Kellel on heaoluühiskonnas hea elada? (2)

Kellel on heaoluühiskonnas hea elada?
Heaoluühiskonnas on esikohal inimene, tema vajadused ja soovid. Ühiskond lähtub ülesannete püstitamisel vajadusest parandada ja kindlustada oma kodanike sotsiaalset seisundit , tagada inimesele võimalus edukalt eluga toime tulla. Heaoluriigi eesmärkideks on võrdsema ühiskonna loomine ja üksikisiku kaitsmine tema elu jooksul. Riiklikud toetused on hädasolevate perekondade päästmisel olulise tähtsusega. Selleks, et tegeleda inimese ja tema probleemidega peab riigil olema ülevaade sellest, milline on elanike olukord. On vaja teada, millised on kodanike probleemid ja mis on põhjused, et miks inimene ei suuda nendega toime tulla. Me peame teadma, kuidas suurendada oma heaolu ja milliseid muutusi selle saavutamiseks peab tegema. Kellel siis on heaolu ühiskonnas hea elada?
Sotsiaalne heaolu saab alguse meie perest ja areneb ajal, mil käime sõimes, lasteaias, koolis, tööl, omandame haridust, viibime sõprade ja tuttavate keskel – läbi elu tõusude ja mõõnade. Lapsepõlv ja elukatsumused ei ole aga kõigil ühesugused ja õiglased. Sellest hoolimata võib meil olla suurepärane elu ja sotsiaalne heaolu.
Hea on elada inimesel, kellel on piisavalt ressursse, et tagada omale kõik eluks vajalik. Kõigil aga see pole võimalik – selleks on loodud heaoluühiskond mis täidab kodanikule mõningad puudused. Eestis on nendeks õpitoetused, vanaduspension jt. Lisaks nendele ka toetused, mis pole mõeldud kõigile. Näiteks invatoetus ja töötu abiraha. Võib ju mõelda, et kui hea on elada neil, kellel riik raha jagab, ilma et isa midagi tegema peaks. Pessimistlikust küljest võttes, pole aga puudega ja tööta elada eriti hea. Keegi meist ei tahaks omada mõnda puuet, veelvähem vastutada puudega inimese eest.
Füüsilised puuded on väga erineva raskusastmega ja puudutavad erinevaid kehaosi . On inimesi, kes ei saa kõndida ja nad inimesed peavad sageli kasutama erinevaid abivahendeid, alates näiteks kepist lõpetades ratastooliga .Füüsiliste puuetega inimeste heaolu silmas pidades on ühiskond hakanud looma mitmeid lisavõimalusi, et ka puuetega inimesed saaksid reisida , linnas liikuda , tööl ja koolis käia. Igapäevaste näidetena saab tuua kasvõi kaupluste ja asutuste juurde ehitatud kaldteed , tualettidesse lisandunud abivahendid jms.Oluline on meeles pidada, et füüsilise puude eripära seisnebki sageli vaid füüsilises eripäras. Füüsilise puudega inimene võib olla sama edukas, toimekas ja tark inimene kui ilma puudeta inimene.
Ratastooliga elus hakkama saav Meelis Liiv on ütelnud, et tähtsam on inimese hing. “Ma pole invaliid , olen tavaline inimene. Ainult et veidi teistsugune," on tema sõnad, millest peaks ka ühiskond aru saama. Tänapäeval on puudega inimestele mitmeid võimalusi, kuidas osaleda töös, sotsiaalses elus ja hariduses. Siiski on oluline, et terved inimesed neid toetaksid ja suhtuksid puudega inimestesse mõistlikult.
Mina arvan, et kõige parem on elada tervel ja ratsionaalselt mõtleval inimesel, kes ei looda kõiksuguste abivahendite peale, mis riigil pakkuda. Väga positiivne on see, kui riik seda pakkuda suudab, ja nimeste vajadusi esmatähtsaks peab, aga täistervise juures ja mugavalt elavatel inimestel puhtalt toetustele ja abirahadele lootma ei peaks. Kui inimesel vähegi mõistus peas, tuleks see tööle panna. Aitame neid, kes seda tõeliselt vajavad! 
Meelika Allik