Eestlaste elu keskaja linnas Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui ka tõlgendajast. "Keskaeg" tuli kasutusele renessanssi-aegsete autorite poolt, kes nägid oma ajas antiikkultuuri taassündi ning hakkasid "vahepealset" aega halvustama. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja
poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Keskajaks peetakse Eestis aega muistse vabadusvõitluse lõpust 1227. aastal Liivi sõjani 1558. aastal. Sel ajal toimus kiire linnade areng, mille tulemusena muutusid hästi kindlustatud linnad kaubandus-, käsitöö- ja kultuurikeskusteks. Tekkisid esimesed linnad, mis arenesid väga kõvasti ning kiiresti. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Ka praegusel 21. saj
lõpust on 11. ja 12 saj. kerkinud linnused - maalinnad Saaremaal ja Läänemaal (suurim Harjumaal Varbola Jaanilinn) ning mägilinnused Otepääl ja Lõhaveres. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osalt kombineeritud kivivallidega, mis olid laotud ilma mördita nagu kivaiad (nt. Varbola ja Valjala). Maalinnad nõudsid pikaajalist ühistööd. Näiteks Varbola ehitamine nõudis 250 000-300 000 tööpäeva, väiksemad (Leole) umbes 8000-14 000 päeva. Keskaeg Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Linnaõigus määratles linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme
Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Ka praegusel 21. saj
Algselt oli nende asupaigas kindlustatud üksnes kivikirik. Koos kaupmeestega saabus siia ka käsitöölisi. Hiljemalt 1248. a. juhindus Tallinn juba Lübecki linnaõigusest. Neid linnaelu õigusnorme kinnitasid hiljem ka kõik järgnevad valitsejad. · Eesti linnad keskajal Eestis tekkisid esimesed linna varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000- 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000- 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi,
sajandini on Euroopas teada umbes 800 puitlinnust, suur enamik neist oli kasutusel vaid ajutiselt. Tüüpiliselt on olemas eeskindlustused, pealinnuses on torn. Esimesed kivilinnused Mandri-Euroopasse ehitatakse 9. sajandi lõpul, aga peamiselt 10. sajandil. Põhjusena on esile toodud viikingite oht. Senised linnused polnud olnud sageli püsivalt asustatud, vaid täitsid erinevaid funktsioone: õigusemõistmiskoht, sõjaväe kogunemiskoht või metallitöötlemise koht. Kivilinnuste tüübid: · Mägilinnus 10. sajandist mitmel pool Kesk-Euroopas; · Tornlinnus: 11. sajandil rajati ja oli toona arvukaim tüüp, põhiplaan ruut või muu hulknurk. Ohu korral oli aadlikel neli valikut: 1. Jätta eluhooned maha ning pageda lähedalasuvasse linnusesse; 2. Kindlustada mingi osa olemasolevast elukompleksist (palissaad, ringmüür jne); 3. Ehitada senine elupaik linnuseks ümber; 4. Asuda elama paremini kaitstavasse kohta, s
Seisuste vahel sõlmiti erinevaid kokkuleppeid , mis kohustasid ilma loata oma isanda juurest pagenud talupoegi tingimusteta välja andma, linna tõrkusid nende kokkulepetega ühinemast. Koos teokohustuse maksuga suurenesid ka muud nõutavad maksud kümnis . Talupoegadelt võeti ka relvakandmisõigus.Tuli ette talupoegade võõrandamist maast lahus . Talupoegi oli hakatud pidama mõisniku isiklikuks omandis. Välja oli kujunenud pärisorjus. Linnade tekkimise põhjused. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Suuremate ristteede ja sadamate juures asunud külad muutusid järk-järgult käsitööliste asulateks. Ümberkaudsete külade talupojad tõid siia toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised oma tooteid müüa ja tööks vajalikke materjale osta. Siia tulid sageli ka sissesõitnud kaupmehed, kes
inimeste eluruumid. 14 saj. Sakslasid halvustasid selle pärast Eestlasi. Polnud korsten, ukse kaudu suits välja, tuli kummargil liikuda, et suitsu sisse ei hingaks. Tarbekunst Esiaja lõpus toodetud suures koguses rauda soorauast. Piirkonnad Virumaal, Saaremaal. Ehted- hoburauasõlg nii naised kui ka mehed, enamasti pronksist, kinnitati riideid. 2. Gooti propaan ja militaararhitektuur Sakslased toovad roidvõlvi, lubimördi. Suuremad linnalised asulad. Suurte kivilinnuste ehitamine. Linnused: · Kastell-linnused, keskel konvendihoone (neljatiivaline, 3 korrust, keskel siseõu), mida ümbritseb 1 või mitu kaitsemüüri. · Mägilinnused (neemiklinnused) kaitsemüür mööda looduslikku mäekülge. · Vasall-linnused ehk tornlinnused- torniga, väiksed Eesti alades umbes 50 linnust, enamus kastell-linnused, tornlinnuseid varem rohkem, hävinenud. Läti aladel umbes 100 linnust. Eestis linnused eestlaste ülestõusude kartuses.
Ümberkaudsete külade talupojad tõid siia toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised oma tooteid müüa ja tööks vajalikke materjale osta. Siia tulid sageli ka sissesõitnud kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus. 1. Keskaja linnad. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu
Saaremaal algas ülestõus Jaagupipäeval vanem Vesse juhtimisel. Viimane tapeti 1344. aasta talvel. Tulemused: Eesti talupoegade koormised suurenesid veelgi. Eestlased kaotasid 7'000 meest. (Maksimaalne armee suurus oli 10'000). Eesti maakonnad sõlmisid sakslastega lepingud, mis määrasid ära koormiste suurused. Saaremaale läksid need väiksemaks, Sakalas ja Ugandis aga raskemad. Eesti talupoegadele tekkisid kohustused: kümnis, loonus- ehk hinnusrent, teotöö; teede ehitamise, kivilinnuste ja kirikute ehitamise kohustus. Tähtsamad lahingud: Kanaveres, Kämblas, Ravilas. Eesti talupoegade armee piiras: Pöide, Tallinna, Padise ja Haapsalu linnust. Peale Jüriöö ülestõusu hakkas kujunema pärisorjus. On arvatud, et kui jüriöö ülestõusu poleks olnud, poleks eesti talupojad pärisorjadeks muutunud. 1346 - Taani müüs oma valdused Põhaj-eesti Saksa- ehk Deutooniordule. 1347 - Saksa ordu andis põhaj eesti Liiwi ordule. Eesti alale jäi alles 3 väikeriiki.
annaabi.ee 
