Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad -
Oli keskelt murtud katki !!! Ja siis viimaks, viimaks ometigi Suur päike paistis korraga kaugelt ta oli mul tõesti peos, tõesti Lauad ja laed olid samad, mu südame ligi, mu kaenlas, kuid hoopis madalamad mu süles, kord kinni, kord lahti! ma olin väike !!! Kesk jooksujahti Ei saanud millestki aru, tõstsin kilgates üles ei mõistnud, suure päikese poole ei märganud muud, omaenese väikese kui panin pea vastu seina tulipunase päikese ! ja nutsin..... Kord hoidis teda mu parem käsi, oma elu esimest leina. kord tantsitas vasem. Ma ei osanud küsida,kosta
Kas meil on Eurovisiooni vaja? Eurovisioon on kujunenud küll omamoodi traditsiooniks, aga mõeldes nüüd kui mitu aastat järjest ei ole ennast televiisori ette naelutanud ja ärevusest kilgates tulemusi oodanud, siis ei. Lapseeas sai tõesti huviga oodatud, punktide pärast kaua üleval oldud ja küüsi näritud. Samas, väike protsent minust pooldab Eurovisiooni, on ju vahva hiljem vaadata, millega erinevad riigid lagedale tulevad muusikalises osas. Mis mind häirinud on? Silmapilkselt hüppas pähe visioon Kreisiraadio Leto Svetist, mis 2008.aastal Eestit esindas. Kui aus olla, siis minul oli küll tol hetkel häbi olla eestlane, tohutult vastukarva lugu
aastaajad eraldi. Vaieldamatult on minu lemmikaastaajaks sellelt plaadilt kevad (Allegro)- see algas nii positiivselt ja rütmikalt, et keerasin mõned korrad isegi lugu tagasi. Kujutasin ette kuidas praegu, mil meil on kevad kõik ümberringi hakkab õide puhkema ja muusika läks seda sama rada pidi, kui lugu aeglustus ja oli paar kurvemat nooti kujutasin endale silmeette pildi sellst, kuidas õrnalt vihma rabistab ja inimesed kilgates katuse alt - katusealla jooksevad. Suvi oli veidi nukrama tooniga, kui kevad, see oli mulle üllatuseks. Kohati läks lugu väga rõõmsaks, ja siis jälle aeglustus- ilmselt oli vihmane suvi. Sügis oli aga kõige rohkem positiivsust täis, selline rahulik, kuid samas särtsu täis, nagu tahaks plaadist välja pugeda. Mõtlesin endamisi sügisele pargile, kus inimesed jalutavad värvilistel vahtralehtedel ning istuvad kahekesi pingil, soe tuuleiil mõõda vihisemas
iseloomustab vahetu ja Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos, tõesti mu südame ligi, mu kaenlas, sümbolitaotuslik kujundikeel. Ta mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti lõpetas Tartu Ülikooli eesti ja tõstsin kilgates üles suure päikese poole üldise kirjanduse eriala omaenese väikese tulipunase päikese ! Kord hoidis teda mu parem käsi, magistrikraadiga cum laude. On kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin
Mis puutub laste lahkumisse Vargamäelt, siis oli see vaid loogiline tagajärg, sest nad nägid, milliseks Vargamäe muutis isa, ja ei soovinud endale sama saatust. Seega sai Andres oma kaotustes ning unistuste luhtumises süüdistada vaid iseennast. Arvan, et kui Andres poleks võtnud Vargamäe ülesehitamist nii tõsiselt, oleksid kõik palju õnnelikumad olnud: Krõõt poleks raske töö tõttu ära surnud, Pearuga poleks nii palju tülisid ette tulnud, lapsed oleksid rõõmsalt kilgates ringi jooksnud ja Mari oleks ehk taluõues toimetades kenasti laulnud.
