1799. aasta lõpul hakkas kehtima uus konstitutsioon, mille Bonaparte oli isiklikult dikteerinud mõne päeva jooksul (kiire vana). Tegu oli juba neljanda põhiseadusega alates aastast 1791. Säilis vabariik, seadusandlik võim jaotus mitme asutuse vahel, kuid tegelikult kontrollis seda ikkagi Bonaparte. Täidesaatev võim pidi kuuluma kolmele kümneks aastaks valitud konsulile. Esimene konsul oli Bonaparte ja talle kuulus tegelik võim riigis. Teistel konsulitel oli ainult nõuandev hääl (mää!). Esimese konsuli positsiooni kindlustas ka tema otsustav roll kohalikus halduses. Säilitati revolutsiooniaegne maa jagunemine departemangudeks, mille eesotsas seisvad perfektid määras esimene konsul. Esimese konsulina püüdis Bonaparte saavutada leppimust. Ta kuulutas välja amnestia emigrantidele, et need kodumaale tagasi pöörduksid. Enamik kasutas ka seda võimalust. Leppimust
o Prinstipaatide aeg(27ekr-284pkr) o Dominaadi e absoluutse monarhia aeg(284-565) (keiser=dominus) Kuningate e rexide aeg(753-510ekr) o Rooma oli väheste elanikega linnriik o Talupoegade ühisk o Rahvakoosolekul valitaval kunindal po, reg, lilitaarne võim o Tavaõigus(mos maiorum) o Õigus oli salajane ja osa religioonist Vabariigi aeg(510ekr-27pkr) o kuninga senine võim, v-a religioosne konsulitel ning senatil o Rahvakoosolekud andsid välja seadusi o 12 tahvli seadused (451-450 ekr) o Tekkis preetoriamet(367 ekr) o Rooma laienes vallutuste tulemusena o Õigus ius civile'le lisandusid ius honorarium ning ius gentium, lisaks erinevad kohalikud õigused(ius civile roomlaste enda õigus, ius honorarium oli rooma riigi magistraadi/preetori loodud õigus rooma kodanikele, ius gentium lõi preetor
Rooma õiguse ajaloo periodiseeringud Periodiseering riigivõimu vormide alusel 1) Kuningate ehk rex’ide aeg (753 – 510 eKr): Rooma oli väheste elanikega linnriik Talupoegade ühiskond Rahakoosolekul valitaval kuningal poliitiline, religioosne, militaarne võim Tavaõigus (mos maiorum) Õigus oli salajane ja osa religioonist 2) Vabariigi aeg (510 – 27 eKr): Kuninga senine võim, v.a religioosne konsulitel ning senatil Rahvakoosolekud andsid välja seadusi XII tahvli seadused (451 / 450 eKr) Tekkis preetoriamet (367 eKr) Rooma laienes vallutuste tulemusena Õigus ius civile’le lisandusid ius honorarium ning ius gentium, lisaks erinevad kohalikud õigused. 3) Printsipaadi aeg (27 eKr – 284 pKr): Vormilt vabariik, kuid sisuliselt valitseb ainuvalitseja, printseps (esimene)
vabariik. Jakobiinid kõrvaldati võimult. Vabariiki püüti kindlustada konstitutsiooniga (Seadusandlik Korpus, Viiesajanõukogu, Vanematenõukogu). Tekkis arvamus (eriti sõjaväes), et täidesaatvat võimu on vaja tugevdada. Kindral Napoleon viis läbi sõjalise riigipöörde. Vabariik säilis ja võim läks 3le konsulile, Nap-l oli aga tegelik võim. Hakkas kehtima uus konstitutsioon (seadusandlik võim jaotus 4a asutuse vahel, täidesaatev konsulitel). Säilis rev.aegne maa jagunemine. Lepiti ära vaimulikega. Keisririik. Avastati vandenõu, mille sihiks oli Nap-i tapmine ja monarhia taastamine (ebaõnnestus). 1804 kuulutas Senat Nap-i keisriks Nap I-e nime all (Rooma paavst kroonis). Sellega lõppes Prantsuse vabariik. Loobuti rahvaesindustest, rõhutati rahvuse ühtsust, arendati välja mitmeastmeline politseiaparaat. Kehtestati "Tsiviilkoodeks" (kodanikud üheõiguslikud). Ühiskond. Keisririigi ajal kaotati igasugused maj
