Nad on munarakkudega - jagunevad rakud sisaldavad aktiivsed kui nad on seotunud tsükliinidega, tsütoplasmas faktoreid, mis indutseerivad rakkude nende jaoks on ka rida vajalikke inhibiitoreid. proliferatsiooni Kinaasne aktiivsus ja valkude fosforüülimine on · Katsed pärmidega - Kui viia väljapuhastatud vajalikud rakutsükli jätkumiseks üleminekuks ühest tsükli faasist teise. tsükliin-kinaas kompleksid rakkudesse, siis 4. Tsükliinid ja tsükliinist sõltuvate kinaaside komplekside lüheneb rakutsükkel muutus rakutsüklis
A. Käesolevaks ajaks on leitud Arabidopsis’es retseptorvalkude perekond. Retseptori homoloog on leitud ka tomatis. Retseptori valgu ekspresseerumine kiireneb viljade valmimisel. Retseptor on lokaliseerunud ER membraanis, sarnane bakterites levinud kahekomponendiliste histidiinikinaassete retseptoritega. Etüleeni retseptor koosneb kahest valgust – sensorist, mis seob etüleeni ja millel on etüleeni seostumisel autokatalüütiline kinaasne aktiivsus ja vastuse regulaatorvalgust mis on transkriptsioonifaktoriks. Etüleen seostub retseptoriga Cu sisaldava valgu vahendusel.Signaal retseptorilt edasi liigub transkriptsioonifaktorile, mis reguleerivad mitmete geenide ekspresseerumist (näit pektinaasid, tsellulaas, patogeneesiga seotud geenid). Nendel geenidel on regulaatorpiirkonnas järjestus ERE (ethylene response element). Mutatsioonid retseptoris mis muudavad selle võimetuks etüleeni siduma,
Steroidhormoonid võivad seonduda plasmamembraani retseptoritega või siseneda rakku ja seonduda tsütoplasmas olevate retseptoritega või seonduda rakutuuma retseptoritega. Signaalülekande retseptorid · retseptorvalgud membraanil · retseptorensüümid membraanil · oligomeersed ioonkanalid valgukompleksid membraanis · tuumaretseptorid tuumamembraanil Signaalülekande rajad · cAMP rada · inositoolfosfaadi ja siatsetüülglütserooli rada · türosiini kinaasne rada · guanülüültsklaasi rada · proteolüütiline modifitseerimine Steroidhormoonide toime sihtmärkrakus Steroidid mõjutavad kaltsiumi kanaleid ja teisi membraanvalke. Hormoon seostub retseptoriga, mis on otseselt või kaudselt seotud ioonkanaliga ning seejärel ioonkanali funktsioneerimine muutub.
120. Intronid ja eksonid. Geeni splaising. Geenidest lõigatakse välja intronid (mittekodeerivad järjestused , mis on esindatud DNA-s, aga mitte mRNAs) ja järeljäävad eksonid (mRNAs esindatud geeni ala; kodeerivad järjestused) ühendatakse geeni splaissingul. Tavaliselt fosforsidemeid üle kandes. DMD - 78 intronit, kana kollageen - vähemalt 50. Introneid lõigatakse välja: tRNA prekursoritest splaissingu endonukleaasiga + ligeerimine (fosfodiesteraasne, kinaasne, ligaasne aktiivsus) rRNA prekursoritest autokatalüütiliselt. pre-mRNA transkriptidest kaheetapiliselt splaissosoomide abil. 121. Autokatalüütiline splaising. Puudub trans; on ainult cis katalüütiline aktiivsus. Reaktsioon vajab guaniini vaba 3'-OH gruppi kui kofaktorit! Intron kõrvaldatakse kahe fosforsideme ülekandega. Väljalõigatud intron võib muuta ringikujuliseks teise fosforsidemete ülekandega. rRNA prekursorid. 122. Splaissosoomid.
