tunnistasid palju keelemehed, et kirjakeele seisukord on kahetsusvrne. 1907.aastal asutatud Eesti Kirjandus Seltsi pealesandeks saigi arendada eesti kirjakeelt. Otsustati korraldada suur kirjakeele kongress, kuhu tuleksid kokku esindajad kigist Eesti valdadest, et hletamise tulemusel fikseerida kirjakeele normid. Paraku ji aga plaanitud kongress ra, selle asemel korraldati 1908. aastal Eestimaa Rahvahariduse Seltsi JA EKS koostl Tapal hine keelekorralduslik kongress, mida hiljem hakatigi kutsuma Tapa keelekonverentsiks. Sellel kongessil otsustati eelistada pikki vokaale sellistes snades nagu hl, pstma, rm(mitte heal, peastma, rem). Snade hea ja pea(h,p) le oli kestnud vaidlus juba mitmeid aastaid, kui lahendust ei leidnud see ka siis. EKS koosolekul otsustati lpuks hletada; tulemusteks olid- hea ja pea poolt oli 51 ja h ja p poolt 14 hlt. Selle otsusega ei leppinud aga Gustav Suits, kes tles "Noor- Eesti siin vanale alusele jb ja h ja p...
keele ortograafiat, ja rajatakse uus kirjaviis; lausestus muudetakse rahvapärasemaks, täiendatakse sõnavara. Johann Heinrich Rosenplänter, eesti kultuuritegelane, andis välja teaduslikku ajakirja “Beiträge...”, mis ilmus 20 köites. See sisaldas kirjutisi eesti keele õigekirjutuse, sõnade käänamise ja sõnavara kohta. Eeskujuks pidas soome keelt. Otto Wilhelm Masingu (1763 – 1832) keelekorralduslik töö rajaneb elaval rahvakeelel. Masing vabastas eesti kirjakeele saksapärasest lausestusest, rikastas keele sõnavara ja lähendas kirjakeele märkimisviisi hääldamisele. Võttis kasutusele õ-tähe. Kirjutas esimese rahvaraamatu “Pühapäeva vahelugemised” (1818), mis sisaldab õpetlikke lugusid kaugeist maist ja nende elanikest. Tuntuks sai oma ajalehega “Maarahva Nädalaleht” (1821 – 1823),
Berücksichtigung anderer estnischen Mundarten" ja monograafia Kodavere murde häälikuloost. Esimesed suuruurimused ühe eesti murraku kohta, vokalismi ajaloo alal teedrajavad kogu läänemeresoome keelerühmas. Eksperimentaalfoneetika meetoditega uuritud häälikud + häälikuajalugu. 1917 ,,Viron kielen äännehistorian pääpiirteet" Kolm suunda: 1) keeleuuenduslik (J. Aavik, V. Grünthal), 2) konservatiivne (J. Jõgever, K. Leetberg), 3) keelekorralduslik (J.V. Veski). 1908 Tapa keelepäev. 6 esindajat kummastki linnast. Lähtepunktiks soome keeleteadlase E.N. Setälä keelekorraldussoovitused. Põhimõtteid: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt. 1909, 1910, 1911 järgmised keelekonverentsid. EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja sõnaraamatu. Veski põhimõtteks otstarbekohasus, süsteemsus. 13
Enamik uusi laensõnu kultuurilaenud, mis tulnud koos mõistega, teine osa on võetud sünonüümiks (vajaduseta) (kreisi `hull`, kaif `joove´ + diil, drink, luuser – slängiliku varjundiga) Varem mõjutas keelt raamatutekst, siis nüüd ajakirjandusväljaannete keelkasutus. Meediakeel on aga viimase 20 a jooksul lähenenud argikeelele, taotledes kujundlikkust ja vahetust, distantseerudes varasemast kuivast ametlikkusest ja bürokraatlikkusest. Emakeele Seltsi keeletoimkond Keelekorralduslik hooldetöö Emakeele Seltsi keeletoimkonnal (al 1993) Kui II ms järel kohustuslik üks õige keelenorm, mis tuli selgeks õppida, siis nüüd kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele (mitte ranged ettekirjutused), rohkem vabadust (varasem pole kehtetuks kuulutatud). Norme vaja • ametlikus keelekasutuses (lepingud, seadused), • haridussüsteemis, • teaduses,
