keeleks ning omandas uue staatuse, mis pidi olema kõigile eestlastele eriliselt suure tähendusega sündmus. Nii või teisiti, eestlaste ristimine tähendas Eesti ala muutmist 10.13. sajandini Lääne- Euroopa kultuuri orgaaniliseks osaks ja seisuslik Eesti (jagunemine saksa- ja eestikeelseks seisuseks) oli eesti rahvusluse tekkimise eelduseks. Eesti ühiskond kujunes kristluse rüpes ja just balti erikord soodustas eesti rahva ja keele püsimist. Piibel eesti kirjanduskultuuris on koodtekst, Ariadne lõng, mis seob meid kristluse algkoduga ja mille abil suur osa elukogemusest kodeeritakse tähendamissõnasse. Piibli ainet, lugusid, selle motiive kasutataksegi kirjanduses koodina, piiblimotiivide abil kodeeritakse mingi sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor
keeleks ning omandas uue staatuse, mis pidi olema kõigile eestlastele eriliselt suure tähendusega sündmus. Nii või teisiti, eestlaste ristimine tähendas Eesti ala muutmist 10.13. sajandini Lääne- Euroopa kultuuri orgaaniliseks osaks ja seisuslik Eesti (jagunemine saksa- ja eestikeelseks seisuseks) oli eesti rahvusluse tekkimise eelduseks. Eesti ühiskond kujunes kristluse rüpes ja just balti erikord soodustas eesti rahva ja keele püsimist. Piibel eesti kirjanduskultuuris on koodtekst, Ariadne lõng, mis seob meid kristluse algkoduga ja mille abil suur osa elukogemusest kodeeritakse tähendamissõnasse. Piibli ainet, lugusid, selle motiive kasutataksegi kirjanduses koodina, piiblimotiivide abil kodeeritakse mingi sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor
Nt. temaatika ,, Naised Mikirjanduses". Kirjandusajalugu on alluv ideoloogiatele. Nt ,,Eesti kirjanduse ajalugu"-sid on erinevaid kirjutatud(näit. nõukogude, paguluses, Gustav Suits- saksa vastasus) 3] Kirjanduskriitika Eestis on kitsama tähendusega kui ingl. keeles. Tegeleb äsja ilmunud teostega. Ajalehtedes, ajakirjades ilmuv kriitika. Hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi ja hinnangu; kuulub käsitlusviisist olenevalt- kirjandusteadusesse(angloameerika kirjanduskultuuris samastub sellega) või kirjanduspublitsistikasse; jälgib kaasaja ilukirjandust, selle arengut, tõlgendab kaasaja arusaamadest lähtudes kirjanduspärandit. Kitsamas tähenduses hõlmab reageeringud uudisteostele, vahendab autorit ja lugejaskonda, väljendab ja kujundab kirjandusmaitset ning on vastastikuses toimes kirjandusega, kirjandusteooriaga, kirjandusajalooga, muude humanitaarteadustega ja kogu oma aja ühiskondliku mõttestikuga.Suuremat tähtsust hakkas
üldjuhul esitatakse sündmusi & draama kõne on seotud tegevusega üldjuhul puudub jutustaja Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja selgem; siseelu esitatakse väliste vahenditega ning tegevus kehalisem Kas draama on ka keerulisem kui proosa? Kirjandus, ühiskond, kultuur - kirjaniku päritolu, tõekspidamised jne - tekstis avalduvad sotsiaalsed teemad, tõekspidamised jne - lugeja ja teiste kirjanduskultuuris osalejate päritolu, tõekspidamised, sotsiaalsed suhted 1.sotsioloogiaga (Pierre Bourdieu) 2.kirjandusega 3.eneseküllasus / väline tingitus * ideed ja ideologiseeritus - ideede ajalugu - marksism, rahvuslus, feminism jne (Michel Foucault) Kultuur - mistahes inimtegevus - mingile piirkonnale, ajastule, rahvale või grupile iseloomulike tegevuste ja hoiakute kogum - vaimne tegevus - kunstiline tegevus etc Kultuurisituatsiooni komponendid
