üldiselt samad põhimõtted, mis paaristõugeteski. Ka sel puhul ei tõsta suusataja käsi ette viies neid õlavööst kõrgemale. Tõugates peaks käsi liikuma küll puusast mööda, aga keppi ei tohiks ikkagi taha üles pilduda tõukekäsi ja kepp peavad jääma ühele sirgele. Keerulisem on suusatõugete vaheldumine, sest tõugata tuleb vaheldumisi mõlema suusaga. Selles tegevuses on peamine keharaskuse ülekandmine suusalt suusale. Soovitan esimestel lumetreeningutel suusatada ilma keppideta alguses kergelt allamäge rajal ja edaspidi tasasel rajal. Sellise harjutusega õpite tõukama ning näete ja tunnete, kuidas üht või teist moodi tõugates edasi libisete. Keppideta suusatades ei tohi sammu pikaks venitada ja tõuge tuleks suunata alla. Keppidega suusatades saab sammu pikendada ja käsi liigutades suundub suusatõuge pisut tahapoole. Suusatõugete puhul peaks vältima ülakeha ülesalla liikumist. Sõiduasend olgu püstisem, nii saab paremini ära kasutada käte ja
osale libisemismääret, uisusammu sõitmiseks määritakse libisemist tervele suusale. Sulailmaga määritakse pidamisalale kliistrit, külma ilmaga tahket määret. 3. Õppeväljakud, kus saab mängida ja erinevaid suusatunnetuse harjutusi teha. Õppenõlvakutel saab erinevaid laskumisharjutusi läbi viia. Radadel, kus on tõusud, laskumised, kurvid jms, saab oma suusaoskused proovile panna. Klassikajäljes saab klassikatehnikat praktiseerida. 4. Ilma keppideta sõit, ühe suusaga sõit, erinevad mängud (kasvõi tavaline kullimäng), tasakaaluharjutused, 5. http://suusatades.weebly.com/totildestepoumloumlrded.html - tõstepööre http://suusatades.weebly.com/huumlppepoumloumlrded.html -hüppepööre 6. http://suusatades.weebly.com/poolkaumlaumlr---kaumlaumlrtotildeus.html - poolkäär -ja käärtõus http://suusatades.weebly.com/libisammtotildeusuviis.html -libisammtõusuviis 7. http://suusatades.weebly
Lapsed muidugi tahavad, et oleks nagu päris. Siis võib vahel lasta neil proovida. Päris ruttu saab selgeks, et kepid ainult segavad. Ka püsti tõusta on raskem, kui kepid on käes. Laste käelihased on nõrgad ning varsti tulevad nõrgemad kurtma, et käed on väsinud. Kui libisemine on juba selge ja tasakaal hea, siis tulevad mängu ka kepid. Esialgu muidugi tuleb selgeks saada, kuidas kepid üldse kätte käivad ja kuidas nendega tõugata. Ilma keppideta saab nii tõusu kui laskumise tehnika hoopis kiiremini selgeks.2 1 2 Igasugune õpetus kannab paremini vilja, kui see käib läbi mängu. Nii saab näiteks suuskadel mängida jalgpalli ja muid laste lemmikmänge. Suusad hakkava nagu iseenesest libisema ja pöörded tulevad hoogsad, kui sa kedagi taga ajad või hoopis kulli eest põgened. Lapsed on mänguhimulised ja fantaasiarikkad. Kui anda neile võimalus vabaks tegevuseks suuskadel, siis
liiga suur kepitõuke jaoks. Viimasel ajal on sõiduviisi tähtsus oluliselt tõusnud, kuna rajatingimused muutuvad üha paremateks ja täiustuvad suusad, mis teeb murdmaasuusatamise distantsid üha kiiremini läbitavateks. Seepärast ei ole suusatamisel tihti efektiivne kasutada käetõuget keppidega, vaid võimalikult madalas asendis uisutada. Peale selle on see sõiduviis väga hea treeningharjutus. Ilma keppideta uisutamine nõuab väga head tasakaalu, koordinatsiooni ja jalalihaste jõudu. Tavaliselt hoitakse jalgadega tööd tehes kepid kaenlas, et tuuletakistus oleks võimalikult väike. Treeningul uisusammu kasutades, on võimalik kätega imiteerida kepitõuget, tehes hooliigutust jalatõuke ajal. Võistlusspordis kasutataksegi peamiselt nelja sõiduviisi, viiendana võib teatud olukordades pidada põhisõiduviisiks ka pooluisuviisi. Suurim osa distantsist läbitakse tavaliselt PÜU abil,
