neljas vaatus kokku pandud. Dirigeeris Risto Joost ning lavastaja oli Inglismaalt pärit Walter Sutclife. Kõik esitatud palad on loonud prantsuse helilooja Georges Bizet ning tema loomingut lauldi prantsue keeles. ,,Carmen" esietendus aastal 1875. Prantsumaal. Bizet' ooper põhineb Prosper Merimee ligi 30 aastat varem kirjutatud ,,Carmeni" novellil. Prosper Merimee oli prantsuse kirjanik ja ajaloolane, kes elas aastatel 1803 kuni 1870. Ta pärines jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusmaailma sattus Merimee tänu oma sõbrale Stendhalile. Tema esimene raamat oli 1825. aastal ilmunud ,,Clara Gazuli teater", kus soovis jätta mulje, et on kõigest teose tõlkija. Päris tõlketööna on ta aga tutvustanud Prantusmaale vene kirjanduse suurkujusid Puskinit, Gogolit ja Turgenevit. Tema sulest on ilmunud veel ajaloolised romaanid ,,Zakerii" ning pärtliöö sündmusi kirjeldav ,,Charles IX valitsusaja kroonika" ja palju teisigi tuntuid teoseid.
protestitormi. Victoriaaegsel kombelisel Inglismaal ei olnud kohta raamatul, mis kirjeldab naisi selle hävitava kire võimuses. Alles hiljem oldi valmis järgima Emily Brontë armutut pilku inimtundmuste sügavikesse ja raamat kuulutati naturalismi esimeseks meistriteoseks. Heathcliff tuli oma aja kohta liiga vara. Ka Charlotte´il oli raske õe kirjanduslikku ebaõnnestumist avalikkuse ees kaitsta. Currer Bell oli nüüd kirjandusmaailma täht, ta pidas kirjavahetust kriitikute ja lugejatega, ja nautis tähelepanu, mis sai osaks iseäraliku kuulsusega "vennakeste" klannile. Emily alias Ellis Bell tõmbus tagasi ja anus Charlotte´it, et ta ei avaldaks, kes on pseudonüümi taga. Ta oli alati inimesi kartnud. Kõige hullem oli aeg internaatkoolis. Ta jättis õpetajaks õppimise pooleli ja põgenes koju. Vaikselt tegeles ta seal majapidamisega.
See teeb muidugi palju rõõmu. Mulle on jäänud mulje, et õpilastel on olnud huvitav seda lugeda. Ja see on pannud neid mõtlema nende probleemide üle, mis Mikku ja Mirjamit vaevavad. Võib-olla on see sellepärast, et nad tunnevad seal raamatus ära iseennast või neid ümbritsevaid inimesi. Need teemad on neile lähedased ja arusaadavad, nad on nendega ise kokku puutunud. Mõned õpetajad on väitnud, et minu ja veel mõnede minuga samal ajal kirjandusmaailma tulnud noorte autorite raamatud on tekitanud lugemishuvi ka õpilastes, kes seni ei ole sugugi tahtnud ühtegi raamatut kätte võtta. Kui see on tõsi, siis selle üle on mul tegelikult veel kõige suurem heameel. 4)Kuidas, kus ning millal te oma raamatuid kirjutate? Põhiliselt kirjutan öösiti. Ma ei teagi miks. Aga siis on kuidagi parem. Magan hommikul kaua ja siis hakkan ennast pikkamööda õigesse meeleollu sättima. Mul
It Sei (1905-69) It saavutas tunnustuse J.Joyce`i ja D.W. Lawrence`i tõlkijana. a1929 hakkas välja andma ajakirja Bungei reiby. Kõige ekstreemsemaks näiteks Joyce`i mõjutustest on M hyakkaten (1931). Yki no machi (1937) ja selle järg Yki no mura (1938). a1950 avaldas D.Lawrence`i Lady Chatterley`s Lover tõlke, mis tõi kaasa kohtuprotsessi. Kuulsaim täispikk romaan Hi no tori (ajakirjas vahemikul 1949-53). Ta kirjutas ka mitmeköitelise Jaapani kirjandusmaailma ajaloo, alustades käsitlust Meiji ajast. Tanizaki Jun`ichir Tema arvukate kirjatööde hulgas on nii novelle, lugusid, esseesid, kriitilise tekste, kui tõlkeid. Esimene tunnustus tuli looga Shisei (1909). 1911a avaldas ta novelli Hyf. Tema mahukaim romaan Sasameyuki (1942). Õdede prototüüpideks tema enda lähedased naised. Kagi (1956). Tema eripäraks on vältida kirjutamist endast. Ta romaanid ei ole ei pihtimuslikud, eetilised
Astrid Lindgren esitas sinna lisaks ümbertöötatud "Pipi" käsikirjale veel teisegi käsikirja jutustuse Bullerby lastest. Kirjandusvõistluse võitis "Pipi" käsikiri, "Bullerby lapsed" jäi auhinnata, kuid käsikiri osteti väljaandmiseks ära. 40.aastatel puhkenud üldine vaidlus Pipi Pikksuka üle muutis raamatu nii laste kui täiskasvanute seas, aga ka eriti sotsiaalsetes kihtides veelgi tuntumaks. Astrid Lindgreni jaoks aga olid need kirjandusvõistused olnud sissejuhatuseks kirjandusmaailma. Edaspidi oli ta täielikult hõivatud uute jutustuste kirjutamisega. Pärast esimest Bullerby raamatut valmis tüdrukuteraamat "Kerstin ja mina", millele lühikese ajaga järgnes laste kriminaalnäidend "Põhiline on olla terve". Ta kirjutas teise osa Pipi Pikksukast "Pipi läheb laevale" ja "Meisterdetektiiv Blomkvisti". Seega valmis kolme aastaga kuus raamatut ja saabus ka edu: Astrid Lindgren oli kiiresti väljunud anonüümsusest.
