Rakvere Ametikool Kadri Trilljärv K-12 EKSOOTILISED PUUVILJAD Toiduainete õpetuse referaat Hindaja: Eha Raal Rakvere 2009 1. Apelsin Apelsin (Citrus sinensis) on apelsinipuu vili. Apelsin on omapärane mari, mille koore moodustavad oranz väliskate, eksokarp, milles leidub eeterlikku õli, ja selle all asuv kobe heledam vahekate, mesokarp. Vilja sisemine mahlakas osa on kilejate vaheseintega jaotatud sektoriteks. Sektorite sees asuv viljaliha aga on kujunenud mesokarbist sissepoole sopistunud pikkadest peenikestest mahl täidetud kotikestest. Apelsini viljaliha on väga maitsev, suure suhkrusisaldusega. Sisaldab mitmesuguseid suhkruid kuni 15%, sidrunhapet 1- 2% ja vitamiine, eriti C-vitamiini. Maalimas on aretatud väga palju apelsinisorte, mille seas on hinnatud kolme järgmisse rühma kuuluvad sordid
Apelsiniõli, millel on imeliselt värske lõhn, mõjub siseorganitele ergutavalt, psüühikale aga rahustavalt ja meeleolu tõstvalt. Apelsiniõli kasutada: · loid seedimine; · halb nahavarustus, tselluliit; · kurbus; · hirmud; · närvilisus; Apelsin on omapärane mari, mille koore moodustavad oranz väliskate, eksokarp, milles leidub eeterlikku õli, ja selle all asuv kobe heledam vahekate, mesokarp. Vilja sisemine mahlakas osa on kilejate vaheseintega jaotatud sektoriteks. Sektorite sees asuv viljaliha aga on kujunenud mesokarbist sissepoole sopistunud pikkadest peenikestest mahlaga täidetud kotikestest. Apelsini viljaliha on väga maitsev, suure suhkrusisaldusega. Sisaldab mitmesuguseid suhkruid kuni 15%, sidrunhapet 12% ja vitamiine, eriti C- vitamiini.Tööstuses toodetakse apelsinimahla, keedist ja marmelaadi. Greip Ümmargune, suur kollane tsitrusvili hapu mahlaka viljalihaga. Seda võib süüa toorelt või
Varajane kapsapea on kergelt mõrkjas. Kibedast maitsest saab lahti, kui kapsapea 2-3 minutiks keeva vette kasta. Soolveest välja tõstetud hapukapsas kaotab kolme tunni jooksul 1/3 C-vitamiinidest. Seega tuleb hapukapsas välja tõsta vahetult enne tarvitamist. Õunapuud kuuluvad heitlehiste ja põõsaste perekonda, mis omakorda kuulub roosõieliste sugukonda. Kerajas õunvili õun areneb õiepõhjast ja alumise asetusega sigimikust. Õuna kilejate vaheseintega seemnekamber (rahvakeeles õunasüda) koosneb harilikult viiest viljapesast, igaühes 1-2 seemet. Õun sisaldab ka inimesele vajalikke vitamiine ja sellepärast on ta väga populaarne ning teda kasutatakse nii toorelt kui marineeritult kui ka kuivatatult. Kodumaine õun säilib tõesti kehvemini kui soojemas kliimas kasvavad paksukoorelised sordid, mis looduslikele omadustele lisaks saavad ka keemilist turgutust. Õunu hinnatakse maitse, lõhna ja välimuse järgi
nagu koor piimast. Pressimisjäätmeid kasutatakse loomasöödaks. Greipfruudi koor on mõru ja sellest toodetakse mõruainet limoliini. Mõruaine tekitab söögiisu. Vilja koorest valmistatakse ka pektiini. APELSIN : (Citrus sinensis) Apelsin on omapärane mari, mille koore moodustavad oranz väliskate, eksokarp, milles leidub eeterlikku õli, ja selle all asuv kobe heledam vahekate, mesokarp. Vilja sisemine mahlakas osa on kilejate vaheseintega jaotatud sektoriteks. Sektorite sees asuv viljaliha aga on kujunenud mesokarbist sissepoole sopistunud pikkadest peenikestest mahlaga täidetud kotikestest. Apelsini viljaliha on väga maitsev, suure suhkrusisaldusega. Sisaldab mitmesuguseid suhkruid kuni 15%, sidrunhapet 1- 2% ja vitamiine, eriti C- vitamiini. Maalimas on aretatud väga palju apelsinisorte, mille seas on hinnatud kolme järgmisse rühma kuuluvad sordid
