Kirjandusteose analüüs Olavi Ruitlane "Kroonu" (0)

Kirjandusteose analüüs
Lugesin Olavi Ruitlase „Kroonut“. Autor kirjeldab kolme Lõuna-Eesti poisi seiklusi Nõukogude Liidu armees teenides. Paljud juhtumid tunduvad jaburad ning absurdsed, kuid on alati lahendatud humoorikas võtmes. Kasutades kavalust, on nende elu nii mõnedki korrad parem kui kaaskannatajatel.
Poisid mobiliseeritakse 1988. aastal, mis eesti poistele just kõige parem ajastus polnud, sest alanud laulev revolutsioon tekitas eestlaste vastu Nõukogude Liidus ning täpsemalt venemeelsetes vastumeelsust. Autor üritab anda tolleaegse elu, täpsemalt armees toimuvast ülevaate.
„Peeter uuris pakutavat toitu lähemalt, vedela kollakasrohelise löga seest paistsid paas juuspeent lihakiudu ja ta pakkus: “Vist kartulipuder lihaga!” Ta võttis lusikatäie, puhus tulisele toidule peale, pistis selle suhu ning sülitas kiiresti välja. “Tapeediliim, tapeediga,” pakkus ta uuesti.“
Teos toob välja ka üleüldist suhtumist eestlastesse, keda tihti „fašistideks“ nimetati. Samas ei püüa autor kuidagi venelaste stereotüüpi luua ning ühtegi rahvust halvustada.
Peategelased Peeter, Heino ja Siska on kõik erinevad ja omamoodi karakterid. Nendest esimene on tuntud kui „krutskimees“. Tal on alati mõni kavalus varrukast võtta ning ta ei mata mitte ühtegi ideed maha, olgu see nii pöörane ja ohtlik kui tahes ning viinaraha eest tehakse kõike. Näiteks varastasid nad omaenda ehitusmaterjali, et raha teenida. Peetrile meeldis öelda, et kui keegi teine sinu tagant ei varasta , peab seda ise tegema.
Heinot kirjeldati kui kiitsakat ning lühikest poissi, kel elukogemusi vähe. Ta on pisut arg ning kuigi ta kahtleb, ega pole just kõige aldim Peetri ideedega kaasamineja, annab ta alati järele ning tänu sellele satub põnevatesse ning meeldivatesse olukordadesse. Miskipärast mõjub ta naissoole kui magnet ning suudab peale mitme tüdruksõbra ka isaks saada. Siiski on ta hella südamega ning ei suuda kärbeselgi halba teha, nii ka südameasjades ning selle tõttu vaevleb kahetsuspiinades. Heino heasüdamlikkus tuleb välja lahkudes, kui ta mälestuseks ühe oma tüdruku ema tehtud pannkooki koju kaasa tahab võtta.
„Peeter vaatas "mälestust" lähemalt - üsna raske oli uskuda , et Karka ema tehtud pannkook, isegi kui ta on äärtest tulipunase lõngaga palistatud, ei ole midagi rohkemat kui lõngaga ääristatud rasvane pannkook... aga kui Heino niimoodi ütles... "Mis sa temaga teed?" uuris ta ja Heino poetas häbelikult: "Kuivatan ära, kleebin keskele Katka pildi ja panen kodus seinale!"
Siska on poistest kõige ratsionaalsem ning rahulikum ja nii mõnigi kord otsustab Peetri hullude kavatsustega mitte kaasa minna. Kõige tähelepanuväärsem on see, et Siska on setu ning kogu ta kõne on raamatus setu keeles kirjutatud. Kuigi see oli enamjaolt arusaadav, jäid mõned kohad pisut arusaamatuks.
Omanäoline huumor on raamatus läbivaks teemaks. Autori sõnakasutus tabab alati naelapea pihta ning ükski nali ei lähe kaotsi. Äärmiselt meeldiv ja nauditav raamat, mida lugedes naerupahvakutest puudust ei tule. Samas ka üsna kerge lugemine, tagamõtet võib vähe leida, kõik on nii, nagu öeldud.
Huvitav on see, et kuigi raamat käsitleb ka suurel hulgav vägivalda, on ka see suudetud huumoriga läbi põimida ning kas või mõnegi tumedama varju tekkides, on garanteeritud, et järgnevalt saab see naljaga kompenseeritud.