Pirita klooster Keskaegsest Pirita kloostrist on tänapäevani säilinud ainult varemed, aga tema kõrval seisab kaasaegne kloostrihoone 21.sajandist. Vanast kloostrist on säilinud kõige paremini kloostrikiriku lääneviil ja müürid, nunnade ja munkade eluruumid on osaliselt veel välja kaevamata. Tänapäeval on näha põhiliselt nunnade osa, mis jääb kirikust põhja poole, täpsemalt siiski vaid vanu alusmüüre ja mõningaid keldriruume. Kirikuhoonest lõunaddr ehk jõe poole jäid munkade eluruumid, kuid seda osa täiesti välja kaevata ilmselt ei õnnestu, kuna sinna on rajatud tee ja ehitatud ka maju 20.sajandi alguses. Traditsiooniliselt peetakse kiriku sisspühitsemise aastaks 1436 ja koostri häving sai alguse Liivi sõja ajal (1558-1583) kui Tallinna piirasid kaks korda Vene väed, linna aga kaitsesid rootslased koos linnakodanike ja maakaitseväega. Pirita kloostri rajamine oli osa suuremast liikumisest
rae kooskäimise kohana oli väike kindlustüüpi ühekorruseline keldriga raekoda oma praegusel asukohal olemas juba 13.sajandi keskel. 1322.aastal esmakordselt kinnisvararaamatus mainitud raekoda oli suure koosolekuruumiga (consistorium) ja tolle aja kohta lausa hiiglasliku kaubalaoga (cellarium civitatis) ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel. 14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse.
· Venileerisid ruume küttekolded, tekitades neis alarõhu. · Kasutati keldrit jaheda hoiuruumina. · Kasutati seinameterjali, mis mahutas palju niiskust. · Sundisid majanduslikud olud hooneid reeglipäraselt hooldama *NÜÜD · Ehitatakse ka niisketesse kohtadesse. · On hooned tihedad ja energiat säästes vähendatakse ventilatsiooni. · Ei ole küttekoldeid, mis ventileeriksid ruume. · Kasutatakse keldriruume elamiseks või niiskete ruumidena (saun, pesuruum). · Soojustatakse põrandaid ja põrandaalune on külm ning niiske. · Kasutatakse uusi materjale ja konstruktsioone. Tihedad viimistluskihid sulevad niiskuse konstruktsioonidesse. · Ehitatakse kiiresti ja konstruktsioonides olev niiskus ei saa välja kuivada. Ehitamise alal ei kaitsta materjale ja konstruktsioone sademete eest.
keskel) ehitati kirikuhoone ümber kolmelööviliseks basiilikaks. Kirik ja suur osa Toompea hoonestusest hävis 1684.aasta Toompea tulekahjus. Toomkiriku gooti stiilis tornikiiver hävis ning aastatel 17781779 ehitati uus barokkstiilis tornikiiver. Tallinna raekoda Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopas ainus säilinud gooti stiilis raekoda. 14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Tekkis nn diele- dornse (eesruum ja tagakamber) süsteemis ruumijaotus. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse
puudub). 10 Konvendihoone ehk peahoone on ruudukujuline, kus asuvad majandusruumid, laod; loodetiivas piiskopi kolm eluruumi; edelatiivas pidurefektoorium ja kabel; kagutiivas köögiga varustatud söögisaal ja dormitoorium(ühine magamistuba); kirdetiivas magamisruumid; põhjanurgas kaitsetorn; idanurgas vahitorn (Aluve,1980). 2.1.1. Keldrikorrus Keldriruume kasutati peamiselt majapidamis- ja laoruumidena. Kagutiivas paiknesid peakorruse köögi all llepruulimiskoda, kolderuum ja kaevukamber. Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja hu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai
Sovhoosi ajal oli veskis ametis mölder, kõik majandi vili käis läbi veski, osutati teenuseid ka inimestele, kes oma viljast soovisid teha kruupi, tangu, püüli või loomajahu. 1958 naasis Siberist ka veski endine omanik Juhan Kull perega, kes asusid elama Tallinna. Lahmusel elamiseks luba ei antud. Põhiliselt jahvatati sel ajal veskis ainult loomajahu, teraviljakuivatit kasutati sordiseemne kuivatamiseks. Puiduküttel katel asendati petrooliküttel katlaga. Keldriruume kasutati juurviljahoidlana, sinna taheti välja ehitada ka saunakompleksi kuid see töö jäi pooleli. Möldrid Aleksander Kungla ja Jaan Vendelin töötasid endiselt oma ametipostil. 1980.a läks Aleksander pensionile ja asemele tuli tema poeg Ülo Kungla. Mõisa aidahoones hoiti sovhoosi ajal põllutööriistade tagavaraosi ja teravilja, alates 1967.a. koliti tagavaraosade ladu veskisse ja kogu ait jäi vilja alla. Mõisaaegne vilja tõstmise agregaat on siiani aidahoones säilinud(läbi
teine keldris. 10% 45% Keldris Tööruumide läheduses Vastamata 45% Joonis 2.7 Arhiivihoidla asukoht asutuses Protsentuaalselt jaotuvad küll arhiivihoidlate asukohad võrdselt, kui aga võrrelda ruumide paiknemist erinevates asutustes, siis on näha, et ministeeriumid kasutavad arhivaalide hoidmiseks rohkem keldriruume, mis tähendab ka lisameetmete rakendamise vajadust. Maavalitsused jällegi eelistavad arhivaalide hoidmiseks tööruumide läheduses olevaid arhiivihoidlaid. Tabel 2.5 Arhiivihoidla asukoht valitsusasutuses Tööruumide Keldris Vastamata
Sokkel lisasoojustatud 50 mm paksuselt 0,83 0,06 Sokkel lisasoojustatud 100 mm paksuselt 0,87 0,01 100 3.2.3 Keldriseinte lisasoojustamise arvutuslik analüüs Puitkorterelamute keldrisein on laotud soojustamata massiivse müüritisena, mille soojusjuhtivus on suur: keskmiselt vahemikus 1,7…2,6 W/(m2·K). Kui keldriruume kasutatakse ja köetakse, tähendab see suur soojusjuhtivus hooneomanikule kopsakaid küttearveid ja madalast välispiirde pinnatemperatuurist tulenevat halvemat soojuslikku mugavust. Köetud keldri korral sulatab toasoojus ära hoone ümbert lume ka lumerohke talve korral, vt. Joonis 3.10. Joonis 3.10 Lumerikkal talvel on soojustamata keldriseinad on sulatanud lume ümber hoone. Vihmaveetoru ei ole viidud maapinnani ja märgab soklit.
annaabi.ee 
