nimekorralduseks, mis tegeleb nimekasutuse uurimise ja nimede korrastamisega. Eesti kirjakeel on stabiilne, ajakohane ja rikas, kuid vajab pidevat arendamist, et muutuva ühiskonna vajadusi rahuldada. Presindet Toomas Hendrik Ilves välja aastal 2010 Sõnause võistluse, mille eesmärgiks oli leida uusi sõnu eesti keelde. Kuna maailm areneb pidevalt ja leitutatakse uusi asju, siis on vaja mõelda nendele uuetele asjadele eesti keelseid vasteid. Ühelt poolt tegeleb keelekorraldusega Eesti Keele Instituut, Emakeele selts ja ÕS. Samuti on väga suur osatähtsus meedial. Läbi meedia saab edasi anda uusi sõnu. Kui meedia kasutab uusi sõnu, siis jäävad need külge ka inimestele, kes meediat ,,tarbivad." Eesti keelekorralduse arendamiseks nähakse aastaiks 2011-2014 ette 24 465 000 kr
Kõige sagedasem kõrvalekalle on lihtsustunud hääldus. Näiteks ''ma'i tea.'' Aga samas, see on siiski täiesti tavaline ja kuulajad seda tavaliselt tähele ei pane. Sammuti ei ole vaja seda ka häbeneda, sest selle kaudu anname me edasi oma päritolu ja informatsiooni. Sammuti kehtestatakse ka kindlaid reegleid, kuidas on õige ja kuidas on väär. Selle tulemusel väheneb vigade ja varieerumise hulk keeles. Ning sammuti aitab keelehoole keelt hoida ühtlasemana, stabiilsemana. Eesti keelekorraldusega tegeleb nimelt Emakeele Seltsi keeletoimkond, mille ülesanne on anda soovitusi korrektseks kirjakeele kasutuseks. Palju on ka vaideldud selle üle, et mis on eesti keele kõige ilusam lause. Mina isiklikult arvan et kõige ilusam lause eesti keeles on ,,Ema tuleb koju.'' Ühesõnaga, mina arvan siiski, et kõik mis meid koos hoiab, on keel!
eki.ee Asutati 1947. aastal Tartus, 1952. aastal Tallinnas. Murdeuurimise, murdeainese kogumise ka publitseerimise, murdesõnastiku koostamisega (ilmub vihikutena; 1982-1989.aastal ilmus ,,väike murdesõnastik") tegelevad Jüri Viikberg, Mari Must, Hella Keem, Helmi Neetar ja Vilja Oja. Eesti kirjakeele sõnavara uurimise, kogumise, seletussõnastiku koostamisega (ilmub vihikutena) tegelevad Rudolf Karelson, Margit Langemets, Urmas Sutrop ja Ene Vainik. Keelekorraldusega, keelenõuande ja terminoloogiatööga tegelevad Tiiu Erelt, Henn Saari, Rein Kull ja Maire Raadik. 1960., 1976., 1999. ja 2006. aastal on ilmunud õigekeelsussõnaraamatud. Nimeuurimise ja korraldusega tegelevad Peeter Päll, Valdek Pall ja Marja Kallasmaa. Kirjakeele grammatilise ehituse uurimine ja akadeemilise grammatika koostamine algatati 1950ndail: TRÜ keskendus foneetikale ja morfoloogiale, Keele ja Kirjanduse Instituut Tallinnas aga süntaksile
mõju, eriti ingliskeelsete suhtlusvõrgustike ja ingliskeelse laiatarbekultuuri pealetung. Eesti keele kaitseks on loodud mitu riikliku organisatsiooni. Keeleinspektsioon hoiab silma peal keeleseaduse täitmisel. Haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakond planeerib Eesti keelepoliitikat ja hooliteseb meie keele maailmale tutvustamise eest. Ministeeriumi haldusalas tegutsev Eesti Keelenõukogu on koostanud ,,Eesti keele arengukava". Keelekorraldusega tegelevad Eesti Keele Instituut, Emakeele Seltsi keeletoimkond, Tartu keelehooldekeskus ning Tartu ja Tallinna ülikoolide õppejõud. 1.1.1 Mis ohustab eesti keelt? Ohust rääkides mõeldakse tavaliselt ühelt poolt keelelodevust, teiselt poolt inglise keele eelistamist eesti keelele. Mõlema tendentsi taga nähakse eesti keele prestiizi langust. Kummaski suhtes pole eesti keel mingi erand. