kiirusel. Kastutatakse kasvatavate koormuste meetodit tööl tretbaanil või velgoergomeetril. Peale pulsisageduste andmete oleks vajalik kindlaks teha ka vere laktaadi konsentratsioon ernevatel raskusastmetel. Kaasajal on olemas ka vastav elektroonika VO2 mõõtmiseks loomulikes tingimustes. Massiuuringutes on laialt levinud Cooperi 12 minuti jooksutest aeroobse võimekuse hindamiseks. Aerboose vastupidavustreeningu konkretiseerimiseks on vaga suure praktilise väärtusega paljude autorite sovitatud tabel optimaalsete treeningkiiruste määramiseks. Tabeli kasutamise põhimõte on selles, et testitreeninguga läbitava 10000 m aja põhjal antakse optimaalsed jooksukiirused aeroobse ja anaeroobse läve ning maksimaalse O2 kiiruse tasemel. Keskmaajooksjate hulgas on laia kasutust leidnud spetsiaale vastupidavuse hindamine 2 x60 sek tesitga üle 3,2 ja 1 min pausi 1500 m jooksjaile. Testitulemuseks on läbitav maa
ühegi ülesandega keskmise 9-aastase testist, oli ta MA 8. Võidi ka täpsustada: laps, kes vastas kõigile 8-aastaste küsimustele ja 75%-le 8-aastaste küsimustest, teenis MA 7 aastat ja 9 kuud. Nii määratud intelligentsusvanust MA võrreldi lapse eluvanusega CA (chronological age). Kui MA oli suurem kui CA, võis järeldada, et tegemist on andeka lapsega, kui aga MA oli väiksem CA-st, siis loeti laps väheandekaks. Testimise konkretiseerimiseks tegi William Stern ettepaneku hakata lapse intelligentsustaset väljendama arvsuurusena intelligentsuskvoodiga IQ (intelligence quotient, [ai kjuu]): MA IQ = · 100 CA Kui IQ = 100, näitab see keskmist intelligentsi: laps vastab oma vanuserühma keskmisele tasemele; kui IQ >100,
füüsilise kasvuna. 3. Millise üldise terminiga võetakse pedagoogilises psühholoogias kokku õpetamine ja kasvatamine? Õppe-kasvatustöö. 4. Millist kolme järjestikust otsustusetappi saab eristada õpetajatöös Õpetajatöö põhilised otsustusfaasid/etapid on planeerimine, realiseerimine ja hindamine/reflektsioon. 5. Kas on olemas reegel konkreetsete õppe-eesmärkide tuletamiseks üldisematest eesmärkidest? Ei, võimalusi eesmärkide konkretiseerimiseks on palju (ehk üldisema eesmärgi saavutamiseks on sageli võimalikud erinevad teed konkreetsete eesmärkide saavutamisena). 6. Millised on praktikas levinud neli varianti konkreetsete õppe-eesmärkide sõnastamiseks? Neli võimalust sõnastamiseks tegevustena: (1) sisu loeteluna, (2) õpetaja tegevusena, (3) õpilase tegevusena ning (4) õpilase sooritusena (e. väljundipõhiselt).
• Kooli õppe-ja kasvatuseesmärgid (kooli õppekava) • Õpetaja õppe-ja kasvatuseesmärgid (kooli õppe- ja ainekavast lähtuvalt) • Aine teema/kursuse õppe-(kasvatus) eesmärgid • Õppetunni õppe-(kasvatus) eesmärgid (deklareeritud, realiseeritud ja saavutatud) 2) Konkreetsete eesmärkide tuletamine üldisematest. Kasvatusideaal teostub kasvatuseesmärkide konkretiseerimise teel (kodus, koolis, kogukonnas). Võimalusi eesmärkide konkretiseerimiseks on palju (ehk üldisema eesmärgi saavutamiseks on sageli võimalikud erinevad teed konkreetsete eesmärkide saavutamisena). Välja valitud konkreetsete õppe- ja kasvatustöö eesmärkide saavutamise puhul saab rääkida vaid ideaalide tõenäosuslikust saavutamisest. Konkreetsete õppe- ja kasvatustöö eesmärkide tõhusamaks püstitamiseks tuleb koolis lähtuda õppe- kasvatustöö eesmärgistamise põhitõdedest. 3) Kolm varianti konkreetsete õppe-kasvatuseesmärkide sõnastamiseks.
