veekiht ekstraheeritakse u 20ml eetriga. Eetrilahused ühendatakse ja pestakse 5%-lise Na2CO3 lahusega. Eeter eemaldatakse rotatsiooniaurustil , jääk destilleeritakse veeauruga reageerimata lähteainete ja kõrvalproduktide eemaldamiseks. Jahutamisel tahkunud jääk filtreeritakse, kuivatatakse õhu käes ja vajadusel kristallitakse ümber etanoolist. 2. Praktiline osa 2.1 Reaktsioonivõrrandid Bromoetaan: KBr + H2SO4 HBr + KHSO4 CH3CH2OH + HBr CH3CH2Br + H2O Tert-aromaatne alkohol: CH3CH2MgBr + + MgBr 2.2 Aparatuuride skeemid Grignardi reaktsioon Rektifikatsiooni destillatsioon Veeauru destillatsioon 2.3 Arvutused Bromoetaan: teoreetilise saagise arvutasin reaktsioonivõrrandi põhjal, kasutasin
Lisan veel ca 25 ml jääd ja valan vedelad kihid jaotuslehtrisse. Orgaanikakiht on oranz. Pesen seda 2 korda 50 ml 2N Na2CO3-ga (see on umbes sama, mis 10%-line) ja 3 korda 50 ml veega. Kuivatan veevaba CaCl2. Destilleerin vaakumis temperatuuridel 110-112 o C/20 mm Hg. Saagis on ca 80% teoreetilisest. 2.Praktiline osa 2.1.Reaktsioonivõrrandid Bromoetaan nukleofiilne asendusreaktsioon SN2 mehhanismi järgi I etapp: H2SO4 + KBr KHSO4 + HBr II etapp: 1,3,5-trietüülbenseen alküleerimine Friedel-Craftsi järgi 2.2.Aparatuuride skeemid Bromoetaan Rektifikatsioonikolonn Ekstraktsiooniseade Lihtdestillatsiooniseade 1,3,5-trietüülbenseen Sünteesiseade Ekstraktsiooniseade Vaakumdestillatsiooniseade 2.3.Ainehulgad ja arvutused Bromoetaan Aine liig
Akroleiiniproov Glütserooli (propaantriooli) kuumutamisel, eriti vett siduvate ainete juuresolekul, tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal ehk akroleiin. Sama reaktsiooni annavad rasvad ja glütserofosfolipiidid, kuid ei anna glütserooli mittesisaldavad lipiidid (vahad, sfingolipiidid jt). Seega võimaldab akroleiini moodustumine otsustada, kas tegemist on glütserooli sisaldava või mittesisaldava lipiidiga. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi kantakse 1g KHSO4 ja lisatakse mõni tilk kahest erinevast uuritavast materjalist. Katseklaase kuumutatakse tõmbekapis gaasipõletil kuni soola sulamiseni ja proovi tumenemiseni. Esimene proov lõhnas imalalt, mis tõestas akroleiini olemasolu. Järelikult esimeses lahuses oli glütserofosfolipiide. Teine proov lõhnas nagu kummikärashais, järelikult akroleiini ei tekkinud. Järelikult teises lahuses olid glütserooli mitte sisaldavad lipiidid. Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides
1.3.3 Akroleiiniproov Glütserooli (propaantriooli) kuumutamisel, eriti vett siduvate ainete juuresolekul, tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal ehk akroleiin. Sama reaktsiooni annavad rasvad ja glütserofosfolipiidid, kuid ei anna glütserooli mittesisaldavad lipiidid (vahad, sfingolipiidid jt). Seega võimaldab akroleiini moodustumine otsustada, kas tegemist on glütserooli sisaldava või mittesisaldava lipiidiga. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi kantakse ~1g KHSO4 või NaHSO4 ja lisatakse mõni tilk kahest erinevast uuritavast materjalist (tähistatud akroleiinitesti proovid 1 ja 2). Katseklaase kuumutatakse tõmbekapis gaasipõleti kohal kuni soola sulamise ja proovi tumenemiseni. Viimane annabki märku reaktsiooni toimumisest ja akroleiini moodustumisest. Nuusutatakse ettevaatlikult katseklaasidest eralduvat lõhna (NB! Akroleiin on mürgine!), tõmmates käega katseklaasi kohalt õhku
lipiidid ei lahustunud veel, vaid moodustasid vees mikroskoopilisi tilgakesi. 1.3.3 Akroleiiniproov Glütserooli kuumutamisel, eriti vett siduvate ainete juuresolekul, tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd akroleiin. Sama reaktsiooni annavad teisedki glütserooli sisaldavad ained (ei anna vahad, sfingolipiidid jt). Seega võimaldab akroleiini moodustumine otsustada, kas tegemist on glütserooli sisaldava lahusega või mitte. Töö käik: Kahte kuiva katseklaasi pannakse 1 g KHSO4 või NaHSO4 ja lisatakse mõni tilk kahest erinevast uuritavast materjalist (proov nr 1 ja nr 2). Katseklaase kuumutatakse tõmbekapis gaasipõleti kohal kuni soola sulamise ja proovi tumenemiseni. Viimane annabki märku reaktsiooni toimumisest ja akroleiini moodustumisest. Nuusutatakse ettevaatlikult katseklaasidest eralduvat lõhna (NB! Akroleiin on mürgine!), tõmmates käega katseklaasi kohalt õhku enda suunas ja tehakse järeldus, kumb proovidest sisaldas lipiidi, mille koostisse
21.Metall + sool aktiivsema metalli sool + vähem aktiivsem metall Zn + SnSO4 ZnSO4 + Sn Cu + Pb(NO3)2 reaktsiooni ei toimu 22.Aktiivne metall + sool (+ vesi) aktiivse metalli sool + vähem aktiivse metalli alus + vesinik Ba + FeSO4 + H2O BaSO4 + Fe(OH)2 + H2 ehk Ba + H2O Ba(OH)2 + H2 Ba(OH)2 + FeSO4 BaSO4 + Fe(OH)2 Vesiniksoolad: H3PO4 H2SO4 - KH2PO4 kaaliumdivesinikfosfaat KHSO4 kaaliumvesiniksulfiid 2- 2- K2HPO4 kaaliumvesinikfosfaat K2SO4 kaaliumsulfiid 3- K3PO4 kaaliumfosfaat REAKTSIOONI KIIRUS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID Na + HCl NaCl + H2 kiire reaktsioon Al + HCl AlCl3 + H2 aeglasem reaktsioon Cu + HCl reaktsiooni ei toimu Mida kontsentreeritum on aine, seda kiiremini reaktsioon toimub. Ained puutuvad rohkem omavahel kokku.
