Kõik teised istusid juba maja ees väljas ja õgisid eelmisel päeval kütitud metssea liha. Võtsin samuti nende kõrval istet ja lasin lihal hea maitsta. Järsku meenus mulle, et eelmisel õhtul meisterdatud savinõud jäeti põletamiseks lõkkesse. Viskasin lihatuks söödud kondi kõrgema rohu sisse ja ruttasin lõkkeplatsi poole. Eilsel õhtul kokku kogutud okstest, mis moodustasid suure lõkkehunniku, oli alles vaid hunnik tuhka. Hakkasin kätega tuhas kobades oma valmistatud savinõusid otsima. Neid oli ei rohkem ega vähem kui neli. Korjasin need ühekaupa tuha seest välja ja viskasin neile kiire pilgu – kõik olid kenasti valmis põlenud. Võtsin kogu kupatuse kaenlasse ja vedasin need majja. Selle vahepealse ärakäimise jooksul oli jõudnud juhtuda äärmiselt uskumatu ja kurb lugu. Minu isa, kes oli üks tähtsamaid ninasid selles asulas, oli pikali maas ja tema ümber põlvitasid teised
tavaliselt ebamaisest allikast, justkui mitte kusagilt ning on alati kale ja külm. Pimedus seevastu on minategelase jaoks kutsuv ja ta astub meelsasti kottpimedusse, tahes näha, mis peidab end tundmatuses. Samas on pimedus kui hirm ja üksindus, näiteks satub ta majas ühte näitusesaali, kus on väljas vaid üks maal. Seda vaadates kaob ühtakki valgus ning maad võtab pilkane pimedus. Minategelane seisab algul paigal, arvates, et kohe tuleb valgus tagasi, kuid ta eksib. Vaikselt käsikaudu kobades leiab mees tee ühe toani, kus olev valgus tekitab temas suurt kergendust. Peale seda ei võta minategelane valgust enam nii iseenesestmõistetavalt ja hindab rohkem selle olemasolu. “Hingede ööd” on nimetatud eesti esimeseks modernistlikuks romaaniks. Seda iseloomustab unenäolisus, mis teeb teose ümberjutustamise pea võimatuks - kõiki seiku ja tube lihtsalt ei suuda mäletada. Raamat on hea näide sümbolistlikust kirjandusest, mis samuti avab ukse pagulase hingemaailma
Kaitseväest lasti vabaks ärevushäirete tõttu, maailmapilt on kõikuv, ilu kogus elus on kahtluse all. Noor täiskasvanu on kõikidel pidudel ära käinud ja kõik maailma alkoholi ära tarbinud. Ta tunneb, et ta on väärtusetu, osalt kuna ta ei ole "normaalne", teisalt sellepärast, et ärevus pole kusagile kadunud. Temaga sõprad on laiali uhutud, kes kooli, kes välismaale tööle. Ta heidab pilgu oma riidekappi ja mustade riiete vahel kobades leiab ta ühe valge särgi, millel on totakas rootsi lipp peal, mille ta isa rootsist tõi - vahelduseks tunneb ta ennast normaalsena. Ta räägib üle pika aja oma vanematega, ilma et ta ütleks, et tal on lihtsalt pohui. Ta märkab, et on toimunud nihe, kuid mis see on ? Ta ei jõuagi selle üle kaua pead murda kuni paar kuud hiljem läheb tema maailm laiali. Tema vanemad otsustavad lahutada, sest neil on keskea kriis ja peale selle nad on nii mitte rahuldatud
V vaatus Palee. Avar iluaed, suur, sirge kanal. Faust, kõrges raugaeas, jalutab mõtlikult. Torivaht märkab eemal laeva. Laev ligineb, pardal kirev rikkalik laadung võõraste maade saadustega. Laevnikud astuvad maale, laadung kantakse kaldale. Mefistofeles ja kolm kanget. Kesköö. Tornivaht laulab. Faust tuleb rõdule. Südaöö. Tulevad neli halli naist. Mure hingab Fausti näkku. Faust jäi pimedaks. Lossi suur eesõu. Lemuurid kaevavad maad. Faust astub paleest välja, kätega uksepiitu kobades. Faust langeb tagaspidi. Lemuurid haaravad tast kinni ja asetavad ta maha. Haudapanek.
