Leidsid 9 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirbulised". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kirp, kirbu, kirbud, veri, kirbulised, pidasid, suised, rindmik, satikad, merili, lindpere, raatuse, mecoptera, elusolendite, koerte, kasside, suguhormoonid, toiduta, hoiti, muneb, koguaeg, emased, usjad, vastsed, haukamissuised, arenemiseks, pooleldi, söömine, ühelt, ülekandmine, hukkunud, miljoneid, kumer, tundlad, lühikesedKirp Millest me räägime? Kuhu kuulub kirp? Kes on kirbulised? Kirbuliste iseloomulikud tunnused Kus nad elavad? Millest nad toituvad? Kuidas nad paljunevad? Kirbu kahjulikkus loodusele ja inimesele Huvitavat Kokkuvõttev lünktekst Kuhu kuulub kirp? Kirbud on putukad, kes kuuluvad: loomade riiki lülijalgsete hõimkonda putukate klassi kirbuliste seltsi Kes on kirbulised? Kirbulised on parasiidid Maailmas on neid umbes 2400 erinevat liiki Umbes 70 neist on Kesk-Euroopas Eestis on väga tavalised koerakirp ja kassikirp, haruldasem aga inimesekirp Suurim kirp Eestis on kuni 5 mm pikkune mutikirp Kirbuliste iseloomulikud tunnused Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on üksteisega kokku kasvanud Pikkus on 1,5 kuni 4,5 mm Tundlad on suhteliselt lühikesed ning silmad vähe arenenud Suised on pistmistüüpi ja alla suunatud
Haapsalu Kutsehariduskeskus Essee KIRP Kadri Urgas M-08 Uuemõisa 2009 Kirbulised on selts parasiitseid putukaid, keda on maailmas umbes 2400 liiki. Kesk- Euroopas on neid umbes 70. Nende pikkus on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid on ebaselged. Keha lülistus on selge. Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla. Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude
Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline,
Teod on taimetoidulised. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm) Enamik maismaa tigusid peitub päeval kusagil pimedas, niiskes ja turvalises paigas ning ronib öösel välja toitu otsima. Kojaga teod tõmbuvad ohu korral lubikambrisse peitu ning tulevad taas välja ohu möödumisel. Maismaatigudel on kopsud (kops asub mantli sees) ning nad hingavad õhuhapnikku. Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Vereringe on tigudel avatud. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. Teod on kõhtjalgsed. Nad liiguvad tallalihaste lainjate liigutuste abil, libisedes jala näärmete poolt eritataval limal. Tigude jalatald on lai ja väga limanäärmeterikas. Lima tekitamiseks vajab nende keha palju vett. Kuival pinnal on tigudel raskem liikuda kui niiskel. Seetõttu on nad aktiivsed pärast vihma ja hilistel õhtutundidel.(http://www.vvvs.ee/failid2/oppematerjal %20teod.pdf)
moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor. Erinevusi: rõngussidel ja limustel on pehme kehapind ning vastseks trohhofoor, lülijalgseil mitte. Kitiinkest, mida tuleb kasvades aegajalt vahetada, on lülijalgseil ühine hoopis ümarussidega (Nematoda) ja mõnede teiste "kottussidega". 41. Vähkide (Crustacea) tähtsamad rühmad, nende ehituse erinevusi, näiteid Eesti vetest Vähkide (Crustacea) klassid: Kl. mõlajalgsed (Remipedia): Tillukesed, usja kehaga, rindmik ja tagakeha üsna ühtmoodi lülistunud ja ühtmoodi jäsemetega. Ujuvad jäsemete abil sõudes. Kl. pimevähid (Cephalocarida): Tillukesed. Suur pea, jalgadega rindmik, peen jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi. Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks
