50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-01-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
_arna
Õppematerjali autor
Tähed Tähti iseloomustavad suurused: 1. Tähesuurus - taevakeha näivat heledust väljendav arv Tähesuuruste süsteem leiutati Vana-Kreekas (arvatavasti Hipparchose poolt) ja võeti hellenistlikus astronoomias üldiselt kasutusele. Kõige heledamad on esimese suurusjärgu tähed, siis teise, kolmanda jne. Iga järgmine suurusjärk on eelmisest poole tuhmim. Kõige heledam tähtedest (Siirius) omab tähesuurust -1,46; palja silmaga on parimal juhul näha kuuenda suurusjärgu tähed; tänapäeva teleskoopidega saab Maalt vaadelda 24. suurusjärgu tähti. Nõrgemaid tähti on taevas rohkem, tähtede arv kasvab heleduse vähenedes kiiresti. Maa taeva heledaima tähe Siiriuse tähesuurus on 1,45, Veenuse oma kuni 4,4, täiskuul 12,6 ja Päikesel 26,8. 2. Värvus ja temperatuur
Omadus ise valgust kiirata- olla valgusallikas, eristabki tähti teistest taevakehadest - planeetidest, kuudest, asteroididest, komeetidest ja teistest. Üks meile tuntuim täht on kindlasti meie Päikesesüsteemi "süda"- Päike. Meile paistab ta teistest tähtedest oluliselt suurem, kuid tegelikult on ta samasugune täht nagu kõik teised. Tähed kiirgavad valgust tänu kõrgele temperatuurile. See on mitmeid miljoneid kraade Kelvini järgi. Tähed toodavad energiat tuumareaktsioonide abil. Tähti jaotatakse klassidesse värvuse ja suuruse järgi. Punased tähed on kõige jahedamad, kollased on neist soojemad, sinakasvalged aga kõige kuumemad. Päike on kollane täht. Selgel ööl on ka silmaga näha, et mõni heledatest tähtedest on oranzikas.
TÄHTSAMAD MÕISTED KOSMOLOOGIA-maailmaõpetus, mis uurib Universiumit(ehitust ja arengut) UNIVERSIUM-Universiumi all mõistame kõike olemasolevat. Kõigi inimeste poolt tajutavate asjade ja nähtuste kogum. TÄHTKUJU-Kindlate koordinaatidega määratud hulknurk taevaskeral, mille sisse jäävad vastava tähtkuju tähed, täheparved, galaktikad jm objektid väljaspool Päikesesüsteemi. Tähtkujud hõlbustavad Kuu ja Planeetide liikumise jälgimist. SODIAAK-Kujutletav vöö taevas, mis koosneb 12 tähtkujust ning tähistab Päikese teed. TROOPILINE AASTA-ehk päikeseaasta on aeg, mille jooksul Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese. GRAVITATSIOON- universaalne vastastikmõju liik, avaldub kõikide kehade vahel. Gravitatsiooni mõju piir on määratud gravitatsiooni väljaga
................... 49 KASUTATUD KIRJANDUS........................................................................................ 50 LISAD.................................................................................................................... 51 SISSEJUHATUS 3 Looduse struktuuritasemeteks loetakse kokkuleppeliselt kolme taset: mikro-, makro- ja megamaailma. Megamaailma moodustavad inimesest mõõtmete poolest palju suuremad objektid. Megamaailma objektide mõõtmed jäävad 106... 1025 m vahele. Valdavaks vastastikmõju liigiks on gravitatsiooniline vastastikmõju. Megamaailma füüsikas käsitletakse väga paljusid teemasid, nt. päikesesüsteemi, tähti, taevast, Maad, Kuud jpm. 1. ASTRONOOMIA 4 Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu, mis uurib kosmilisi objekte ja universumit tervikuna. 1.1. NIMETUS Astronoomia ja astroloogia
arengust. Eelajalooline kosmoloogia kirjeldas inimese enda toonast eluolu, mis lihtsalt oli laiendatud kosmilistesse mastaapidesse. Küll peeti maailma ristküliku kujuliseks ja taevast sellele toetuvaks ümmarguseks taevaks, mis paigutas Maa itta ja Taeva läände – see olevat põhjus miks kõik jõed itta voolavad (Hiina) või kujutati Maad hiiglasliku kettana, mille servadele toetub Taevas, kus liiguvad pilved, Päike, Kuu, planeedid; taevas on täis peenikesi augukesi, kust paistavad läbi tähed ja pritsib aeg-ajalt taevast vett – vihma, kõige üle – Taevaste Taevas on aga Jumal Jahve (Heebrea). Geotsentristlikus käsitluses, asus maailmaruumi keskpunktis Maa, mille ümber tiirlesid Kuu, viis planeeti ja Päike. Tiirlevaid taevakehi ümbritses nn kinnistähtede vöönd. Platoni-Aristotelese mudel ei selgitanud piisavalt planeetide näivat liikumist (tähtede taustal tehtavaid „silmuseid“) taevavõlvil. Ptolemaios korrigeeris mudelit, pannes
teadaolev planeet Universumis, kus leidub elu. Maa tekkis 4,54 miljardit aastat tagasi. Umbes 71% maapinnast on kaetud soolase veega ookeanidega, ülejäänud osa koosneb kontinentidest ja saartest. Inimkonna esimene suurem kosmoloogiline avastus- Maa on kerakujuline (240. a. eKr) Keskeajal uuriti ja mõõdeti maad põhjalikult. Maa on pisut lapik pooluste vaheline kaugus on 43km väiksem läbimõõdust ekvaatori kohal. Siseehitus: Kõige üldisem on jaotus maakooreks, vahevööks ja tuumaks. Maakoor on valdavalt tahke ja koosneb kivimitest. Maa sisemusse on kogunenud raskemad mineraalid. Siseehituse kohta annavad teavet maavärina kolded, mis levivad maakera sisemusse. Neist ristlainetus levib ainult kindla kauguseni, pikilaine aga tungivad läbi kogu Maa vastaspoolele välje. Et ristlained ei levi vedelikus, peab aine Maa sisemuses olema vedelas olekus. Maa pöörleb ümber oma keset läbiva mõttelise polaartelje
mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt. Näiteks psühholoogiateaduses on alles viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega. Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus? Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja tunneb tänapäeval klassikaline mehaanika, siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis ,,asi" siis see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu, mis tuleb välja ajas rändamise teooriast. Antud tees on lähtepunktiks paljudele teistele uutele
mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt. Näiteks psühholoogiateaduses on alles viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega. Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus? Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja tunneb tänapäeval klassikaline mehaanika, siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis „asi“ siis see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu, mis tuleb välja ajas rändamise teooriast. Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid