Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe osaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus
Enne seda kui peigmees kodust kaaskonnaga pruudi poole minema hakkas, küsiti tema kodus piitsaraha see oli isamehe ülesanne. Sedaviisi kogutud raha eest ostis isamees pudeli viina, et pruudikodus üle ukseläve saada. Saajarongi (seltskonna, kes pruudi poole sõidavad) kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril isamees, teisel peigmees ja siis ülejäänud saajarahvas. Peigmehe vanemad tavaliselt kaasa ei läinud. Pulmarong sõitis suure lärmi ja kellahelinaga. Pruudi kodu juures peeti rong kinni ja peiupoiss läks külaliste saabumisest teatama. Majast sai ta kaasa õlut, mille ta pidi esmalt peigmehele proovida andma too ei tohtinud tilkagi maha ajada, sest see oleks tähendanud õnnetut abielu. Saajarahva sissesõidul lauldi kõige rohkem. Pruudi maja õues olid kõik pruudipoolsed külalised, välja arvatud pruut ise. Vastastikku lauldi ja tehti üksteise üle nalja. Tulijatelt päriti,
5 väljendusvahendite poole, see on uudseim ja otsinguterikkaim osa ta loomingust. Üks populaarsemaid nendest on veel 1913. aastal Sevastoopolis kirjutatud, varase suvehommiku päikesest inspireeritud prelüüd Fis-duur (nr 2 Prelüüdide II vihikust, 1920). Tähelepanuväärne ja paljumängitud klaveriteos on ka mõtlik, suurejoonelise arendusega, kulminatsioonis kõiki klaveriregistreid kellahelinaga täitev "Kellad" (1929), mis on inspireeritud Tartu Pauluse kiriku kelladest. Elleri üks väheseid rahvaviisiainelisi töid on aastail 1940-1941 valminud "13 klaveripala eesti motiividel". Mõned peavad seda uueks sõnaks Elleri loomingus, ent mõned hoopis tagasiminekuks. Heino Elleri panus eesti muusikasse on hindamatult suur. Tema muusika oli stiililiselt uudne ja kompositsioonitehniliselt väga meisterlik. Nii oma isikupärase loomingu kui ka oma
Vaheldumisi läbiti kuumad ja külmad ruumid: esmalt tuli kuuma leiliga ruum, seejärel mõnus vann, siis värskendati end üleminekuruumis, kus valmistati end ette järsuks temperatuurimuutuseks basseini külmas vees. Pärast võidi külastada ilusalonge, kus puhastati keha ja hõõruti ihu igasuguste õlide ja palsamitega ning tehti massaazi. Termid avati hilishommikul ja suleti pimeduse saabudes. Rahvas- enam kui 1600 inimest päevas -pääses termidesse tasuta, avamisest anti teada kellahelinaga. Nii mehed kui naised võisid käia termides kümblemas ja võimlemas üheskoos. Ehkki see oli lubatud, eelistasid paljud naised kasutada siiski ainult naistele eraldatud ala. Termide sisekujunduses kasutati kõige kallimaid materjale. Kuulsad on näiteks keiser Caracalla ehitatud termid Roomas. Termid olid hiigelsuured, asusid u 12 hektari suurusel maa-alal. Mida tehti pärast saunaskäiku? Kas mehed ja naised võisid koos kümblemas käia?
ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Pulmad peigmehe kodus Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees. Järgnes söömine, mille järel
Hiljem õpiti teiste rahvaste eeskujul ka verivorste valmistama ja jõululeiva asemel said oluliseks piparkoogid. Kirikust koju sõideti võidu, selleks et kiiremini koju jõuda ning kõiki tööriistu vikateid, rehasid, hangusid, atru ja äkkeid liigutada. Niimoodi toimides loodeti suvel talutöödega samuti kiiresti toime tulla ja teistest ette jõuda. Miks hobusele mahedahäälsed kuljused kaela ning aisakell aisa või looga külge seoti, selle põhjuseks oli ammustel aegadel soov kellahelinaga kurje vaimusid eemale tõrjuda. Tõrjemaagiline tähendus küll tuhmus, kuid komme jäi kauaks püsima. Jõululaupäeva õhtul ja esimesel jõulupühal külla ei mindud ega soovitud ka oma peresse võõraid. Eks ikka sellepärast, et siis on kurjad vaimud liikvel. Tuligi pidi öö läbi toas põlema. Esimene jõulupüha jäi kodu ja oma pere pühaks. Alates teisest jõulupühast aga algas vastastikuste külaskäimiste, ringmängude ja tantsude aeg. Jõulupuu
Vähemalt üks must küünal asetatakse altarist vasakule, sümboliseerimaks Pimeduse Jõude ja Kurakäerada. Teised mustad küünlad paigutatakse vastavalt vajadusele ja soovile. Üks valge küünal paigutatakse altarist paremale, väljendamaks valgete maagide silmakirjalikkust ja avaldamaks protesti Hüvakäeraja käijate vastu. Peale küünalde ei tohi kasutada ühtki teist valgusallikat. KELL Nii rituaali algust kui ka selle lõppu tähistatakse närve vapustava kellahelinaga. Preester helistab kella üheksa korda, keerates end kellaosutite liikumisele vastupidises suunas ning suunates kellaheli kompassi nelja eri ilmakaare poole. Seda tehakse üks kord enne rituaali algust, et puhastada õhk kõigist välishelidest ja veel kord rituaali lõppedes, et tegevust pingelisemaks muuta ning mõjuda saatust imiteeriva finaalina. Kella heli peaks olema pigem väga vali ja läbitungiv kui pehme ja tilisev. PEEKER
Nemad käisid nüüd ikka kahekesi üheskoos, kasutades linnas vürsti raha ja Tigapuu kogemusi. Aga kodunt lahkusid nad nõnda, et kui vürst läks eesuksest, siis putkas Tigapuu tagauksest või, kui vürstil oli vaja minna tagauksest, siis pidi Tigapuu tingimata tarvitama eesust. See oli nõnda nende sõpruselepingus maha tehtud. Koju tulles nad olid enamasti ikka ladusas tujus, et unustasid nagu sõpruselepingu ja tulid mõlemad kas või eesuksest suure mürina ja kellahelinaga ja tõid kaasa nagu õllepoe ja lillekaupluse lõhnad korraga. Neid lõhnu härra Maurus parajasti taga ajaski, kui Indrek oma pambuga sisse astus. Nõnda oli härra Maurusel äkki kaks hädalist asja õiendada: uurida lõhnade põhjust ja küsida samal ajal Indrekult, kas ta ehk ei toonud pisutki raha. Ühte ei võinud jätta, teisega ei võinud viivitada, sest lõhnad hajuvad ruttu ja rahaga pole kindel enne, kui ta sul peos. Aga
annaabi.ee 
