viimastel aastatel on murdeid õpetanud EKI vanemteadur Jüri Viikberg. TPÜ juures on EKI murdeuurijad kaitsnud ka magistritöid (nt Juhkam 1998, Norvik 1998). TPÜ ja EKI lähedasi kontakte näitab seegi, et TPÜ lõpetajaid on läinud murdeuurijatena tööle EKIsse. EKI teadur Mari Kendla on praegu murrete alal TPÜ doktorant. Setu verbimorfoloogiat on uurinud TPÜ õppejõud Helle Sõrmus (1998). Kaja Toikka magistritöö (2000) käsitleb kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontakte. Kirjandusmuuseumis on eesti murrete sõnavara dialektomeetrilise uurimisega tegelnud akadeemik Arvo Krikmann. Ta on ,,Väikese murdesõnastiku" Interneti-versiooni põhjal uurinud statistiliselt kõigi eesti murrete sõnavarasuhteid ja teinud uurimistulemused kättesaadavaks Internetis (vt ka Krikmann, Pajusalu 2000). Võru Instituut (asut. 1995. a) on lisandunud uue eesti dialektoloogia uurimiskeskusena.
murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 3 Põhjaeesti murded 3.1 Saarte murre Värvikas saarte murre on põhjust andnud paljude naljandite tekkeks. Kui saare taat oma koduväraval nägi laulatusele sõitvat pruutpaari, kus pruudi välimus jättis soovida, lausus
Mari Must (1920 Tartu 2008 Tallinn) oli murdekogumise ja -uurimise korraldajaid TA Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Emakeele Seltsis. Ta oli fonoteegi rajaja (1957), murdesõnaraamatu koondkartoteegi loojaid (195263) ja EMS-i käsikirja koostamise suunaja. Kirjandust Murdeplaate Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja Kendla, Mari. Kirderannikumurde palu. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 2001. kohanimed. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. Kendla, Mari. Võru murde palu. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 2001. Kask, Arnold. Eesti murded ja kirjakeel. Eesti NSV TA Emakeele Seltsi toimetised 16. Viikberg, Jüri. Eesti murdeplaat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003. Tallinn: Valgus, 1984. Eesti murrete sõnaraamat IIV (a laulurästas). Eesti Keele Instituut
murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 4 Eesti keele Grammatika Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keelel grammatiline sugu.
aama, lääma, oln 'olnud', padja 'padi', pailu 'palju', pa'lk, jäneksed, juuksed Kirderanniku murderühm Kirderanniku murdel puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. · Vältevaheldus puudub · Palatalisatsioon vähene · Lõpu- ja sisekadu piiratud · Vokaalharmoonia · Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev) · Isi- või iksi- konditsionaal Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid · Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme · Sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme · Tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär · Je-tunnuseline genitiiv: suurembije 'suuremate'
süsteemipärast laadivaheldust tuletussüsteemis ja nii seda tulebki käsitleda, kuigi number ja nummerdama pole keelde tulnud tuletusseoses olevate sõnade laadivaheldussuhtega (vt ka ETS: 321). Sissejuhatuses käsitletakse lõunaeestitpõhjaeesti enam-vähem võrdväärse paralleelina, sõnaraamatus kahjuks mitte. Ootaks, et lõunaeesti keelt ei koheldaks vähem iseseisva keelena kui isuri keelt. Sissejuhatuses tehakse põhjaeesti keeles vahet näiteks kirderannikumurde ja südaeesti keele vahel, lõunaeesti on kõik üks: seda esindab kord võru-, kord tartukeelne sõnakuju. Mõnikord seostuks lõunaeesti sõnakuju etümoloogiliste paralleelidega paremini kui kirjakeele sõna: kuusk'igihaljas tiheda koonusja võraga okaspuu (Picea)'; sõna on sugulaskeeltes ilma klaadivahelduseta, aga lõunaeesti kuus : kuuse :kuust ETS-is puudub. SÕNAARTIKLI ESITAMISTEHNIKA JA KIRJAVIIS ETSi sõnaartikli viited sugulaskeeltele on üles ehitatud kõige
II saarte keskpõhjaeesti kirde mulgi tartu-võru III saartelääne-pärnu harju-järva põhjavilj. p-tartu kirde pärismulgi helme päristartu kirdetartu võru IV Kihnu Vigala läänekesk Suure-Jaani Kodavere ranna jm jm idakesk jm jm kirde Arnold Kask (1956, 1984) esimene, kes on eraldanud kirderannikumurde! I Põhimurded: põhjaeesti põhjaranniku lõunaeesti Eesti murdejaotus peamurded: põhjaeesti lõunaeesti murderühmad: põhjaeesti kirderannikum. lõunaeesti murded: saarte lääne kesk ida ranniku kirde mulgi tartu võru setu murraku- rühmad: läänesaare hiiu põhjalääne jne. murrakud: Kihelkonna, Pöide, Reigi, Risti, Ridala jne.
rohkeid ühisjooni põhjaeesti idamurdega, eeskätt sealse vana Kodavere murrakuga. Enamasti on mõlemale murdele ühised keelendid esinemas ka vadja keeles, mis osutab kõnealuste murrete põlistele tihedatele kontaktidele. Muistne Virumaa oli üks eesti rahvuskultuuri hälle, millel on olnud määrav osa eestlaste etnogeneesis, eesti rahva ja keele kujunemises. Virumaa moodustas omamoodi kontakttsooni eesti hõimude ning teiste läänemeresoome hõimude vahel. Arvukad ühisjooned kirderannikumurde ning põhja- ja idapoolsete läänemeresoome keelte häälikulises ja grammatilises struktuuris on tunnistuseks nende hõimukeelte ajaloolistes kokkukuuluvusest. Vanale ühisele aluspõhjale on sajandeid kestnud tiheda läbikäimise tulemusena ladestunud soome poolt, Ida-Virumaal ka vadja-isuri poolt, üha uusi laenukihte ja laenelemente, mida tänapäeval on üsna keerukas püüda murdele algupärastest nähtustest eristada. 5
annaabi.ee 