Kuna ettenäitamine läheb kiirmini, peaks just halva ilmaga (tuul, külm) seda rohkem kasutama. 4. Juurdeviivad harjutused Juurdeviivad harjutused on oma struktuurilt suures osas või täielikult sarnased õpitavale põhiharjutusele. Need soodustavad vajaliku liikumisvilumuse kujunemist ning treenituse tõusu. Eriti sarnaseid harjutusi nimetatakse matkimis- e. imiteerivateks harjutusteks, kus põhiharjutust sooritatakse osaliselt (suusatamine keppideta) või muudetud tingimustes (suusatamine saepurul või tehiskattega rajal, rullsuusatamine, keppidega imitatsioon tõusul). Kogu suusatehnika õppimisel on oluline arvestada üksikute liikumisviiside õpetamise järjestatust. Alustatkse lihtsamatest. Mõni viis tervikuna (sammuta paaristõuge) või selle osa on juurdeviivaks harjutuseks järgmiste, keerukamate liikumisviiside õppimisel. Eriti vajalik on sobivate juurdeviivate harjutuste leidmine ja kasutamine nende õpilaste
neli korda nädalas käisin jõusaalis, kus eesmärgiks oli arendada põhijõudu ja jõuvastupidavust. Tegin palju kerelihaste harjutusi ning üldiselt ülakeha treeninguid, kuna see vajas järeleaitamist. Jõusaali kõrvalt keskendusin veel jooksmisele, kus läbisin 15-25 km aeroobsel pulsilävel. Suvekuudel treeningmaht kasvas ja juurde tulid ka erialased harjutused. Jooksmine asendus paljuski rullsuusatamisega. Tegin palju erialaseid harjutusi, nagu näiteks rullsuuskadel sõit ilma keppideta või ühe kepiga, paaristõukeid lisaraskustega. Lisaks palju suusaimitatsiooni harjutusi, nagu näiteks jooksmine suusakeppidega, hüppetreeningud. Rullsuuskadel tegin tempotreeninguid ning kiirenduslõike kaks korda nädalas alates juulikuust kuni sügise keskpaigani. Järgmises tsüklis, mis algas oktoobri algusest, suurenes oluliselt juba võistluslike harjutuste osakaal. Võistlesin nii rullsuuskadel kui ka jooksmises. Kui teised suusatajad käisid
paaristõukeid (paaristõukeline sõiduviis). Klassikaline sõidustiil sobib sõitmiseks paksus lumes ja ettetehtud raja puhul. Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret. Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmise puhul. Suusasaapad on madalad ja lubavad kanna-pöialiigesel liikuda. Jälgida tuleb, et selg jääb kumeraks ning käed oleksid keha lähedal. Liikumist tuleks alustada ilma keppideta ning jalgu lohistades. Järk-järgult liigutakse edasi libisemise suunas. Sõidustiili liigutuste tsükkel koosneb kahest libistavast sammust ja kahest vahelduvast kepitõukest. 2. Uisu- ehk vabastiil Uisustiili sõitmine eeldab suhteliselt tihke lumekihi olemasolu ja laia rada. Selle stiili puhul sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse üsna pikki suusakeppe. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk
Lahendus on aga lihtne, esimese uisutamiskogemuse omandamiseks peaks valima mingi hästi lauge kaldega rajalõigu, kust allapooole liikudes hakkab suusk libisema peaaegu iseenesest. Sellist allamäge uisutamist võib sooritada kahel moel kas siis käte vahelduva liikumisega ette libiseva suusa suunas (nii tekib hea hooliigutus!) või siis hoitakse asend koomal, surutakse kepid ülakeha lähedale ja uisutatakse ainult suusatõugete abil. Muidugi võib uisutada lausa ilma keppideta ja nii tõuseb veelgi jalgade töö osakaal. Tasasele siirdudes on muidugi vajalik jalgadega aktiivsemalt tõugata ei piisa ainult raskuse ülekandest. Kui õpitakse allamäge uisklemist, võiks teha siksakilisi liikumisi kaks või enam uisusammu ühele ja sama palju teisele poole. Samuti võiks varieerida sõidurütmi: teha kolm-neli kiiret uisusammu ja seejärel sama palju pikema libisemisega uisutamist. See arendab väga hästi dünaamilist tasakaalu ja keharaskuse ülekannet
annaabi.ee 