Juhtimisteaduse kujunemise allikad on esitatud teaduste ja teooriatena, kust juhtimisteadus on saanud oma arenguksuusi impulsse ja lähenemisviise (vt. joonis 2.3). Joonisel toodud skeem iseloomustab juhtimisteaduse tihedaid seoseid paljude teaduste ja teooriatega, näidates samas ka juhtimisteaduse arengule kõige olulisemad valdkonnad. Osa teadusi, nagu majandusteooria, informaatika ja matemaatika, on andnud oma panuse juhtimisteaduse sisuliseks ja vormiliseks konkretiseerimiseks. Ülejäänud, seevastu, on toonud juhtimisteadusse uued teaduslikud käsitlusviisid. Juhtimisteaduses on kasutusel mõisted lähenemis- ja käsitlusviis. Lähenemisviis on oluline mõistete defineerimisel, käsitlusviis juhtimisteaduse arengu selgitamisel. Käsitlusviiside puhul võib eristada teoreetilist ja rakenduslikku käsitlust. Nende põhiline erinevus seisneb, kas põhirõhk on asetatud teoreetilistele või praktilistele probleemidele.
Kindlasti pole aluspõhimõtete leidmine ja formuleerimine juristide n-ö argipäevaülesanne. Aluspõhimõtete (väärtuste konkretiseerimise) juurde jõutakse mitte deduktiivse otsustamise kaudu, mis on juristide tavaline töömeetod, vaid nn väärtustaval teel. Ning just aluspõhimõtete mittetingitus võimaldab jõuda sobivate, samal ajal erinevate konkretiseeringuteni. Nimetaksin sellist juristi tööd “aluspõhimõtete konformseks konkretiseerimiseks”. See ei olegi töö põhiseaduse tekstiga, vaid põhiseadust tõlgendav tegevus, mille eesmärk peaks olema tuleviku suhtes avatud põhiseadusliku korra (riikluse) edasiarendamine. Nagu kirjutatakse erialakirjanduses: “… et materiaalne põhiseadusõigus tema kesksetes osades sisalduks vähem tekstis kui kohtu otsustustoimikutes.” (Würtenberger 2001, 234.) Põhiseadust tuleks tegelikustada nii, nagu kõneles põhiseaduse 20. aastapäeval professor Jüri
Liiga üldised normid nõuavad täiendavat tõlgendamist ja toovad kaasa haldusorganite "omal äranägemisel" tegutsemise valdkonna mitteotstarbeka laienemise, mis omakorda võib viia võimu kuritarvitamisele. Liiga kasuistlikud normid aga ahistavad avaliku administratsiooni tegevust (ei ole võimalik ette näha kõiki üksikjuhtumeid, mida norm peaks reguleerima). Ka optimaalse abstraktsusega normi rakendamisel konkreetsele üksikjuhule tekib administratsioonile nn. vaba ruum normi konkretiseerimiseks. Neis piires tegutseb administratsioon omal äranägemisel. See ei ole vastuolus õigusriigi põhimõtetega. Neljanda elemendina võib välja tuua proportsionaalsuse. Proportsionaalsus tähendab, et rakendatavad abinõud peavad olema vastavuses kavandatavate eesmärkidega. Abinõud, mida rakendatakse, ei tohi üldreeglina kahjustada üksikisiku või üldsuse huve. Kui seda ei ole võimalik tagada, siis peavad kitsendused olema minimaalsed ja üksnes sellised, mis
Liiga üldised normid nõuavad täiendavat tõlgendamist ja toovad kaasa haldusorganite "omal äranägemisel" tegutsemise valdkonna mitteotstarbeka laienemise, mis omakorda võib viia võimu kuritarvitamisele. Liiga kasuistlikud normid aga ahistavad avaliku administratsiooni tegevust (ei ole võimalik ette näha kõiki üksikjuhtumeid, mida norm peaks reguleerima). Ka optimaalse abstraktsusega normi rakendamisel konkreetsele üksikjuhule tekib administratsioonile nn. vaba ruum normi konkretiseerimiseks. Neis piires tegutseb administratsioon omal äranägemisel. See ei ole vastuolus õigusriigi põhimõtetega. Neljanda elemendina võib välja tuua proportsionaalsuse. Proportsionaalsus tähendab, et rakendatavad abinõud peavad olema vastavuses kavandatavate eesmärkidega. Abinõud, mida rakendatakse, ei tohi üldreeglina kahjustada üksikisiku või üldsuse huve. Kui seda ei ole võimalik tagada, siis peavad kitsendused olema minimaalsed ja üksnes sellised, mis
Määrused on KOV õigusloome klassikaline vahend ja samaaegselt oluline õigusallikas. KOV annab nii statuute kui ka määrusi riiklike ülesannete täitmiseks. Statuudiõigus on KOV-le immanentne. KOV õigus määruste andmiseks oma pädevusse kuuluvate 1 ülesannete puhul on sisuline eeldus kohalike ülesannete täitmise õiguslikuks konkretiseerimiseks. Vastavalt KOKS § 7 lg 1 on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. Riiklike ülesannete puhul on määruse andmiseks vajalik erivolitus seadusest. KOV üksused on õigustatud ja kohustatud kehtestama ka mitmesuguseid eeskirju (heakorra- ja kaevetööde eeskirjad, koerte ja kasside pidamise eeskirjad). Eeskirjade, aga ka põhimääruste näol on õigusteoreetiliselt samuti tegu määrustega.
annaabi.ee 