.....................................................................10 Kasutatud kirjandus...................................................................................................................11 APELSIN Apelsin (Citrus sinensis) on apelsinipuu vili. Apelsin on omapärane mari, mille koore moodustavad oranz väliskate, eksokarp, milles leidub eeterlikku õli, ja selle all asuv kobe heledam vahekate, mesokarp. Vilja sisemine mahlakas osa on kilejate vaheseintega jaotatud sektoriteks. Sektorite sees asuv viljaliha aga on kujunenud mesokarbist sissepoole sopistunud pikkadest peenikestest mahl täidetud kotikestest. Apelsini viljaliha on väga maitsev, suure suhkrusisaldusega. Sisaldab mitmesuguseid suhkruid kuni 15%, sidrunhapet 1- 2% ja vitamiine, eriti C-vitamiini. Kahekümnendail aastail läksid moodi nõndanimetatud veriapelsinid, mille viljalihal on punakas varjund, sest see sisaldab värvainet antotsüaani
Korvõielised Eesti elustik ja elukooslused Sander Rautam Ege Lehtsaar Kätlin Küttis 2011 Süstemaatika Sugukonna üldtunnused · Nad on peamiselt rohttaimed, sagedamini vahelduvate lehtedega, ilma abilehtedeta. · Õied on koondunud korvõisikutesse, ümbritsetud üldkattega, mis koosneb ühe või kahe realiselt või katusekivijalt asetunud kattelehtedest. · Õiepõhi on paljas, või kaetud kilejate soomustega või karvadega. Kuna õiepõhjal asetseb hulk väikesi õisi, siis on korvõisikul üheainsa õie välimus, eriti neil juhutudel kui korvõisikud on väikesed. · Tupp puudub või tema asemel soomused, harjased või karvatutid sulgjatest või lihtsatest karvadest, mis jäävad vilja külge. Sugukonna üldtunnused · Õiekroon moodustub viiest kokkukasvanud kroonlehest. Kokkukasvamise viisilt on õied kas korrapärase putkja või korrapäratu keelja kujuga.
kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4 Selts kiletiivalised (Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel putukatel on teatud tunnused. Lülijalgsete hõimkond Lülijalgsed ehk atropootide (Arthropoda) alla kuulub üle 80% tänapäeva loomaliikidest. Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass on putukate klass. 1. Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid
Vili: kupar o Umbrohud: p. kadakkaer (Cerastium) ja p. tähthein (Stellaria) o P. Dianthus - nelk Dianthus caryophyllus - väärisnelk sug. Polygonaceae kirburohulised ehk. Tatralised o Rohttaimed, põõsad, liaanid või puud, tihti paisunud varresõlmedega Lehed: vahelduvad, lihtsad, alusel on kaks abilehte varreümbristeks tõrveks kokku kasvanud Õied: hüpogüünsed, liitõisikutes, kilejate kandelehtede kaenlas, varustatud kandelehekestega Õiekate: kolmetine või viietine, 3+3 aluselt kokkukasvanud õiekatelehti Kroon: -; Tolmukad: 2-9, tavaliselt 6 või 8 Viljalehed: 3; Sigimik: sünkarpne, ainsa basaalse seemnealgmega Vili: 3 tahuline või 3 tiivuline pähkel tavaliselt ümbritsetud perigoonilehtedega
Puhkavad meeleldi veekogude kaldail asuvatel betoonehitistel. Vastsed elavad vees (eriti jahedates kiirevoolulistes ojades), arenevad 1-3 aastat. Toituvad kõdunevast orgaanilisest ainest, vetikatest või on röövtoidulised. Liikide arv: umbes 2000, Eestis ligi 30 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Kõdutäilised Psocoptera Väikesed (1-10 mm), keskmise saledusega, pikkade niitjate tundlatega putukad. Esinevad haukamissuised. Osa liike kilejate, harvade soomustega kaetud tiibadega, osa tiibadeta. Elavad varjatult mitmesugustes elupaikades. Osa kõdutäisid elab taimestikus, osa tolmus ja prahis, sealhulgas ka hoonetes, raamatukogudes ja muuseumides ja linnupesades. Kõigetoidulised, kes enamasti toituvad seenehüüfidest. Mõnel juhul osutuvad inimesele tülikateks kaaslasteks, kuna närivad raamatuid ja rikuvad toiduvarusid (kannavad neile hallitusseente eoseid). Raamatutäi Liposcelis divinatorius elab valdavalt raamatute