Ta kandis neile ette viimistletumaid kontserte ja kauneimaid hällilaule, et ainult äratada neis veel rohkem headust, kui ta juba nägi. Ühel ööl oli ta unes näinud kaunist olevust, kellele ta nime anda ei osanud. Peaaegu ingel, ent surelikkuse halli varjuga ta polnud enne kunagi sarnast tundnud, kui imetledes vee peal mänglevat last, veidi nooremat, kui ta ise. Lennates kergetes tuulevoodes, puudutas too varbaotstega jahedat vett, iga kord rõõmsalt kilgates. Oli see unes või ilmsi, selles polnud ta kindel, kuid kaunis olevus oli jäädavalt end ta südamesse immutanud. Ta andis talle nimesid, palju erinevaid nimetusi ja tiitleid, kuid mitte ükski ei läinud kokku kurvahõbedase helireaga, mida ta hing vabadusse karjus, kui keegi teine ei kuulanud. Vajutades elevandikuust klahve mustatiibsel klaveril, püüdis ta kuulata südame tasast häält ja anda armastusele kõla. Pika vastupanu murdmise järel andis reaalsus alla ja õige meloodia
Tema ümber kogunes suur vereloik. 26. Õpetaja oli õpilase suhtes natukene ebaõiglane ja õpilane sai vihaseks tõmmates peitliga üle õpetaja rindkere. Õpetaja läks vigastusega haiglasse. 27. Tüdruk tegi puitlasergraveerimis masinaga oma puust kellale numbreid. Ühel hetkel ta aga avastas, et puutükk on natukene valesti masina peal ja läks seda kohendama. Laseri aga unustas tööle ja tüdruk jäi oma käest ilma 28.Poiss kiusab puutöömajas tüdrukut ja tüdruk hakkab kilgates poisi eest ära jooksma endal käes peitel. Tüdruk aga koperdab teise õpilase töö otsa mis maas vedeleb ja kukub peitli omale õlga. 29.Poiss hakkab liiga hoogsalt haamriga taguma ning kogemata lööb omale haamriga sõrme. Sõrm läheb paiste ja seal on sisemine luumurd. 30.Poiss saeb väga agaralt kuni ta tähelepanu kaob ja saeb kogemata omale sõrme.
3. Metafoor- klaasajastu koridor; nooljas leekkeel; küsimussammastik; 4. Isikustamine ehk personifitseerimine- linn, mis ühel hetkel ärkab, möirgab, lööb kui kohisema; süü seisis, selge ja sale, ta ees ning sirutas käsi; pimedus embab ta keha. 5. Sümbol- loorber- kuulsus; kõrb- tühi ja lootusetu; ma mõtlesin maast, kuhu janunen jõuda- mõeldakse surma. 6. Allegooria- metsloom, sa oled olnud mulle vend, kui kilgates mu peale peeti jahti, su kiskjakoopas kodus tundsin end; 7. Vastandväljendus- pime päev; tõeluse südamikku sügavalt, lähedalt; 8. Metonüümia- Süü seisis selge ja sale, ta ees; Lausekujundid 1. Kordus- anafoor ilmneb luuletuses ,,Unelõhe", kus kordub sõna linn. Linn, mida olen põhjanud ja põland, linn põhjamaine, põletav karm ja pime, pilklik, armukade- epifoor- korratakse ,,kaua veel" Korratakse sõna sõudma:
EI TUNDNUD KEEGI HUVI JA PAGAN VÕTAKS, MILLEKS!!? VÕÕRAS MURE VÕÕRAKS JÄÄB EKS ELA ME JU SELLEKS, ET MEIL ENDIL HÄSTI LÄÄKS? 2000-10-16 PIISAD SILKS JA SOLKS!! TILKS JA TOLKS!! KATUSELE NING SIIS MAHA PÕRKAVAD KOLM PIISAKEST, KES OLLA SEAL EI TAHA. MINA OLEN SILKS!! 21 22 MINA OLEN SOLKS!! MINA OLEN TILKS JA TOLKS!!! HÜÜAVAD JA KOLMEKESI KIIRELT ALLA – SEAL ON VESI – TORMAVAD NAD KILGATES SILKS NAERDES LOMPI KUKUB SILKS!!! SOLKS RÕÕMSALT JÄRGI LANGEB SOLKS!!! KUID KOLMAS SÕBER PÕÕSALEHEL TILKS!!! TEEB VÄIKSE PEATUSE VEEREB, LEHESERVAST HOIAB JA SIIS KOHE JÄRELE SÕPRADELE KARGAB LOMPI: TOLKS!!!! 2000-10-30 TÖÖMEHE MURE KUI HOBUNE MA RABAN TÖÖD EI SAA PUHKUST PÄEVAL - ÖÖL JA SIISKI ÜTLEB IGA NÄKK, ET HOOPIS NAABRIMEES ON TÄKK. 2000-11-02 HÄID JÕULE JÕULUVANA KÜLAS KÄIS JOOTIS ISA– EMA TÄIS.
Näin, mis need viis peatükki on? PERENAINE (jätab voki seisma ja vaatab mõeldes lapsele otsa). Viis peatükki on... - viis peatükki. Need peavad peas olema, neid nõutakse. Muidu ei võeta pea-kooli ega armulauale. MANN (mõtlikult). Jaa, aga... PERENAINE. Ah, latseke, mis sa nõnda palju küsid! (Sõtkub voki jälle vurama. Margus on selle aja sees vokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.) MANN (kilgates ja savikult maha karates). Oh, kui ilus! Näin, vaata, kui ilus! PERENAINE (pahaselt). Oi sina vallatu, kas ei ole käest ara! No oota, kui isa 2 koju tuleb! VANAEMA (60-70-aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette, - astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama). Kellega sa tõreled? PERENAINE. Margusega! Tulise söepanivokiratta vahele! VANAEMA
Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad -
annaabi.ee 