regulatoorne valk Kinaasid on ensüümid mis fosforüülivad valke, kannavad energeetiliselt kõrge energiaga molekulidelt / ATP, GTP/ fosforhappe jäägi teistele molekulidele - näiteks valkudele. Tsükliinidest sõltuvad kinaasid on aktiivsed kui nad on seotunud tsükliinidega. Aktiivse tsükliinist sõltuva kinaasi võib inhibeerida rida inhibiitoreid, mis samuti on vajalikud rakutsükli regulatsiooniks. Kinaasne aktiivsus ja valkude fosforüülimine on vajalikud rakutsükli jätkumiseks - üleminekuks ühest tsükli faasist teise. 5. Tsükliinid ja tsükliinist sõltuvate kinaaside komplekside muutus rakutsüklis. Tsükliinid ja tsükliinist sõltuvate kinaaside kompleksid muutuvad rakutsüklis/ kinaaside aktiivsuse järgi. G1 - cdK4 - Cyclin D; S – cdK2 - Cyclin E; G2 – cdK2 - Cyclin A; M – cdK1 - Cyclin B. Mitte ainult positiivne kontroll olemas: p21 valk seostub CDK(1,2,3,4,6) valguga ja
UR-aktiivsusega valk valk interakteerub NtrB-ga, stimuleerides NtrB fosfataasset aktiivsust, mille tulemusena NtrB defosforüleerib NtrC. Kokkuvõttvalt: Kõrge ammooniumi kontsentratsiooni puhul on NtrB regulaator PII uridüleerimata, NtrB-l avaldub fosfataasne aktiivsus, NtrC ei ole fosforüleeritud ja glutamiini süntetaasi geeni transkriptsioon toimub madalal tasemel. Kui aga ammooniumi kontsentratsioon on madal, on P II uridüleeritud, NtrB-l avaldub kinaasne aktiivsus, mille tulemusena NtrC fosforüleeritakse ja glnA transkriptsioonitase tõuseb. Lisaks glnA transkriptsiooni regulatsioonile toimub glutamiini süntetaasi aktiivsuse kontroll ka valgu kovalentse modifitseerimise kaudu. NtrC teised funktsioonid Bakteris Klebsiella pneumoniae on nitrogenaasi sünteesi eest vastutavad geenid nifHDK samuti fosforüleeritud NtrC poolt aktiveeritavad. N-limitatsioonis aktiveerib P-NtrC NifA transkriptsiooni ning nifA omakorda
aktiivsus. UR-aktiivsusega valk valk interakteerub NtrB-ga, stimuleerides NtrB fosfataasset aktiivsust, mille tulemusena NtrB defosforüleerib NtrC. Kokkuvõttvalt: Kõrge ammooniumi kontsentratsiooni puhul on NtrB regulaator P II uridüleerimata, NtrB-l avaldub fosfataasne aktiivsus, NtrC ei ole fosforüleeritud ja glutamiini süntetaasi geeni transkriptsioon toimub madalal tasemel. Kui aga ammooniumi kontsentratsioon on madal, on P II uridüleeritud, NtrB-l avaldub kinaasne aktiivsus, mille tulemusena NtrC fosforüleeritakse ja glnA transkriptsioonitase tõuseb. Glutamiini süntetaasi aktiivsuse kontroll valgu kovalentse modifitseerimise kaudu Lisaks glnA transkriptsiooni regulatsioonile toimub glutamiini süntetaasi aktiivsuse kontroll ka valgu kovalentse modifitseerimise kaudu. E. coli rakkudes olev adenüültransferaas (AT) on samuti bifunktsionaalne ensüüm. AT võib glutamiini süntetaasi türosiinile adenüülrühma kas üle kanda või kõrvaldada
terminuses signaali ülekande domeen või domeenid. C-terminuses on autokinaasne domeen, mis fosforüleerib sensorvalgu, kui see on seondunud ligandiga või muutnud konformatsiooni mõne füüsikalise teguri toimel. Fosforüleerimiseks kastutatakse fosfaatrühma, mis saadakse ATP-lt (kinaas!) ning fosforüleeritakse tugevalt konserveerunud histidiini jääki. Mille tõttu nimetatakse vahel sensoreid ka seonsor-kinaasideks või histidiinikinaasideks. Sensori C-terminuses olev kinaasne domeen koosneb kahest osast, mis vastutavad histidiini kineerimise eest: HisKa-domeen, mis sisaldab konserveerunud histidiini, ning HATPase-domeen, mis vastutab ATP seondumise, hüdrolüüsi ning HisKa domeenis histidiini fosforüleerimise eest. Hübriidsetel sensoritel võib olla HisKa-domeenile lisaks Hpt-domeen (inglise keeles phosphotransfer), mida fosforüleeritakse. Sensor kannab signaali üle regulaatorvalgu vastuvõtvale domeenile, fosforüleerides regulaatorvalgu
annaabi.ee 
