Pärgõmblus Lambdaõmblus. Soomusõmblus Servõmblus 29. Alalõualiiges, liikuvus. Alalõualiiges on ainsaks kolju liigeseks. Selle moodustavad alalõualuupea ja oimuluu alalõuaauk ning liigeseköbruke. Liikuvus: • Alalõua langetamine – ümber frontaaltelje. •Alalõua nihkumine ette- ja tahapoole • Alalõua liikumine külgsuundades NB! Suu avamisel toimub alalõualuu langetamine ja nihkumine ettepoole, suu sulgemisel vastupidiselt. 30. Kolju kontraforsid, nende tähtsus. Mõningates kolju piirkondades asuvad koljuluu paksendid, mida nim. kontraforsideks. Kontrafors e. vastujõud. Kontraforsid on iselaadsed kolju toestuspunktid, millede vahele jäävad tunduvalt õhemad piirkonnad. Tähtsus: vähendavad põrutusi ja tõukeid, mis tekivad kõndimisel, jooksmisel, hüppamisel ja mälumisel. On ka nö. tugevdavad sambad, mis toestavad koljuluud. 31. Nina kõrvalurked, tähtsus. Ninakäikudega on ühenduses ninakõrvalurked (tühimikud koljus)
ehteasju jne. Tehniliselt on nissid vajalikud mitmesugustele kommunikatsioonidele, seadmetele. Pilaster - tema ülesnaded o müüri toetamine ja tugevdamine ning katusetalade ja -fermide toetuspinna moodustamine. Lamedaid pilastreid kasutati rooma, renessanssi ja klassitsistlikus arhitektuuris seinapindade liigendamiseks. Kontrafoss e.tugipiilar - tema peamiseks ülesandeks on võlvlae külgsurve vastuvõtmine ja müüri tugevdamine. Tavaliselt paiknevad kontraforsid võlvikanna kohal (gooti arhitektuur). Deformatsioonivuugid: 1. Temperatuurivuugid - temperatuurist tingitud materjali paisumised ja kahanemised viivad hoone tarindi pragude tekkimiseni. Selle vältimiseks ''lõigatakse'' hoone katusest kuni vundamendi pealispinnani läbi temperatuurivuukidega. 2. vajumisvuugid - nende ülesandeks on vältida ebasoovitavate pragude tekkimist hooneosade vahel, mille puhul on oodata erinevate vajumiste. Vajumisvuugiga
Kunagi olevat Procopius, kes pärast kiriku sissepühitsemist keisrile piduliku ülistuskõne kirjutas, küsinud, kuidas see ülisuur kuppel üleval püsib. Seda nõutust on külastajad tundnud sestsaadik. Vastus on aga lihtne. Hagia Sophia kirik on üles ehitatud tasakaalus hoitavatele vastasjõududele. Jõule, mida avaldab 31 meetrise läbimõõduga ja 62 3 meetrit kõrge kuppel, vastavad lõunast ja põhjast suured kontraforsid ehk piiritaolised seinatoed võlvide surve tasakaalustamiseks ning läänest ja idast poolkuplid. Tugipiilarid ja teised tugielemendid on võetud kasutusele alles peale 557. aastal olnud maavärinat, et kindlustada ehitist ja parandada selle karkassis tekkinud nihked. Kogu kiriku kandekarkass on teadmatute pilkude eest varjatud. Inimesed näevad vaid keskset kuplit koos toestavate poolkuplitega idas ja läänes. Väljapaistvad on ka marmorist
seadmetele. Pilaster – tema ülesanded on müüri toetamine ja tugevdamine ning katusetalade ja – fermide toetuspinna moodustamine. Lamedaid pilastreid kasutati rooma, renessanssi ja klassitsistlikus arhitektuuri seinapindade liigendamiseks. Kontraforss e. tugipillar –tema peamiseks ülesandeks on võlvlae külgsurve vastuvõtmine ja müüri tugevdamine. Tavaliselt paiknevad kontraforsid võlikanna kohal. Deformatsioonivuugid: 1) Temperatuurivuugid – temperatuurist tingitud materjali paisumised ja kahanemised viivad hoone tarindi pragude tekkimiseni. Selle vältimiseks „lõigatakse“ hoone katusest kuni vundamendi pealispinna läbi temperatuurivuukidega. 2) Vajumisevuugid – nende ülesandeks on vältida ebasoovitavate pragude
Nagu varasemalgi perioodil, asus linnusetorn kõige raskemini ligipääsetavas kohas ja linnusevärav oli hästi kindlustatud. Gooti katedraalides loobuti tavaliselt koori all asuvast krüptist, mistõttu kooriosa põrand on ehitise teiste osadega võrdsel kõrgusel. Kasutati gooti tugisüsteemi, mis võimaldas rõhtjõud koondada kindlatesse punktidesse. Peamisteks ehitustehnilisteks uuendusteks said teravkaar, roidvõlv, tugikaared ja tugipiilarid ehk kontraforsid. Teravkaare kasutuselevõtmine tõi kaasa avarad aknad ja saledad tornid. Kuna teravkaarse konst- ruktsiooni külgsurve oli väiksema pinge tõttu nõrgem ja peamine raskus langeb alla, osutus võima- likuks ehitada kõrgemaid ja vähem massiivseid müüre ning kõrgemaid avausi. Teiseks tähtsaks konstruktiivseks uuenduseks gooti katedraalis kujunes roidvõlv, mille puhul ristvõlvi siilude liitejoonele laoti kividest või tellistest latitaoline kaar, mis aitas võlvi kanda.
