Johann Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolshevike mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940 kindralmajor Johannes RoskaOrasmaa ) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule. 2 Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle
Uuritavaks obektiks on Järvamaa kodutütred ning maakonnas tegutsevad Kodutütarde organisatsiooni rühmad. 2. KODUTÜTARDE ORGANISATSIOONIST Organisatsiooni olemus Noorteorganisatsioon Kodutütred on 19. jaanuaril 1932. aastal loodud üle-eestiline vabatahtlik organisatsioon, mille tegevuse eesmärk on isamaalises vaimus kasvatada noori vaimselt ja kehaliselt terveiks Eesti kodanikeks. Organisatsioon on Kaitseliidu struktuuriüksus (Kaitseliidu Keskkogu). Kodutütardele omisdatakse järke, mille saamiseks tuleb sooritada järgukatsed. Järgukatsed hõlmavad endast kodutütarde teadmisi väga erinevatel aladel ja jagunevad kuude ossa. Järgukatsed on vanuseliselt jaotatud järgmiselt: VI järk sooritatakse enne vastuvõtmist, V järk 8-10 aastased, IV järk 11-12 aastased, III järk 12-15 aastased, II järk 15-16 aastased, I järk 17- 18 aastased kodutütred. Järkude tegemiseks peavad kodutütred omama teadmisi ja oskusi
Kaitsejõudude Peastaabiga; 3) Kaitseliidu sõjalise väljaõppe korraldamine ja järelevalve; 4) Kaitseliidu finantseerimistaotluse koostamine ning esitamine kaitseministrile; 5) Kaitseliidu eelarveliste summade kasutamine keskjuhatuse otsuste kohaselt; 6) relvade, laskemoona ja muu sõjalise varustuse valitsemine; 7) Kaitseliidu struktuuriüksuse sisekorra kinnitamine, kui see ei ole kehtestatud kodukorras; 8) muude keskkogu ja keskjuhatuse otsuste elluviimine. Kaitseliidu üksuse juhtimise alused Kaitseliidu malevat, malevkonda ja teisi üksusi juhib vastava üksuse pealik. Maleva või sellega võrdsustatud üksuse pealiku nimetab ametisse kaitseväe juhataja või kaitseväe ülemjuhataja, malevkonna või sellega võrdsustatud üksuse pealiku - Kaitseliidu ülem. Maleva pealik allub vahetult Kaitseliidu ülemale. Maleva pealikule alluvad kõik maleva üksused ja nende pealikud.
Pärnumaa Saaremaa Malev Sakala Tartu Malev Malev Malev Põlva Valgamaa Malev Malev Võrumaa Malev Organisatsiooni alusdokumendid Põhikiri (22.01.2003 KL keskkogu otsus) Kodukord (29.04.2004 KL keskjuhatuse otsus) Noorte Kotkaste järgu-ja erialakatsed (2006) Arengukava 2008-2013 KL ülema 2009 aastakäsk Liikmeskond Avatud kõigile, kes tunnistavad meie põhimõtteid: Liikmed võivad olla 8- 18 aastased noored, kes elavad alaliselt Eestis 18 aastased ja vanemad Eesti Vabariigi kodanikud võivad olla organisatsiooni juhid Au- ja toetajaliikmed Liikmete jagunemine Noorhaukad (811 aastased)
Tallinna Kunstihoone Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kindralite maja Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Ohvitseride keskkogu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level ELMAR LOHK (1901-1963) Õppis Saksamaal TUNTUMAD HOONED: Äri-ja elamuhoone Vabaduse väljak 10, Tallinna raadiomaja, Kaitseliidu hoone Tartus koos A.Kotliga, hotell "Palace" Vabaduse väljak 10 Click to edit Master text styles
major J. Pinding meenutas noore skaudi Ressari sõnu, kes 21. jaanuaril 1919. aastal Pikkasaare jaamahoones haavatuna maas lamades enne viimast hingetõmmet lausus: ,, ... ma olen oma kohuse täitnud!''. Lausunud need sõnad, suikus ta igavesse unne teadmisega, et võit on käes ja tema on oma töö hästi teinud. Mälestustahvlitele oli kantud 65 langenud skaudi nimed. Tahvlite saatuse kohta nõukogude võimu ajal andmed puuduvad. Ohvitseride Keskkogu Avati 24.02.1926 Ohvitseride Keskkogu ruumid asusid Tallinna linnas Raekoja platsil. Mõte jäädvustada Vabadussõjas langenud ohvitseride nimed mälestustahvlitele ja paigutada need Ohvitseride Keskkogu ruumidesse tekkis 1924. aasta algul. Keskkogu juhatus, mille esimees oli kolonel Aleksander Seiman, saatis väeosade ohvitseride kogule ja Vabadussõja-aegsete väeosade ülematele kontrollimiseks ja täienduste tegemiseks üldise langenute nimekirja. Selle lõplikul korrigeerimisel saadi kokku 174 langenud ohvitseri nime.
Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolshevike mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940 kindralmajor Johannes RoskaOrasmaa) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega. Organisatsiooniliselt jaotati Kaitseliit malevateks (15), need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule. Väljaõppele pandi tugev alus 1926
ära vallutada. 29 novembril kuulutati välja üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni alla kuulusid esialgu mehed vanusega 21-24 aastat, hiljem ka 28-35 ja 18-19 aastased noormehed. Sõjaväele allutati ka 11. novembril 1918 loodud Kaitseliit, mis tol ajal kandis nime Eesti Kaitse Liit. Kaitseliidust, gümniasistidest ja spordiseltside liikmetest moodustati löökrühmi ja partisanipataljone. Kaitseliit likvideeriti 1940 aastal ning taasasutati 1990. Kaitseliit ja selle juhtorgan Kaitseliidu Keskkogu oli esimene taasasutatud tegelik riigikaitseorganisatsioon. Sõda eestlaste jaoks muutus edukaks jaanuari alguses. Välisriikidest hakkas saabuma abi. Soomest saabus ligi 3700 vabatahtlikku. Vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist. Merelt aitas kaitsta Suurbritania laevastik. Veebruari keskeks oli Eesti territoorium vaenlastest puhas. Eestlaste pealetung osutus edukaks. Oma rolli selles mängisid ka soomusrongid, mida hakati ehitama kapten Johan Pitka algatusel
kutsutud Maksim Undiga, kellele tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida üle Eesti rahvakogunemised nõudega valitsus välja vahetada. Kohapealsetest NSV Liidu esindajatest võttis riigipöörde juhtimisest ja selles osalejate instrueerimisest osa NSV Liidu saatkonna kaubandusnõunik ja hilisem saadik Eestis Vladimir Botškarjov. Õhtul andis sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner kõrgemate Nõukogude Liidu sõjaväejuhtide auks Ohvitseride Keskkogu kasiinos õhtueine. 20. juunil organiseeriti mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus kutsuti töölisi üles valitsust kukutama. Tänavail kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelasi, kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud
Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolshevike mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940 kindralmajor Johannes Roska Orasmaa) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega. Organisatsiooniliselt jaotati Kaitseliit malevateks (15), need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule. Väljaõppele pandi tugev alus 1926
Järgnevalt oli G. Jonson kuni märtsini 1934 ka kaitseministri abi kt. ja alates 12 .märtsist kuni sama aasta novembrikuuni sisekaitse ülema abi. Paar kuud enne viimatinimetatud ameti mahapanekut, 6. septembril 1934 määrati ta riigivanem K. Pätsi käsunduskindraliks. 1939. aastal lahkus kindralmajor Jonson tegevteenistusest vanusepiiri ületamise tõttu. Kuni teenistusaja lõpuni oli ta olnud ka ratsaäe inspektor ning ühiskondlikult ametilt Vabariigi Ohvitseride keskkogu esimees. Sõjaväeteenistusest vabanenult pidas Jonson tartumaal Puhja vallas Rämsi talu.kui 1940. aasta juunis eesti okupeeriti ja J. Laidoneril tuli sõjavägede ülemjuhataja kohalt tagasi astuda, kutsus president K. Päts Jonsoni sõjavägede juhatajaks ning ülendas ta kindralleitnandiks. Eesti sõjaväe ümberformeerimisel 22. territoriaa-laskurkorpuseks määrati Jonson selle ülemaks. 13. juunil 1941 saadeti Jonson täiendkursuste ettekäändel Moskvasse, kus ta 19.
annaabi.ee 