Tavaliselt on sõna ,,Oxford" raamatu kaanel trükitud isegi suuremate tähtedega kui raamatu pealkiri ning kirjastus reklaamib oma sõnaraamatuid kui maailma usaldusväärsemaid. NIMELT Peale sõnaraamatute on kirjastusel olemas omad keele- ja stiilikäsiraamatud, mille abil ta ühtlustab oma väljaannete keelekasutust. SEETÕTTU Autorite ja toimetajate tarvis on koostatud isegi eraldi sõnaraamat, mille keelekorralduslik suunitlus on täiesti tuntav. See sõnaraamat normib õigekirja, sõnade kokku-, lahku- ja sidekriipsuga kirjutamist, grammatikat (nt mitmuse moodustamist võõrsõnades), sõnavalikut jms. JA Samuti tuuakse välja erinevused Briti ja Ameerika inglise keeles. Nii mõnedki selles sõnaraamatus soovitatud vormid erinevad Johannes Silveti ,,Inglise-eesti sõnaraamatus" esitatuist. Huvi pärast võrdlesin Silveti sõnaraamatut ka 1934
Eestis üksikuid uurimusi. · 1913 väitekiri ja monograafia Kodavere murde häälikuloost. Esimesed suuruurimused ühe eesti murraku kohta, vokalismi ajaloo alal teedrajavad kogu läänemeresoome keelerühmas. Eksperimentaalfoneetika meetoditega uuriti häälikuid, häälikuajalugu. Kirjakeele arendamine 20.saj esimesel poolele 3 suunda: 1) Keeleuuenduslik (Aavik, Grünthal) 2) Konservatiivne (Jõgever, Leetberg) 3) Keelekorralduslik (Veski) 1908 Tapa keelepäev: · 6 esindajat kummastki linnast · Lähtepunktiks soome keeleteadlase keelekorraldussoovitused · Põhimõtted: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt. · 1909, 1910, 1911 järgmised keelekonverentsid · EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja sõnaraamatu
Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid 1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus Aktiivne ja passiivne morfoloogia (vormide süntees regulaarne või mitte). Martin Ehala (,,Eesti keele suhtluslävi", ,,Eesti keele struktuur"): A- ja B-tüvi, kahest tüvevariandist lähtuv vormisüntees. Mati Hint: morfoloogia muutumine. Kaasrõhu üldistumine 3. silbile vormid nagu kontserdite, kunstnikute. Sõnade jaotamine muutkondadesse. Sõnamoodustus 20. sajandil esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. J.V. Veski (- tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid). Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare, Henn Saari, Helmi Neetar, Külli Habicht, Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull. On alustatud sõnamoodustuse tervikkäsitluse koostamist (Reet Kasik). Süntaks Kooligrammatikad Lauri Kettuneni süsteemi põhjal
Idee Toomas Helbilt. Morfoloogiaosa autor Kristiina Ross, toimetaja Ülle Viks. Martin Ehala (,,Eesti keele suhtluslävi", ,,Eesti keele struktuur"): A- ja B-tüvi, kahest tüvevariandist lähtuv vormisüntees. Mati Hint: morfoloogia muutumine. Kaasrõhu üldistumine 3. silbile vormid nagu kontserdite, kunstnikute. Sõnade jaotamine muutkondadesse: J.V. Veski, P. Alvre, E. Muuk, Jaak Peebo, Ü. Viks, T.-R. Viitso, V. Tauli. Sõnamoodustus 20. sajandil esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. J.V. Veski (-tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid). Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare, Henn Saari, Helmi Neetar, Külli Habicht, Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull. EKG I sõnamoodustuse osa Reet Kasik ja Silvi Vare. 1996 Reet Kasik ,,Eesti keele sõnatuletus" Sõnaperede andmebaas ja sõnastik valmimas Silvi Varel.
Verbikesksed lausemallid" Sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb, millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale. Mati Erelt: funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja, süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid. 1981 ,,Eesti adjektiivisüntaks" 1993 ,,Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri" sõnamoodustus -20. sajandil esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. J.V. Veski (-tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid). Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare, Henn Saari, Helmi Neetar, Külli Habicht, Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull. EKG I sõnamoodustuse osa Reet Kasik ja Silvi Vare. 1996 Reet Kasik ,,Eesti keele sõnatuletus"
annaabi.ee 