Toatemperatuuril ei toimi kontsentreeritud H2SO4 rauasse, seepärast kasutatakse väävelhappe säilitamiseks ja transportimiseks rauast terast. Väävelhape õtab orgaanilistelt ainetelt vee koostiselemendid, süsinik oksüdeerub osaliselt CO2ks, osaliselt eraldub söena: H2SO4 C6H12O6(glükoos)----------6C+6H2O Püsiva ja raskesti lenduva happena tõrjub väävelhape teisi happeid nende sooladest välja: NaCl+H2SO4=NaHSO4+HCl KNO3+H2SO4=KHSO4+HNO3 Kahealuselise happena moodustab väävelhape 2 rida soolasid: sulfaate (Na2SO4, CuSO4) ja vesiniksulfaate (NaHSO4). Väävelhappe ja sulfaatide lahustes sulfaatiooni kindlakstegemiseks kasutatakse baariumkloriidi lahust. Seejuures moodustub vees ja hapetes praktiliselt lahustumatu BaSO4 Na2SO4+BaCl2=BaSO4+2NaCl SO42-+Ba2+=BaSO4 11. Väävelhappe kasutusalad. Väävelhape on ühtseks tähtsamaks keemiatööstuse tooteks
Lämmastikhape HNO3 on üks kolmest peamisest tänapäeva keemiatööstuses kasutatavast happest. Veevaba HNO3 on ebapüsiv (radikaal NO3- on ebastabiilne), teravalõhnaline värvusetu vedelik, keeb 83C juures. Valguse ja soojuse mõjul laguneb, värvudes kollakaks või pruunikaks. HNO3 on tugev hape ja tugev oksüdeerija. Saadakse Ostwaldi protsessil ammoniaagi oksüdeerimise ja NO2 disproportsioneerumise tulemusena: NO2 + H2O = HNO3 + HNO2, laboratooriumis: KNO3 + H2SO4 = KHSO4 + HNO3. Haber-Boschi meetodil saadud NH3 oksüdeeritakse katalüsaatoril. Saadud gaasisegu jahtumisel oksüdeerub NO õhuhapniku toimel, tekkinud NO2 reageerimisel veega moodustub lämmastikhape: 2NO+O22NO2 ja siis 3NO2+H2OHNO3+NO. Kogutoodangust kasut suurem osa NH4NO3 tootmiseks, mida kasut vätisena. Happe baasil toodetakse ka teisi nitraate ja väetisi, aromaatseid nitroühendeid, sh lõhkeaineid, värvaineid, raketikütuseid jpm. · Nitraadid on vees hästilahustuvad
terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal ehk akroleiin. Sama reaktsiooni annavad rasvad ja glütserofosfolipiidid, kuid ei anna glütserooli mittesisaldavad lipiidid (vahad, sfingolipiidid jt). Seega võimaldab akroleiini moodustumine otsustada, kas tegemist on glütserooli sisaldava või mittesisaldava lipiidiga. 28 Töö käik Kahte kuiva katseklaasi kantakse ~1g KHSO4 või NaHSO4 ja lisatakse mõni tilk kahest erinevast uuritavast materjalist (tähistatud akroleiinitesti proovid 1 ja 2). Katseklaase kuumutatakse tõmbekapis gaasipõleti kohal kuni soola sulamise ja proovi tumenemiseni. Viimane annabki märku reaktsiooni toimumisest ja akroleiini moodustumisest. Nuusutatakse ettevaatlikult katseklaasidest eralduvat lõhna (NB! Akroleiin on mürgine!), tõmmates käega katseklaasi kohalt õhku enda suunas ja tehakse järeldus, kumb
annaabi.ee 