’90ndatel saab ta ajakirja Akadeemia toimetajaks ja seal töötab ta kuni pensionile jäämiseni. Tema luule on poliitilise vastuhaku luule, mis ründab ka poeetilisi konventsioone. On kuidagi väga rõhutatult vabadusaateline. Luulelaad on reeglina vabavärsiline, kuid samas väga kõlav. Selge on see, et üks asi oli ta enda soovimatus ametliku liiniga identifitseeruda, kuid mässuluule avaldamisel tekkis tal ka raskusi, seda ei saanud tollases kirjanduskultuuris otsesõnaliselt avaldada. Paul-Eerik Rummo (s. 1942) Tegemist oleks justkui kahe näoga mehega. Rummo tähendus eesti kirjanduskultuuris on koguaeg olemas olnud alates kuuekümnendatest. 60ndatel on ta tõenäoliselt kõige tuntum noor kirjanik. Praeguseks on tegemist poliitikuna. Tema kirjandusrollist väljaastumine ei tähenda kindlasti kirjandushuvi kadumist. Huvitav on ka see, et ta ühsna järjekindalt on uue sajandini välja kirjutanud kirjanduskriitikat (olles ise minister)
- pärimuskultuuri kaitsmine - pärimuskollektiivide toetamine Valgustusajastu: rahvaluuleteaduse kujunemise algus Kultuurimuutused 18. sajandil - kirja valdavaks saamine - teadmistele tuginev teadmine - seisusliku ühiskonna taandumine, haritlaste kihi esiletõus, industriaalse ühiskonna kujunemine - poliitikute huvi lihtrahva vastu - sotsiaalse eneseteadvuse tõus - eeldused majandus-, kohtu-, haridusreformideks Ossiani laulud - rahvaluule osa kirjanduskultuuris - Soti iseseisvumisliikumine 1750. aastatel - viikingiaegsete (8.-10. saj.) soti laulude aktualiseerumine - James Macpherson (1736-1796): "Ossiani laulud" (1765): o et see on keldi bardide luule 8. sajandist o laulud pärit Iiri alaldelt o Ossian on keldi sõjapealiku Fingali poeg James Macpherson ,,Ossiani laulud" (1765) varasem, kuid 18. sajandil aktualiseerunud rahvatraditsioon - kirjanduslik traditsioon
meelelahutusliku funktsiooniga. Peale selle on tal aga romaan ,,Leegitsev täiskuu" ja raamat ,,Vaanenburgi tapatalgud", mille puhul ei ole seda kirjutatut nii lihtne klassifitseerida, nende ambitsioon on juba avaram, kui lihtsalt mingi õudusjutu kirjutamise puhul. ,,Vaanenburgi tapatalgud" kuulub düstoopia lahtrisse. See on vastand utoopiale, see on negatiivne tulevikumaailm. Meie kirjanduskultuuris on see haruldane. Nendes kahes raamatus jõutakse mõnevõrra veenvama ja tõsisema inimese uuringuni ja tema kujutamiseni. See iniese olemine ja eksistents sisaldab ühe komponendina ka ju erinevaid hirmusid, änge, illusioone. Need Barkeri raamatud seda poolust inimeses välja tuua proovivadki. Sealt ka siis horroratmosfäär. Küsimus pole selles, et tegelikkus oleks õudne, vaid selles, et see horror peitub inimese enda psüühikas. Siit
Peterson uskus, et nii eestlastel kui soomlastel oli polüteistlik jumalasüsteem (jumalikud olendid, erinevad jumalad) – seda arendab Faehlmann edasi. Faehlmann lisab Petersoni materjalile rahvasuust kuuldud katkendeid. 1866 avaldab Faehlmanni jutukesi Pärnu Postimees (läks 20a, kuni lõpuks jutukesed eesti lugejani jõuavad). 1867 ilmub Cr. R. Jakobsoni kooliõpik, mis on märgilise tähtsusega teos 19.saj eesti kirjanduskultuuris – seal Jakobson trükib osa Faehlmanni jutte ümber. Alates ärkamisajast on jutukesed kuulunud rahvuskirjanduse kaanonisse, neil on alati olnud pedagoogiline kaanon. Nendega taheti õpetada rahvuslikku eneseteadvust. Ka Jakobsoni õpikus esitleti Faehlmanni lugusid kui tõest rahvuslikku pärimust. Muistendite vastu tunti huvi ka väljaspool Eestit: 19.saj lõpus avaldati Saksamaal, tõlgiti rootsi ja soome keelde. Muistendid läksid välismaale kui autentsed lood eesti kultuurist
annaabi.ee 