vulgaarset käitumist. Mees hoiab põlvel istuvat naisterahvast nii, et oleks lihtsam patsutada tema ümarat tagapoolt. Mõlemad on elegantselt rõivastatud, naisel on väljaõmmeldud siidkleit ja mehel austria-stiilis sulega kübar, mõõk vööl ning põlvpükstega sobiv narmastega kaunistatud vammus. Liiderlik ilme näol ja kasimata hambad paljastatud, tõstab ta klaasi vaatajate terviseks, kobades samal ajal teise käega naise pihta. See kõik räägib pillavast ja uhkeldavast iseloomust. ,,Danae" Danae oli vanakreeka mütoloogias Peloponnesosel asuva Argose kuninga Akrisiose tütar ja ainus laps.Kompositsioon on teostatud nn itaalia stiilis, aga akti kujutatakse hollandi stiilis, mis vastab Põhja-Euroopa meistrite realistlikule traditsioonile. ,,Iisaki ohverdamine" ,,Öine vahtkond" Maali täpsem nimetus oleks: "Frans Banning
Lähtuda tuleks sugudevahelisest kohtumisest, mitte rajada ühiskondlikku korda sõjalistele, majanduslikele või materiaalsetele printsiipidele. L.I. usub, et naise ja mehe suhtesse tuleks omamise, anastamise ja tarbimise asemele tagasi tuua imestus, hämmastus ja hellus. Oma teoses ,,Ma armastan Sulle" (1992) küsib ta, kuidas öelda teisiti ,,Ma armastan Sind". Kuidas armastada Sulle? Lähenedes teineteisele mitte haardudes, vaid kobades, mitte valitsedes, vaid hellitades, kaitsevad armastajad omavahelist tõmmet ja elujõudu. Nii austavad nad teineteise teisesust. Hélene Cixous ja écriture feminine Kõige enam tänu Hélene Cixous'le tõusis écriture feminine - naiselik kirjutamine ehk naiskirjutus 1970ndate prantsuse poliitilises ja kultuurilises mõttevahetuses kesksele kohale. Aastatel 1975-1977 kirjutas Cixous hulga teoreetilisi tekste, milles uuris naise,
Isolde ema oli andnud Brangienile. Tristan ja Isolde jõid seda. Isolde tahtis Tristanit vihata kõige tehtu eest aga ta ei saanud, ta armastas teda. Ta südame oli haaranud õrn tunne, mis oli tugevam kui viga. Brangien, kes oli aru saanud, et noored olid joonid armujooki, tahtis maa-alla vajuta. Ainult tema teadis, millist halba ta oli põhjustanud. Isolde ja Tristan keeldusid söögist, joogist ja lohutavatest sõnadest, otsisid teineteist nagu pimedad, kes kobades teineteise poole püüdlevad, on õnnetud kui teineteise järele igatsevad, ja veel õnnetumad, kui koos olles värisevad esimese ülestunnistuse ootel. Tristan küsis Isoldelt, mis teda vaevab, Isolde vastas talle: armastus teie vastu. Tristan viis Heledapäise Isolde Marci juurde ja Marc kiitis pääsukesi, kes olid temale juuksekarva toonud ja kiitis hulljulgeid, kes läksid laevaga otsima rõõmu tema silmadele ja südamele. Marc võttis Isolde naiseks.
