Inimesed ja isegi nende klassijuhata
ei teadnud tegelikult,mis sõjalahingus toimub, kõike hoiti salajas ning suurtest inimkaotustest ei
räägitud sõnagi. Inimene kes ei tahtnud kaasa minna, sai siiski niivõrd mõjutatud, et ta lõpuks
ikkagi otsustas nime kirja panna ja lahingusse minna.
Näide raamatust: <
,,Läänerindel muutuseta" peategelane Paul Bäumer, noor gümnaasiumiõpilane, kes koos sõpradega läks otse koolipingist, sarnaselt Henn Ahasega, kodumaad kaitsma, avastab üsna pea, et rindeelu on hoopis midagi muud, kui see, mida rääkis neile koolis Kanotrek. Õpetaja veenis oma rohelisi õpilasi sõtta astuma. ,,Võimlemistundides pidas Kanotreks meile ülipikki loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani. Praegugi näen ma tead, kuidas ta meile läbi oma prilliklaaside otsa välgutas ja härda häälega küsis: ,,Te ju tulete kaasa, kamraadid?"-" Rindel puuduvad võitjad ja kaotajad. Sõjas püüab igaüks ellu jääda, õppides üsna varsti selgeks põhitõe ,,kas mina või tema". Teoses võis näha nii rõõmu kui ka kurbust. Üheks kõige kurvemaks sündmuseks pean Franz Kemmerichi surma. Haavatud mehi oli
,,Läänerindel muutuseta" FOTOROMAAN Võimlemistundides pidas Kantorek meile ülipikki Muutke teksti laade loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu Teine tase üks mees piirkonna Kolmas tase komandatuuri marssis ja Neljas tase oma nimed vabatahtlikena kirja pani. Viies tase Siin lamab meie sõjakaaslane Kemmerich, Muutke teksti laade kes hiljuti veel meiega hobuseliha küpsetas ja Teine tase mürsulehtris kükitas; ta on
12) Kantorek klassijuhataja, hallis saterkuues range, karihiirenäoga väike mehike, pidas võimlemistundides ülipikki loenguid, seni kuni kogu klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12) Franz Kemmerich alates lk 12, jalg amputeeriti *samast klassist sõtta läinud, üheksateistkümneaastased · Täna harjutasime lõunaajal terve tund auandmist, sest Tjaden oli üht majorit lohakalt tervitanud. Katil ei taha see tõik kuidagi meelest minna. Ta ütleb: ,,Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname." (lk28)
koos Kropi, Westhusi ja Tjadeniga harjutasin ilma kinnasteta kibeda pakase käes veerand tundi „valvelseisangut“ surudes paljad sõrmed vastu jääkülma püssirauda, sellal kui Himmelstoss luuravalt meie ümber tiirles ja ootas, et keegi meist vähimagi liigutuse teeks ja ta saaks meid käsu mittetäitmises süüdistada.“ „Võimlemistundides pidas Kantorek meile ülipikki loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu õks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani“ +Kantorek ja Himmelstoss oli sama kasvu „ Kantorek oli meie klassijuhataja, hallis saterkuues range, karihiirenäoga väike mehike. Ta oli umbes sama kasvu nagu allohvitser Himmelstoss.“ -Kantorek oli väga tundeline, Himmelstoss aga rohkem märatseja tüüpi. „säärastel pedagoogidel on tunded sageli vestitaskus käepärast ja otsemaid võtta ning nad jagavad neid ka tundide kaupa välja.“ „Ühel
Minu isa ja tema mõttekaaslaste plaanist oli haisu ninna saanud naabrimees "Jaan", sama mees, kellest teati, et ta esimesena meie külas heiskas juunis 1940 sirbi ja vasaraga punalipu, ja sügisel 1941 vahetas ta selle haakristiga varustet, veidi teistsuguse punase lipu vastu kiiresti välja. Naabri kaebuse peale ilmus saksa poliit-politsei peatselt meie kodu-uksele, vist augusti lõpupäevil; isa vahistati ja viidi Pangale, kus asus kohalik ülekuulamisasutus. Sealt saadeti ta komandatuuri vanglasse Kuressaares, süüdistusega, et ta olevat teinud ettevalmistusi rahva massiliseks põgenemiseks, mis õõnestavat riigikorda ja tekitavat rahva keskel ärevust! Seoses isa vangistamisega tuli meie põgenemisplaanis teatud ümberkorraldamisi ja tööjaotuse muudatusi teha. Kiiruga kokkukutsutud lähisugulaste nõupidamisel, kus pearoll lasus mu emal  aga teatud määral ka minul, kuna olin juba 15-aastane "mees"  otsustati, et ema ülesandeks jääb isa
kindralkomando hoida karmil käel võimu veel enda käes, ega taha kuuldagi eestlaste nõudmistest anda korravalve ja selleks vajalik arv relvi kaitseliidule. Olles nimetatud Ajutise Valitsuse poolt Tartumaa Kaitseliidu ülemaks, ilmub Kuperjanov ühel novembripäeval ratsakaitseliitlaste ja relvastatud koolipoiste salkadega Tartu raekoja ette, valmis alustama lahingut, kui sakslased peaksid tegema takistusi kaitseliidu salkade jäämiseks Tartusse. Saksa komandatuuri hoonest jookseb rüsinal välja valvekompanii, kuid ei julge esialgu kohe kaitseliitlaste vastu midagi ette võtta. Raekoja platsile kogunenud rahvamurd aga tervitab vaimustunud hüüetega kodukaitsjaid. Verevalamine jääb siiski tulemata ja seda tänu Kuperjanovile, kes teeb saksa ohvitseridele selgeks eestlaste seaduslikult õigustatud nõudmised. Kaitseliit jääb linna ja õhutuks on kogu linn rahvuslippude ehtes. Sakslaste lahkudes linnast algab otsekohe 2. eesti polgu
noormees ja neiu. Ilmse vene aksendiga väitsid nad end olevat ajakirjanikud. Algas Traudli odüsseia läbi mitme kinnipidamiskoha. Ta viidi endisesse Lichtenbergi naiste- ja noortevanglasse. Ühel ööl kutsuti ta ootamatult kambrist välja ning sõidutati Rudolf Virchofi instituudi keldrisse. Ta magas põrandal ning keegi võttis ära tema viimase vara  abielusõrmuse. Venemaale ta ei läinud. Nädalapäevi viibib Traudl kledris. Sakslanna vormistab Traudli komandatuuri töötajaks. 5.oktoobril 1945 sai Traudl tööraamatu asenduskraadi, kus on kirjas, et ta on iga päev 10-12 tundi hõivatud tööga komandantuuris. Traudl püüdis küll oma olukorda humoorikalt kirjeldada, kuid novembris ütlesid tal närvid üles. 10.detsembril läks ta polikliinuku administratsiooni tööle, siis selle vastuvõtuosakonda ja lõpuks kassasse. Esimest korda pärast Kolmanda riigi kokkuvarisemist tuli Traudl ots-otsaga omadega kokku
12) Kantorek klassijuhataja, hallis saterkuues range, karihiirenäoga väike mehike, pidas võimlemistundides ülipikki loenguid, seni kuni kogu klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12) Franz Kemmerich Jalg amputeeriti, Müller sai endale tema saapad, sest Kemmerich suri. Tema juhtumi puhul ilmnevad selgelt ka sõjas kehtivad väärtused – inimelu säilitamine pole nii
annaabi.ee 
