õpetama ja lõi oma koguduse. Ülejäänud elu pühendas ta õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel. Budismi levik kiirenes Indias kuningas Asoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning samuti läände. Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (pali: sagha; sanskr: sagha). Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid, mis
Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks. Sellest järeldub, et keskajal elas mitmekesine rahvas. Olid inimesed kes käisid ja rändasid ringi ning kerjates ja jutustades. Suurfeodaal oli inimene kellele allus väikefeodaal ehk vasall, kuid mitte vasalli talupoeg. Sest keskajal kehtis selline põhimõte, et ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall." ja see tähendas, et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truudussuhtes. Järelikult ei tohtind
Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru. Kogudus Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (pali: sagha; sanskr: sagha). Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase.
Analüüsiva vaatluse abil aga uuritakse seda objekti põhjalikult. Objekti analüüsides jõutakse selle omaoleku tühjuseni. Analüüsi eesmärk on mõista, et nähtustel puudub ise ehk püsiv omaolek, et kõik seadmused on tühjad. Kogudus Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks. Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja-nunnadeks Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit. Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid, mis muutusid tõelisteks kultuuri-
enamal nelinurksel (hiljem ka ümmargusel) terrassil, kuhu viivad trepid), svastika ehk haakrist (kasutusel õnnemärgina)(joon.3), vadzra (vanaindia mütoloogias algupäraselt veedade jumala, Indra, välgusarnane relv, millega ta võis purustada kõike) jt. 1.4. Buddha mungad ja nunnad Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (sanskr sangha). Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis abielu keeld. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile; nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, kel puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sankr
teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks. Kõigepealt rajas Franciscus Assisi linnast Põhja Itaaliast frantsisklaste ordu. Fransiscus oli kaupmehe poeg, kes annetas kõik oma vara vaestele ja hakkas kerjates ja jumalasõna kuulutades mööda maad ringi rändama. Frantsisklaste mungad käisid paljajalu, olid vaesed ja hankisid elatist kerjates või lihtsa tööga. Veidi hiljem rajas hispaania aadlik Dominicus dominiiklaste ordu. Ordu eesmärgiks sai jutluste abil katoliku kiriku toetamine
Budistid arvavad, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas halvad või head ja iga inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb ning seetõttu ka oma teovilja määrata. 5.3. Kogudus: Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (sanskriti k sangha). Algne kogudus kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat ning kogu elukorraldust määrasid sajad reeglid. Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid
ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks. Kõigepealt rajas Franciscus Assisi linnast Põhja Itaaliast frantsisklaste ordu. Fransiscus oli kaupmehe poeg, kes annetas kõik oma vara vaestele ja hakkas kerjates ja jumalasõna kuulutades mööda maad ringi rändama. Frantsisklaste mungad käisid paljajalu, olid vaesed ja hankisid elatist kerjates või lihtsa tööga. Veidi hiljem rajas hispaania aadlik Dominicus dominiiklaste ordu. Ordu eesmärgiks sai jutluste abil katoliku kiriku toetamine. Dominikaani mungad olid haritud
ta võib virguda ehk saada buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budismi järgi kannatuste maailma, kuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele. Kogudus Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (sanskr sangha). Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid 139 kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sankr
annaabi.ee 
