talus leidis ta eest hunnikus inimesi, kes olid omavahel läbi põimunud ja katk ei julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja tegelikult oli tal õiguski rehepapi nõuannete järgi
on katk. Rehepapp võttis kohe nõuks külarahvast lähenevast ohust teavitada. Kõik teadsid, et see tähendab väga tõenäoliselt kindlat surma. Noored ja vanad kogunesid kõik rehepapi maja juurde, kus viimane suitsetas ja oma rahvast silmitses. Ta kutsus kõik rehetuppa ja seadis nad risti-rästi põrandale lebama nagu kuuseokkad sipelgapesas. Katk rändas neiu kuju võttes salamisi üle jõe, muundus siis valgeks kitseks ja jooksis kohe rehepapi juurde. Jõudiski kohale. Rehepapi kavalus aga aitas katku ära lollitada ja terve külarahva surmast päästa. Katk nägi inimesi rehetoas lebamas kui sigu põhus ja ei uskunud, et need saavad inimesed olla. Räägu Rein arvas, et võiks katku mõsa juhatada mida vähem neid raisku on, seda parem. Vahepeal võttis katk hõberubla kuju ja selle leidis kivi alt vana sõdur Timofei. Ta pani hõberubla suhu. Uuesti ootasid inimesed katku rünnakut
lapsele jõululaupäeva õhtul kingituse. Eriline perekingitus avatakse aga alles jõulupäeval, s.o. jõulu esimesel pühal. Jõuluajal riietusid norra lapsed spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kostüümidesse ning käisid jõuluõhtul perest peresse ande kogumas, just täpselt nii nagu seda teevad ameerika lapsed Halloweeni ajal ning meie lapsed mardi ja kadripäeval. Lasterühma liider oli riietatud kitseks või sokuks, sarnaselt meie traditsioonides näärisokuga. Andami kerjamist kutsutakse seal jõulusokuks käimiseks. Paljudes Norramaa paigus tehakse seda reeglina veel ka täna. Norrakeelne jõulutervitus kõlaks: GLEDELIG JUL! KOREA v Kristlikud kombed ei ole eriti laialt levinud, kuid sellele vaatamata tähistatakse jõule nii mõneski Korea piirkonnas. Siinsed kombed on tihedalt põimunud rahvuslike traditsioonidega
Norras Seal toob teravatipulise mütsiga jõulupäkapikk, Julienssen, igale lapsele jõululaupäeva õhtul kingituse. Eriline perekingitus avatakse aga alles jõulupäeval, s.o. jõulu esimesel pühal. Jõuluajal riietusid norra lapsed spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kostüümidesse ning käisid jõuluõhtul perest peresse ande kogumas, just täpselt nii nagu seda teevad ameerika lapsed Halloweeni ajal ning meie lapsed mardi- ja kadripäeval. Lasterühma liider oli riietatud kitseks või sokuks, sarnaselt meie traditsioonides näärisokuga. Andami kerjamist kutsutakse seal jõulusokuks käimiseks. Paljudes Norramaa paigus tehakse seda reeglina veel ka täna. Norrakeelne jõulutervitus kõlaks: GLEDELIG JUL! Koreas ei ole kristlikud kombed eriti laialt levinud, kuid sellele vaatamata tähistatakse jõule nii mõneski Korea piirkonnas. Siinsed kombed on tihedalt põimunud rahvuslike traditsioonidega.
hiilimine, vähe töötamine, suitsetamine, liputamine, valede riiete kandmine või enesetapu katse. Kõik karistused määrati omavoliliselt. Näiteks said erinevad inimesed samade eksimuste eest erinevad karistused. Kõike sagedamini esinevad karistused olid: piitsutamine, 11 osakonda paigutamine ja venitamine ("Post"). Piitsutamine Vange piitsutati avalikult. See toimus tavaliselt õhtuste loenduste ajal. Kõigepealt tooli peal ja hiljem spetsiaalse masina peal, mida sakslased kutsusid " kitseks". Vangi jalad olid kinniselt puukastis, kõht " kitse " peal ja käed olid venitatud ette. Piitsutamine käis kas kaigaste või piitsaga. Vangid pidid ise oma piitsahoope valjult ette lugema, kui lugemine segamini läks, alustati otsast peale. 11 osakond Siin asusid tava kongid, pimedad kongid ja seisu kongid. Siinsed karistused olid seotud sabotaaziga, tsiviilinimestega suhtlemisega, põgenemis katsete või põgenemisele kaasa aitamisega
Laevukesed hakkavad põhjast toitu hankima alles öösel. Nad liiguvad edasi, lastes vee kitsa ava kaudu lehtrist välja. Nad liiguvad aeglaselt pea ees. Sealjuures kombivad nad kombitsatega merepõhja. Laevukesed närivad toitu tugevate sarvjate lõugadega. Nad haukavad suuri tükke, mis jõuavad suhu kareda keele abil. Ühe söömaaja seedimine võtab laevukesel aega umbes 30 tundi. Tänase päevani pole teada, mismoodi näeb välja laevukeste kurameerimine. Viimasel ajal on küll nende kitseks töötatud välja kasvatusprogramme, ent nende arengutsükkel jääb endiselt mõistatuseks. Laevukesed on suguküpsed 6. elukuul. Innaaeg kestab tõenäoliselt aastaringselt. Emasloomal paikneb keha tagaosas üksik munasari, mis näeb välja nagu läbipaistev kotike, milles paiknevad seemnerakud. Isastel laevukestel on 4-5 mm pikkune suguti. Neil on veel ka kaks täiendavat suguelundit, millest üks paikneb suuava all, teine aga spadix tekkis neljast kokkukasvanud kombitsast
talus leidis ta eest hunnikus inimesi, kes olid omavahel läbi põimunud ja katk ei julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja
Gringoire aga oli oma mõtte-niidi kaotanud. Õnneks leidis ta selle jälle ruttu üles ning sidus selle otsad hõlpsasti ühte ja seda tänu mustlastüdrukule ja ta Djalile, kes endiselt tema ees käisid. Ta imetles nende kahe peene õrna, veetleva olendi väikesi jalgu, ilusaid vorme, nõtket astumist, neid peaaegu üheks kujuks kokku sulatades. Oma vastastikuse mõistmise ja sõpruse tõttu meenutasid nad kaht noort tütarlast; kerguse, väleduse ja nobeduse poolest aga võis mõlemat kitseks pidada. Tänavad muutusid üha pimedamaks ja tühjemaks. Ammu juba oli kostnud signaal tulede kustutamiseks ja ikka harvemini kohtas tänaval inimest või nähti aknas valgust. Gringoire oli mustlasneiu jälil jõudnud sellesse 68 keerulisse tänavate, põiktänavate, umbtänavate puntrasse, mis ümbritseb vana Süüta Laste kalmistut ja sarnaneb kassi poolt sassiaetud lõngavihiga. «Neis tänavais on vähe loogikat!»
annaabi.ee 
