Komeet (0)

Komeet
Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha , mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest. Astronoomide arvates on koostisosadeks ained mis jäid Päikesesüsteemi planeetide tekkimisest üle.
Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast komētēs, mis tähendab 'pikajuukseline'. Eesti keeles nimetatakse komeete ka sabatähtedeks.
Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Kui komeet läheneb Päikesele, hakkab tema pind aurustuma ja tahke tuuma ümber tekib gaasipilv. Pea muutub piklikuks (komakujuliseks) ja Päikese vastassuunas hakkavad sellest väljuma gaasijoad ja keerised – tekib komeedi saba. Heledatel komeetidel on tavaliselt kaks saba. Esimene, sirge sinakas saba, on suunatud otse Päikesest eemale. See saba koosneb gaasist, mille osakesed eemalduvad komeedist päikesetuule mõjul. Teine saba koosneb kollakast tolmust, mis on suunatud piki komeedi liikumisteed ja ei sõltu suunast Päikesele. Mõnel komeedil on sabasid rohkem kui kaks. Näiteks De Cheseaux nimelisel komeedil oli seitse saba. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub.
Komeedi tuuma läbimõõt on üldiselt vähem kui 10 kilomeetrit. Päikesele lähenemisel pea ja saba suurenevad. Kui pea läbimõõt on näiteks 80 000km, on saba juba miljon kilomeetrit pikk. Suurtel komeetidel võib pea ise kasvada miljoni kilomeetriseks ja saba ületada Maa ja Päikese vahelise kauguse. Kõigist komeetidest, mida seni nähtud, oli kõige pikem saba 1843. aasta suurel komeedil. Selle pikkus oli umbes 330 miljonit kilomeetrit.
Palja silmaga näeme komeeti vaid siis, kui ta viibib Päikesest umbes sama kaugel kui Maa. Kaugemal paistab komeet suures teleskoobiski vaid udulaiguna. Mõne komeedi orbiit on nii piklik, et ulatub kaugele väljapoole Pluuto orbiidist. Niisugune komeet ilmub nähtavale vaid korra tuhandete aastate tagant. Leidub siiski komeete, mille tiirlemisperiood on vaid mõni või kümmekond aastat. Nende orbiit ja taasilmumine on täpselt teada.
Suurem osa pikaperioodilisi komeete pärineb Päikesesüsteemi äärealadelt, Öpiku-Oorti pilvest, lühiperioodilised seevastu Neptuuni orbiidi taga paiknevast Kuiperi vööst. Komeetide orbiidid on enamasti piklikud, sageli paraboolsed või hüperboolsed.
Komeetide tiirlemisperiood võib Päikesesüsteemi siseosades hiidplaneetide, eelkõige Jupiteri ja Saturni, külgetõmbe mõjul märgatavalt muutuda.
Inimkond tunneb enim neid komeete, mis on palja silmaga nähtavad ja pöörduvad tagasi perioodiliselt.

• Kõige tuntumaks komeediks võib pidada Halley komeeti. Juba mitukümmend korda, perioodiga ligi 76 aastat, on see komeet lähenenud Päikesele alates sellest ajast, kui inimesed hakkasid komeete üles tähendama. Viimati sisenes päikesesüsteemi 1986 ja järgmisena võib seda taas näha 2061 aastal.
  
• 17P/ Holmes - 2007 sügisel plahvatanu
  
• Hale 'i-Boppi komeet - läbis 1. aprillil 1997 periheeli (orbiidi lähim punkt Päikesele)