laskuvaist vastseist, vaarikaistanduses hävitada mulda nukkuma laskuvad vaarikamardika (Byturus tomentosus) tõugud. Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget. Rohkem kui kahe sentimeetri pikkune aiajooksik (Carabus nemoralis) on jooksiklaste hulgas üks suuremaid. Päeval seda peitu pugenud mardikat eriti ei näe, sest ta liigub ringi ja peab jahti öösiti. Sööb tigusid, putukaid, vihmausse, aga ei põlga ära ka seeni, mahavarisenud õunu ja marju.
Nad on sihvakad tumedakehalised ja liiguvad maapinnal kiiresti. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki. Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega (oligopoodsed), harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Pea alapool on hästi väljakujunenud kurgualusega. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget. Silmadest eespool on jooksikutel pikad lülilised tundlad, millega nad võtavad vastu ohusignaale ning saakloomade lõhnu. Lõhnade abil võivad jooksikud igasugusel maastikul ja isegi tihedas rohus ka omavahel sidet pidada.(www.wikipedia
Ameerika põhjaosa turvasmuldadel. Perekond kail (Ledum L.) [lédum] Ledon, ledos tähendab kreeka keeles villa (ilmselt vihje viltjalt karvastele lehtedele). Perekonda kuuluvad igihaljad mükotroofsed kääbuspõõsad, vahelduvate nahkjate, näärme-karvaste terveservaliste lihtlehtedega. Õied viietised, peentel õieraagudel, sarikpöörisjates õisikutes, tugevasti lõhnavad, 5-10 tolmukaga, valged, vili paljuseemneline, viiepesaline kupar. Seeme kilejate lennutiibadega, väga väike. Perekonnas kümmekond (8) liiki, millised kasvavad põhjapoolkera arktilises ja parasvöötmes. Haljastuses kaile väga sageli ei kohta, kuigi nende kasvatamine on üsna lihtne. Taimed eelistavad toorhuumuslikke happelisi parasniiskeid turvasmuldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Oma koht haljastuses on neil kindlasti turbaaedades ja koos mitmesuguste okaspuu madalate sortidega. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja võrsikutega
kanarbik, leesikas, mustikas (ka pohl, sinikas) ja jõhvikas Perekond kail (Ledum L.) Ledon, ledos tähendab kreeka keeles villa (ilmselt vihje viltjalt karvastele lehtedele). Perekonda kuuluvad igihaljad mükotroofsed kääbuspõõsad, vahelduvate nahkjate, näärme-karvaste terveservaliste lihtlehtedega. Õied viietised, peentel õieraagudel, sarikpöörisjates õisikutes, tugevasti lõhnavad, 5-10 tolmukaga, valged, vili paljuseemneline, viiepesaline kupar. Seeme kilejate lennutiibadega, väga väike. Perekonnas kümmekond (8) liiki, millised kasvavad põhjapoolkera arktilises ja parasvöötmes. Haljastuses kaile väga sageli ei kohta, kuigi nende kasvatamine on üsna lihtne. Taimed eelistavad toorhuumuslikke happelisi parasniiskeid turvasmuldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Oma koht haljastuses on neil kindlasti turbaaedades ja koos mitmesuguste okaspuu madalate sortidega. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja võrsikutega
annaabi.ee 