Hõimkond: Rõngussid Annelida Keha koosneb lülidest, lülistus väliselt mõnikord mittenähtav. Esineb prostoomium ja pügiidium. Kehaõõnsus täidetud vedelikuga ning on vaheseintega suuremal või vähemal määral jaotunud kambriteks. Keha on enamasti varustatud suurema või vähema hulga harjastega. Nahklihasmõik väga hästi arenenud. Närvisüsteem on nöörredel tüüpi. Meeleelunditest esinevad silmad ja kompimisjätked. Ringesüsteem suletud, veri voolab kindlas suunas. Hingamiselunditeks on nahalõpused või toimub hingamine läbi naha. Seedeelundkond mõlemast otsast avatud, eristub neel, söögitoru, pugu, magu ja sooltoru. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene (maismaa- ja mageveevormid) või ripsmetega trohhofoori tüüpi vastse kaudu (meres elavad liigid). Klass: Hulkharjasussid (Polychaeta) Enamik mereliike. Iga lüli külgedel üks paar jätkeid parapoode. Kehal arvukad harjased ja kompimisjätked
mistõttu ta etendab olulist osa haavade paranemisel. Marrasknahk, limanahk, näärmekoed. Sidekude asub organite ja teiste kudede vahel, skeletis, jne. Seob omavahel kudesid ja elundeid, osaleb organismi ainevahetuse protsessides, kaitsefunktsioon - vastavad rakud veres. Palju erinevaid alaliike, rakkudevahelist ainet on palju, rakud paiknevad hõredalt. Jaotatakse: kõhrkude, luukude, kiuline sidekude, kohev sidekude, rasvkude, veri. Kõhrkude on liigestes selgroolülide vahel. Kõhrkude: ovaalsed või ümarad rakud tiheda kiulise rakuvaheaine sees, rakuvaheaine on vetruv ja väga tihe, kõhrkoerakke nimetatakse kondrotsüütideks. Luukude on skeleti põhikomponent. Luukude: rakuvaheaines palju kaltsiumsooli, on kõva ja vastupidav, rakud on peenikeste jätketega, mis seovad erinevaid luurakke, luukoe rakud paiknevad kihtidena rakuvaheaine sees õõnsustes. Kiuline sidekude on
madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb ja kõrgeneb ja konnpunnpeal pole enam kohta kuhu mune muneda ja asurkond kaob. (Wikipedia, 2011) Röövkärblased (Asilidae) Röövkärblased on suur, ligikaudu 5 000 liiki hõlmav sugukond valdavalt suurte mõõtmetega (kehapikkus kuni 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste pea on suhteliselt väike, kuid väga liikuv, varustatud võimsa imikärsaga. Rindmik on väga suur ja tugev. Kogu keha on kaetud pikemate või lühemate karvadega. Röövkärblaste valmikud on väga head lendajad. Nende toiduks on peamiselt teised putukad, keda püütakse lennult. Kuna röövkärbeste sülg 7 on väga mürgine, hukkuvad kättesaadud saakloomad silmapilkselt. Surmatud saakloom imetakse tühjaks. Kuna suurte röövkärbeste imikärss on erakordselt tugev, võivad nad
viisil taimekudedest (nt mõnede liblikate röövikud lehtedest ja viljadest), osa surnud loomadest, nt kärbsevastsed. Pilt ja alltekst: Putukavastsed söövad lehtedesse käike. Vedelikust toitujad imevad taimest või loomast toitainerikast vedelikku. Õitest hangivad magusat nektarit näiteks mesilased ja liblikad. Paljud sellised parasiitsed putukad nagu lehetäid ja lehekirbud imevad lehtedest taimemahla, paljud aga teiste loomade verd (sääsed, parmud, täid, lutikad, kirbud, puugid jt). Selleks on putukatel kujunenud sobiva ehitusega suised. Tinglikult võib ka ämblikke lugeda vedelikust toitujateks, sest nemad lasevad oma saagi väljaspool keha osaliselt seedida, mistõttu toit muutub vedelaks ja seejärel imevad ohvri seest tühjaks ning seedivad toitu ise edasi. Suurem osa loomi neelab eri suurusega tahkeid toidupalu: terveid loomakesi või taimede ja loomade tükke. Et saakloom kinni püüda ja surmata või toidust tükke
annaabi.ee 