Väidavad, et tegelikult polegi muud kui keel, et igasugune kogemus väljendub keele kaudu. (Äärmuslik idee.) 1960-ndatel tekivad mingid nihked, paljud muutused, varasemad hoiakud murduvad. Toimuvad radikaalsed muutused suhtumises kirjandusse, autorisse( Roland Bartes essee ,,Autori surm"s.t. et üha enam pööratakse tähelepanu TEKSTILE, keelelistele elementidele, väljenduslaadile. Kui seni oli autorisse suhtutud kui jumalasse, kes valitseb kõike seda kirjandusmaailma, siis nüüd leitakse, et ega autor ei ole keelt välja mõelnud, ta kasutab seda ja keel on mitmetähenduslik. Seega autorist märgatavalt olulisem on TEKSTI struktuur. 1970-80ndatel räägitakse mõistest v nähtusest ,,TEKSTUAALNE AUTOR"-S.O. TEKSTI LUGEMISEL tekkiv arusaam autorist, lugemisel tekkiv arusaam autori kujust- kes on selle kirjutanud? Milline ta on? Kuidas ja millest ta mõtleb? Sellel ei pruugi midagi tegemist olla TEGELIKU AUTORIGA
elamust. 1904 tutvub kunstnik Ants Laikmaaga. Temaga tekib Underil tõmme. Mees oli Tallinnas tuntud mees. Teeb Underist maali. Vaimne klapp. Ants inspireerib ja julgustab edasi luuletama, seda eesti keeles, mitte saksa keeles nagu oli soovitanud Vilde. Ants saadab Marie teadmata mõned luuletused ajalehte. Ilmub varjunime all 'Mutti' (kuna oli noor ema). Marie on meelitatud, kuna mees peab ta luulet avaldamisväärseks. Esimene luuletus ilmus seega 1904. Tasapisi pääseb kirjandusmaailma. 1906 pöörduvad Venemaalt tagasi, kuna töö saab otsa, tulevad Tallinna. Under hakkab läbi käima kultuuritegelastega- ajakirjanikud, näitlejad, kirjanikud nt Kitzberg, Suits, Tuglas, korra ka Liiv, Paul Pinna (näitleja). Suhted Carli ja Marie vahel pole head, mehel kultuurihuvi pole. Marie ei lase sel end heidutada. Pinge kasvab, kuniks 1913, kui avatakse uus Estonia teater, toimub suur õhtu, kus maja on rahvast täis, satub sinna ka Artur Adson, sünnikohaks Sänna (Sänna trubaduur)
Under armus peagi saksastunud Carl Hackerisse, kellega 1902. aastal abiellusid. Marie tuli abielunaisena Teatajast ära. Mees sai tööd Moskvas, kuhu koliti. Peagi täienes noorpere tütrega. Venemaa oli Underile võõras, kuid suviti käis Under Tallinnas ja Hiiumal. 1904. aastal puutub kokku kunstnik Ants Laikmaaga, kes julgustas Mariet edasi luuletama. Ants saatis mõned luuletused ajalehe toimetustele ning Mutti nime all ilmusidki esimesed luuletused. Tasapisi sulandus naine kirjandusmaailma. Kahe aasta pärast kolis Under perekonnaga tagasi Tallinna, misjärel hakkas Under üha rohkem kultuuriinimestega lävima. Tema kodust sai nagu salong, kuhu kultuuriinimesed kogunesid. Mõistagi ei meeldinud see abikaasale, kes oli kultuuri suhtes ükskõikne, mistõttu paari suhted jahenesid. Tagatipuks kohtub Under Artur Adsoniga, kes Mariesse armub. Hacker ja Under on sisuliselt lahus, kuid mitte ametlikult. Hacker ei ole nõus naisele lahutust andma. 1917
annaabi.ee 
