Sissejuhatus Balti klint see on hiiglaslik (linnulennult umbes 1200 km, astangujoont pidi ligi 1750 km) Ölandi saare lähistelt üle Läänemere ja piki Põhja-Eesti rannikut kuni Laadoga järveni kulgev, tänapäevaste ja iidsete rannaastangute süsteem mis jälgib ligikaudu Vene lava põhjapiiri. Põhja-Eesti klint hõlmab sellest Läänemereäärse ala suurimast maastikuelemendist küll vaid neljandiku, st. selle, mis jääb Osmussaare ja Narva vahemikku, kuid on see-eest ka kõige tähelepanuväärsem. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/Pakri_pank_2005.jpg Klindiastangute morfoloogilised tüübid Klindiastanguid on PõhjaEesti klindil erineva kuju, kõrguse ja laiusega. Kokku on PõhjaEesti klindil eristatud 10 tüüpi klindiastanguid: Ölandi, VäikePakri, Pakri, Suurupi, Kakumäe, Valkla, Kunda, Ontika, Vaivara, Neugrundi.
Põhja-Eesti looduskaitsealad Põhja-Eesti klint kus ja mis see on? · Põhja-Eesti klint on eelkõige Balti klindi astangud Põhja- Eesti rannikul Osmussaare ja Narva vahemikus, samuti murrutusastangud Fennoskandia (Balti) kilbi ja Ida- Euroopa platvormi piiril, st kõvade kristalsete ja pehmemate settekivimite piiril. Linnulennult on Põhja- Eesti klinti, olgu siis üht- või teistpidi tõlgendatult, u 300 km ehk ligi neljandik u 1200 km pikkusest Balti klindist. · Kuigi paeastang on Põhja-Eesti klindil tavaliselt silmatorkavaim, ei ole see ainus ja ka mitte kõrgeim. Karl Orviku (19031981) mainib (1958), et Põhja-Eesti klint,
saviosakestest. Limnomõhnad - ümarad, kuplitaolised vormid. Kujunenud järves. Koosnevad savikas-aleuriitsetest setetest. Nt: Paluküla-Lootvina limnomõhnastik. 17 Holotseeni pinnavormid Pärast jääaega kujunenud meretasandikud, järvetasandikud, luited, jõeorud, sootasandikud ja tehnogeensed pinnavormid. Eesti klindid Klintide tekkehüpoteesid Tektooniline hüpotees hüpoteesi pooldajad arvavad, et klindi teke on seotud sügavate maakoort lõhestavate lõhede ja murrangutega. Praeguseks aga ei ole piisava ulatusega süvamurranguid, mis ühtiksid klindi suunaga, leitud. Eksaratsiooni ehk mandriliustike purustava tegevuse hüpotees arvati, et klindi võis üles lükata mööda pudedamaid setteid libisenud tohutu paksusega mandriliustik. Sel juhul oleks pidanud liustik liikuma ida-läänesuunaliselt. Uurimistulemused aga viitavad mandrijää põhja-lõunasuunalisele liikumisele
· Rakenduslik tähtsus seostub põhjaveega · Kompleks moodustab Kotlini lademe, mis koosneb Voronka, Kotlini ja Gdovi kihistust Transgressiooni suund määrab setendite iseloomu ja jaotumuse. Kambriumi ladestu · Vendile järgnes Eesti alal pikem maismaaline periood · Osa vendi setteid aknti minema · Võib esile tõsta kambriumi läbilõikes rohkesti settelünki · Iseloomustavad terrigeensed setendidKarbonaatkivimid puuduvad · Põhja-Eesti klindil tüüpilised (Kirde-Eestis sinisavi, Lääne-Eestis liivakivi) · Peamiselt liivakivist, aleuroliitidest, aleuriitsavidest ja savides · Ligi 150 m paksune lasund · Tuntuim on Lontova kihistu · Avamus Põhja-Eesti klindi jalamil · Aseris (drenaazitorud) ja Kundas (tsement), Tallinnas ja Loksal tellised · Lontova sinisavi varud praktiliselt piiramatud · Nt Pakri pank Ordoviitsiumi ladestu · Lademed koosnevad valdavalt karbonaatkivimeist
pikaajalisest inimasustusest. Lahemaa sümbolmaastikuks on valdavalt loode-kagu suunas orienteeritud poolsaarte ja lahtedega liigestatud rannikumaastikud. Rannikut ilmestavad hulgalised väikesaared, millest tähelepanuväärseim on samuti loode-kagu suunas väljavenitatud Mohni saar. Randadest valitsevad moreenrannad, lahepärades liivarannad ja vähesel määral ka möllirannad. Reljeefivormidest on Lahemaal märkimisväärseim Põhja-Eesti klint, millest rahvusparki jääb üle 70 km pikkune lõik Tsitre klindisaarest kuni Vihula klindilaheni. Klindilõigule on iseloomulik osaliselt või täielikult mattunud, tugevasti liigestatud ja merest eemaldunud laugevõitu klindiastang. Ordoviitsiumi ja Kambriumi I astangut eristab 2-3 km laiune, sügavalt liiva alla mattunud Kambriumi terrass. Lahemaa maastikele on iseloomulikud arvukad suured rändrahnud ja erakordselt tihedad
Taevaskojad Ahja jõe ürgorus, Kalmistu paljand Tartus Emajõe ürgorus, Võhandu ja Piusa liivakivipaljandid jt. Eesti äärmises kagunurgas on taas näha lubjakivipal-jandeid, ilmekaim neist Kalkahju paljand Peetri jõe ääres Võru maakonnas. Võrumaal esineb pealiskorras lisaks liivakivile ka savi. Devoni ajastu setete punakas värvus on tingitud kivimite rauasisaldusest. Samuti on punakad Lõuna-Eesti mullad, mis lasuvad otse pealiskorral. Huvitav Põhja Eesti paekallas ehk klint on osa ligi 1200 km pikkusest Balti klindist, mis algab Ölandi saare lähistelt merepõhjast ja kulgeb üle Läänemere põhja ja kirdesse, üle Põhja-Eesti ranniku kuni Laadoga järveni. Paekalda pikkus on Eestis 300 km ja maksimaalne kõrgus ulatub Ontikal 50 meetrit üle merepinna. See on ühtlasi ka kogu Balti panga kõrgemaid kohti. Suurima suhtelise kõrgusega (umbes 40 m) on paekallas Toila vallas Päites. Kaitse alla on seal võetud
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
