad kiiremini kui südamelihaskiud. Südamelihaskude Iseloomulik samasugune ristivöödilisus kui vöötlihastel. On ühendatud anastomooskiudude (ühendus) varal võrkjaks struktuuriks. Talitlus ei allu tahtele, lihas ei väsi; tööperiood vaheldub puhkefaasiga. Tuumad paiknevad kiudude keskosas, mida piiravad heledamad sarkoplasma alad.
poolt innerveeritavad lihaskiud kokku - nimetatakse vanemas kirjanduses "neuromuskulaarne ühik", uuemas kirjanduses "motoorne ühik". Kõik ühe motoorse ühiku kiud tõmbuvad kokku korraga, kuid alati on kokku tõmbunud vaid osa motoorseid ühikuid (raske töö korral kuni 10%, erijuhtudel max ca 20%). Elavas (ka väliselt täiesti lõdvestatud) lihases on alati mingi osa motoorseid ühikuid kokku tõmbunud - seda nimetatakse lihase toonuseks. Puhkuse ajal (vähe ühikuid kontraktsioonis) on lihase toonus madal, tööd tehes (rohkem ühikuid lülitub tööle) lihase toonus tõuseb. Lihase kontraktsiooni jõud sõltub füsioloogilisest ristlõikest, mis on kõigi lihaskiudude ristlõigete summa. Lihase kontraktsiooni (lühenemise) pikkus on kuni pool lihaskiudude pikkusest. Käävjatel ehk fusiformsetel lihastel paiknevad lihaskiud piki lihast peaaegu paralleelselt, seega sellised lihased võivad sooritada ulatuslikku liigutusi, kuid väikese jõuga
Vöötlihased algavad ja lõpevad kõõlusega, mis on väga tõmbekindel (6- 12 kg/mm2 kohta). Kõõlus ja lihas on omavahel väga tihedalt seotud. Kujult jagunevad lihased: - pikad lihased jäsemetel; 24 - lühikesed lihased kerel, selgroolülide ja roiete vahel; - laiad lihased ühenduvad laiade luudega. Lihase elemendid on lihaskiud ja sidekude. Iga lihaskiud on ümbritsetud sidekoelise kestaga. Lihaste talitlus avaldub nende kokkutõmbumises (kontraktsioonis). Nad kas sooritavad või pidurdavad mingit liigutust. Ärkvelolekul on lihased keha seisangu hoidmiseks pidevalt tegevuses. Ka lõtvunud olekus lihastel on oma toonus (pinge). Toonus väheneb sügava une perioodil. Samuti kaob toonus ka lihasesse kulgeva närvi läbilõikamisel. Lihastel on suur osa keha soojusregulatsioonis (suur osa soojusest toodetakse lihastes). Lihase kokkutõmbejõud on võrdeline lihase ristlõikepindade summaga (lihase pikkusel ei ole tähtsust)
filamentidest. Silelihaskude: esineb veresoonte seintes, siseelundites (sooled, hingamisteed). - Kontraktsioonid ei allu tahtele Silelihaskude Koosneb käävjatest silelihasrakkudest, kepjas tuum paikneb lihasraku keskel sarkoplasmas (tsütoplasma). Müofibrillid asuvad rööbiti raku pikiteljega Vöötlihaskude Vöötlihaskiud on varieeruva pikkuse ja läbimõõduga. Alluvad tahtele, kontraheeruvad kiiresti, kontraktsioonis on lühemat aega, väsivad kiiremini kui südamelihaskiud Eristatakse: Somaatiline muskulatuur: kere ja jäsemete lihased, silmamuna välislihased Erivistseraalne lihaskond: Kõri lihased, suulagi, neel, pea ja mõned kaelalihased Vöötlihaskude (skeleti lihas) Kiud on ristivöödilised. Koosnevad vahelduvalt asuvatest ja valgust erinevalt murdvaist ketastest e. Diskidest. Tumedamad kettad vahelduvad heledamate ketastega: ristivöödilisus.