Vanem osa katedraalist pärit karolingide ajast, põhiosa 14.-15. sajand. Kabel -algul osa keirilossist. Pidi looma tunde võimust. Jääb hilisema, gooti katedraali varju. Romaani stiil.- jääb kabelite ja katedraali vahele. Ülekaalus basiilika (ladina risti kujulise põhiplaaniga hoone). Romaani katedraalid on suurejoonelised ja massiivsed. Maa kohal kõrguva jumalariigi silmaga nähavad kehastused. Gooti stiil- kontraforsid (võimsad tugikapillaarid) eraldusid kiriku seinast. Vitrazid, arvukad tornid, taevasse tõusev peatorni teravik. Kõrgustesse püüdlev. Klassikalise keskaja sümbol: kõrgusse pürgivad tornid, gooti ehitusstiil, püüd tõusta vaimsetesse kõrgustesse. Ajastu erinevad suundumused: "Usun, kuna see on mõistusega seletamatu" -objekt käsitamatu. "Usun, et mõista" -Jumala olemasolu loogiline tõestus.
Seinte toeks ehitati tihti kontraforsse ning linna keskosas elavdasid tänavapilti veel paljude majade külge ehitatud väikesed kaubapoekesed, neist üksikud on alles tänapäevani. Üldse oli keskaegse Tallinna arhitektuur küllalt omapärane: hoonete akna- ja ukseavad paiknesid seinapinnas reeglina vabalt, seega ebasümmeetriliselt, hoonete seinapindu liigendasid ja mitmekesistasid sageli mitemsugused ärklid, kontraforsid, vintskapid jms. Paljude majade viilud ning tornide tipud olid kaunistatud arvukate sepistatud tuulelippudega. Vertikaalsustunnet rõhutasid peale kõrgete viilkatuste veel üle hoonete paistavad linnamüüri ja kirikute tornid. Hoonestuse kõrgus ületas tänava laiuse keskmiselt 2-3 korda, umbes sama palju olid majadest kõrgemad linnamüüri tornid. Raekoja platsi ümbrus linnulennult lõunast vaadatuna
tehniliselt on niššid vajalikud mitmesugustele kommunikatsioonidele, seadmetele. Pilaster – tema ülesanded on müüri toetamine ja tugevdamine ning katusetalade ja – fermide toetuspinna moodustamine. Lamedaid pilastreid kasutati rooma, renessanssi ja klassitsistlikus arhitektuuri seinapindade liigendamiseks. Kontraforss e. tugipillar –tema peamiseks ülesandeks on võlvlae külgsurve vastuvõtmine ja müüri tugevdamine. Tavaliselt paiknevad kontraforsid võlikanna kohal. Deformatsioonivuugid: 1) Temperatuurivuugid – temperatuurist tingitud materjali paisumised ja kahanemised viivad hoone tarindi pragude tekkimiseni. Selle vältimiseks „lõigatakse“ hoone katusest kuni vundamendi pealispinna läbi temperatuurivuukidega. 2) Vajumisevuugid – nende ülesandeks on vältida ebasoovitavate pragude
annaabi.ee 