Sina ometi tead, et... tema niisugune juba on. Temal ei ole seda vagusat orjaverd, mis meil, - sina ometi tead! JAANUS. Tean või ei tea, mida see minu teadmine! Nagu mina teistest targem oleksin, et mina nende suud sulgeda saan! (Teeb minekut.) Kas ma siis lähen kesa kordama või? MARGUS (tusaselt). Eks sa lähe, kui kästi! (Jääb, nagu enne, konutama. Jaanus ära.) 22 VANAEMA (tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma voodi poole; juhtub kätega Marguse külge). Kes see ... (Katsub käega.) Ah sina oled, pojake! Mis sina nüüd siin teed? Muretsed peale? (Paitab käega.) MARGUS (vaikselt). Ei midagi, vanaema! Niisamuti!... VANAEMA (kaastundlikult). Ei midagi jah! (Toetab pikkamisi Marguse kõrvale oma voodi äärele.) Muudkui - nagu sumu oleks majas! MARGUS (piinatud, ei vasta midagi). VANAEMA. Kui sa alles väikene olid, Margus, kui sul midagi vaja oli või sa
kööki ja hakkas ukse taga rippuva käterätikuga usinasti nägu pühkima. Kuid Mary võttis käterätiku ära ja ütles: «Kas sul häbi ei ole, Tom? Sa ei tohi nii halb poiss olla. Vesi ei tee sulle haiget'.». Tomil oli veidi piinlik. Pesukauss täideti uuesti, ja seekord seisis Tom selle ees pisut aega julgust kogudes, tõmbas siis sügavasti hinge ja alustas. Kui ta varsti kööki astus, mõlemad sumad kinni, ja kobades käterätikut otsis, tilkus tema näolt ausa tõendusena seebist vett. Ent kui ta käterätiku tagant jälle nähtavale ilmus, ei saanud temaga siiski veel rahule jääda, sest puhas territoorium lõppes maskitaoliselt lõua ja põskede juures; all-ja teispool seda joont oli must niisutamata pind, mis laius eest alla ja kõrvale ümber kaela. Mary võttis ta nüüd käsile, ja kui ta valmis sai, võis Tomi
suust saanud. Muidugi ei põrka me millestki tagasi, et tõtt kätte saada. Ta liikmed logisevad juba kõik, oleme igasuguseid rohtusid peale pannud, nagu vana naljahammas Plautus * ütleb: Adversum stimulos, laminas, crucesque, compendesque, Nervos, catenas, carceres, numellas, pedicas, boias.' Midagi ei aita. See inimene on hirmus. Kõik asjata.» «Kas te ta majas midagi uut pole leidnud?» «Küll,» vastas magister Jacques oma vöötaskut kobades, «selle pärgamendi. Siin on sõnad, millest me aru ei saa. Härra kaelakohtu prokurör Philippe Lheulier oskab veidi heebrea keelt, mida ta õppis Brüsselis Kan-tersteni tänava juutide protsessi ajal.» Nende sõnadega rullis magister Jacques pärgamendi lahti. 1 5 5 «Andke siia,» ütles ülemdiakon. Ja silmi lehele heites hüüdis ta: «Puhas nõidus, magister Jacques! Emen--Hetan! See on vampiiride kisa, kes sabatile lendavad. Per ipsum, et cum ipso, et in ipso
D'Artagnan aga ei arvestanud tuult. Just hetkel, kui ta tahtis läbi lipsata, paisutas tuul Porthose pikka mantlit ja d'Artagnan tormas otse mantlisse. Kahtlemata oli Porthosel põhjust mitte loobuda sellest tähtsast riietusesemest, sest selle asemel, et lahti lasta mantlihõlmast, tiris ta seda enda poole, nii et d'Artagnan tegi tema kangekaelse vastuseisu tõttu tiiru ja mässis end täiesti mantlisametisse. D'Artagnan kuulis musketäri kiruvat ja püüdis voltides teed kobades välja pugeda mantlist, kus ta midagi ei näinud. Ta kartis kõige rohkem, et vigastab seda suurepärast, meilegi nii hästi tuntud mõõgarihma. Ta avas kartlikult silmad ja leidis enese niisuguses asendis, kus ta nina oli surutud Porthose õlgade vahekohta, seega otse vastu mõõgarihma. 46 Õnnetuseks! -- nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad silma üksnes välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvli-nahast aga tagantpoolt
annaabi.ee 