a must kivi, kus peal on tekst. i. Rooma oli väheste elanikega linnriik ii. Talupoegade ühiskond iii. Rahvakoosolekul valitaval kuningal poliitiline, religioosne, militaarne võim iv. Tavaõigus (mos maiorum) v. Õigus oli salajane ja osa religioonist b. Vabariigi aeg (510-27 eKr) - kuningatele kuulunud võim läks konsulitele i. Kuninga senine võim, v.a religioosne konsulitel ning senatil ii. Rahvakoosolekud andsid välja seadusi iii. XII tahvli seadused (451/450 eKr) iv. Tekkis preetoriamet (367 eKr) v. Rooma laienes vallutuste tulemusena vi. Õigus ius civile'le lisandusid ius honorarium ning ius gentium, lisaks erinevad kohalikud õigused c. Printsipaadi aeg (27 eKr - 284 eKr) i
490 ekr. algab plebeide võitlus oma õiguste eest, 4 saj keskel toimub revolutsioon, mille tulemusel 1 kohtunikest saab olema plebei päritolu. Nende võim oli suur, isik ja vara oli puutumatu. Kui keegi pani neile käe külge või varandust varastada, tema kohti öeldi sacer esto ja kuulutati lindpriiks. Nende põhiline õigus oli veto õigus= ius intercessionis. Kehtis magistraatide ja konsulite otsuste vastu. Oli juhtumeid, kus sekkusid senati otsustesse. Samasugune õigus oli konsulitel. Senatil ei olnud. 2 konsulit-senat-rahvatribuun. Otsustamisel pidi olema üksmeel. Rahvatribuunid jäid mõõdukuse piiridesse, tihti veto õigust ei kasutanud. Kui arvestada sellega, et pidevalt toimusid sõjad, vabariigi algusaastatel kuni 146 ekr ja veel lõunas, põhjas, ähvardav välisvaenlane, oli ühtekuuluvus tunne, mingi üksmeel oli kolme institutsiooni vahel. Keisriajal keiser võttis rahvatribuuni tiitli üheks aastaks
vastased ning oli seega Rooma armee ülemjuhataja. Lisaks sõjalisele võimule võttis ta endale ka ülemvõimu kõigi tsiviilasjade üle. Kuigi sisuliselt rajas ta ühe mehe valitsuse, oli Rooma ametlikult vabariik, keda juhtis princeps – esimene, ehk siis Augustus. Augustuse võim oli põhjendatud auctoritas’ega, tema isiku loodusepoolse legitimeeritusega. Sellele vastandus potestas – ametist tulenev võim, mis oli konsulitel ja teistel magistraatidel ning mida Augustus endale ei soovinud. Auctoritas’el põhines ka printsepsi otsuste seadusjõud, kuigi nad formaalselt seadused polnud. Ametlikult andis rahvas lex de imperio’ga (võimuvolitusi andva seadusega) Augustusele volituse seadusi oma konstitutsioonidega tõlgendada. Põhimõtteliselt allus algselt isegi printseps seadustele, kuigi hiljem leidis rohkem rakendust põhimõte: princeps legibus solutus est.
Nende võimu täiendas tribuunide jatsensorite süsteem; viimased võisid konsulite tegevust blokeerida. Peale selle võisid konsulite võimu varjutada määratud diktaatorid, kes võisid eriolukorras hakata valitsema konsulitest sõltumatult (kuid diktaatorid olid ametisse pandud konsulite poolt ning jäid tavaliselt ametisse ainult üheks kuuekuuliseks perioodiks). Konsuliamet jäi püsima ka pärast vabariigi muutumist impeeriumiks. Keisririigiaegsetel konsulitel oli palju väiksem võim kui vabariigiaegsetel. 541 tühistas keiser Justinianus I konsuliameti, pidades seda mõttetuks ja laostavalt kulukaks. Ometi säilisid konsulid teatud vormis ka pärast seda. Konsuliteks olid siis tavaliselt Rooma keisrid, kes kandsid konsuli tiitlit mingi sündmuse puhul. Enamasti kasutatigi tol ajal seda tiitlit keisri kroonimise ajal. Keiser Leo IV tühistas Bütsantsi seadusi reformides konsuliameti (ka tseremoniaalsena) veel kord ning
annaabi.ee 