· alalävised ärritused - kutsuvad koes esile vaid kohalikke väikesi muutusi, mis ei ole vastusreaktsiooni saamiseks piisavad · ülelävised ärritused - tugevamad kui läviärritus ja kutsuvad esile tugeva vastusreaktsiooni. Ärritus - ärritaja mõju elusale koele. Erutus tekib organismi rakkudes füüsikaliste ja keemiliste ärritajate toimel. Erutus on talituslik seisund, mis avaldub närviimpulsside tekkes ja edasiandmises, lihaste kontraktsioonis, näärmesekreedi eritumises jne. Erutusseisund tekib mitmete keskkonna tegurite mõjumisel erutuvatele kudedele (näit. valgus, heli, lõhnad, elektrivool, sisekeskkonna kemism, rõhu jne. muutused). Erutuvus rakkude ja kudede võime üle minna jõudeseisundist erutusseisundisse. Erutuvates kudedes tekkival erutusel on nii üldisi (ainevahetuse intensiivsuse tõus, soojuse produktsiooni suurenemine ning elektriliste potentsiaalide muutumine erutunud rakkudes ja koe osades) ning
Kuid kvantmehaanikas eksisteerivad osakesed ajatus ja ruumitus dimensioonis. Osakeste jaoks aega ega ruumi enam ei ole olemas. Relatiivsusteooria ei oska seda matemaatiliselt kirjeldada. Üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad kvantmehaanikat uurides oma kehtivuse. Kuid just siin ilmnebki kõige põhilisem füüsikaline seos relatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel. Kui relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi kadumised ( mis väljenduvad aja dilatatsioonis ja pikkuste kontraktsioonis ), siis kvantmehaanikas aega ja ruumi enam ei eksisteerigi ( see väljendub osakeste teleportreerumistes aegruumis ). Isegi tänapäeva teadlased tunnistavad võimalust, et ,,võib öelda, et kvantosakesed eksisteeriksid justkui väljaspool aegruumi ning eksperimendid kinnitavad seda." ( artikklis: http://www.fyysika.ee/uudised/?p=25095 ). Füüsikalised kehad on võimelised teleportree- ruma aegruumis ainult sellest väljas olles.
Kuid kvantmehaanikas eksisteerivad osakesed ajatus ja ruumitus dimensioonis. Osakeste jaoks aega ega ruumi enam ei ole olemas. Relatiivsusteooria ei oska seda matemaatiliselt kirjeldada. Üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad kvantmehaanikat uurides oma kehtivuse. Kuid just siin ilmnebki kõige põhilisem füüsikaline seos relatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel. Kui relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi kadumised ( mis väljenduvad aja dilatatsioonis ja pikkuste kontraktsioonis ), siis kvantmehaanikas aega ja ruumi enam ei eksisteerigi ( see väljandub osakeste teleportatsioonis ). Antud juhul käsitleme peamiselt kvantmehaanika füüsikalisi aluseid, mitte niivõrd selle mate- 78 maatikat. Nii tegime ka relatiivsusteoorias. Püüame arusaada ja mõista nende füüsikateooriate just füüsikalist olemust laskumata seejuures nii väga sügavale matemaatikasse. 1.3.2 Kvantmehaanika kui teleportmehaanika
Kuid kvantmehaanikas eksisteerivad osakesed ajatus ja ruumitus dimensioonis. Osakeste jaoks aega ega ruumi enam ei ole olemas. Relatiivsusteooria ei oska seda matemaatiliselt kirjeldada. Üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad kvantmehaanikat uurides oma kehtivuse. Kuid just siin ilmnebki kõige põhilisem füüsikaline seos relatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel. Kui relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi kadumised ( mis väljenduvad aja dilatatsioonis ja pikkuste kontraktsioonis ), siis kvantmehaanikas aega ja ruumi enam ei eksisteerigi ( see väljendub osakeste teleportreerumistes aegruumis ). Isegi tänapäeva teadlased tunnistavad võimalust, et „võib öelda, et kvantosakesed eksisteeriksid justkui väljaspool aegruumi ning eksperimendid kinnitavad seda.“ ( artikklis: http://www.fyysika.ee/uudised/?p=25095 ). Füüsikalised kehad on võimelised teleportree- ruma aegruumis ainult sellest väljas olles.
annaabi.ee 
