Õhuniiskus- Suurenenud tema lehti. Arukase tüve kahjustavad seened -tuletaela või must pässik, ka õhuniiskuse puhul võibki tekkida omapärased oksapuntrad puuladvas on lämmastiku puudus, mis mõjub seente töö. taime kasvu pärssivalt Toit- Eriti oluline on toitainete kiire ja Tuul- Suure tuulega võivad puud efektiivne omastamine kiirekasvulistel murduda või oksad. On katuullevija. puuliikidel, nagu arukask.
Puude vananedes nende mõõtmed suurenevad, kasvus mahajäänud puud saavad vähem valgust ja ka nende toitumistingimused halvenevad, sest nende juured ja võrad on kehvemini arenenud. Niisugused puud hakkavad kiratsema ja lõpuks hukkuvad, mille tagajärjel puude arv pinnaühikul väheneb, seda protsessi nimetatakse puistu iseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks. Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 (40) aastat. Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb kõige rohkem puuliigist ja kasvukohast. Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem ja kiirem on puude väljalangemine. Ka on väljalangemine intensiivsem viljakates kasvukohtades, kuna soodsates tingimustes toimuvad kõik puistu arenguga seatud protsessid (sh. iseharvenemine) kiiremini.
Kasvuklassid. Diferentseerumine- erinevuste teke smavanuseliste ja samaliigiliste puude vahel puistus. Diferentseerumisel metsas on kaks peamist põhjust: 1. puude pärilikud omadused(genotüübid) on erinevad; 2. puud satuvad erinevatesse kasvutingimustesse. Puude diferentseerumine viib puistu iseharvenemiseni e loodusliku hõrenemiseni. Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat; okaspuudel vanuses 20-30 aastat. Puistu isehõrenemine on tingitud puudevahelisest olelusvõitlusest. Puude väljalangemises etendab peamist osa looduslik valik. Välja langevad eelkõige need puud, mis antud tingimustesse vähem sobivad. Loodusliku valiku suund erinevates kasvukohtades võib olla erinev: - viljakates kasvukohtades on määrav kasvukiirus; – ekstreemsetes kasvukohtades (raba) on määravaks kohastumine ebasoodsate
Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra. Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Kiirekasvulistel põõsastel tehakse seda igal aastal, teistel 3-4 aasta tagant. Lõikamise aeg sõltub taime õitsemise ajast. Ilupõõsad jagunevad kahte gruppi: I GRUPP: sama aasta võrsetel õitsevad põõsad, mida lõigatakse varakevadel (märtsis-aprillis). Sõltuvalt põõsa vanusest seda kas kärbitakse ja harvendatakse (vanemad põõsad) või ainult kärbitakse (nooremad põõsad). 84
lõigatakse teda alles kevadel (Hortes). Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra. (Hortes) Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Kiirekasvulistel põõsastel tehakse seda igal aastal, teistel 3-4 aasta tagant. Peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, ei kärbita (Hortes). Talvel tuleb kuldvihma noori taimi kaitsta jäneste ja kitsede eest ning erakordselt külmal ajal ka pakase eest (Hansaplant). 4.12. Potentilla fruticosa Põõsasmaran 4.12.1. Kirjeldus Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal esineb ta sageli massiliselt.
Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra. Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Kiirekasvulistel põõsastel tehakse seda igal aastal, teistel 3-4 aasta tagant. Lõikamise aeg sõltub taime õitsemise ajast. Kuslapuud harvendatakse varakevadel ning kärbitakse peale õitsemist. Söödava kuslapuu põõsast on lihtne kasvatada. Taim on vähenõudlik mullastiku suhtes ning talle meeldib olla ilma lõikamata. Suur lõikamine võib põõsale mõiuda negatiivselt.Eemaldada on tarvis vaid mahavajunud oksi. Lõikamisega ei tasu liialdada, kuna
ka nende toitumistingimused halvenevad, sest nende juured ja võrad on kehvemini arenenud. Niisugused puud hakkavad kiratsema ja lõpuks hukkuvad, mille tagajärjel puude arv pinnaühikul väheneb, seda protsessi nimetatakse puistu iseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks. Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 (40) aastat. Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb kõige rohkem puuliigist ja kasvukohast. Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem ja kiirem on puude väljalangemine. Ka on väljalangemine intensiivsem viljakates kasvukohtades, kuna soodsates tingimustes toimuvad kõik puistu arenguga seotud protsessid (sh
Puude vananedes nende mõõtmed suurenevad, kasvus mahajäänud puud saavad vähe valgust ja ka nende toitumistingimused halvenevad, sest nende juured ja võrad on puudulikult arenenud. Niisugused puud hakkavad kiratsema ja hukkuvad, mille tagajärjel puude arv pinnaühikul väheneb, seda protsessi nimetatakse puistu iseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks. Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 aastat. Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb puuliigist ja kasvukohast. Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem on puude väljalangemine. Ka on viljakatel kasvukohtadel väljalangemine intensiivsem ja küpses puistus säilib vähem puid, sest iga puu mõõtmed on siin suuremad. 100 a. vanuses puistus säilib tavaliselt 500-800 puud hektari kohta, mis moodustab vähem kui 10% 10 a
6. Veebiotoobid on pidevas muutumises vee liikuvuse tõttu. 7. Vees ületab eluta komponent elusa 3 kuni 4 korda, maismaal 2 korda. KLIIMA JA SUBSTRAAT ON KAKS PEAMIST TEGURITERÜHMA, MIS KUJUNDAVAD ÖKOSÜSTEEMI. Maa-aluste ja maapealsete taimeosade suhe. Suktsessiooni käigus maa-aluste osade suhe maapealsetesse selgelt kasvab. Näiteks varastes suktsessioonijärkudes üheaastastel rohttaimedel on see suhe 0,1-0,2, mitmeaastastel rohttaimedel ja kiirekasvulistel puudel 0,2-0,5, aeglasekasvulistel puudel (tamm, hikkorpuu) 0,5-1,0. Bioomid ja eluvormid. Maismaataimede eluvormid. Kõige rohkem rakendatakse eluvormideks liigitamist taimkatte uurimises; kasutatavaim on C. Raunkiæri kõrgemate taimede liigitus (joonis 8), mis lähtub uuenemispungade paiknemisest ebasoodsal aastaajal ja põhirühmad on järgmised: 1. Fanerofüüdid – maapealsed taimed, mille pungad asuvad püstistel võrsetel, maapinnast
annaabi.ee 
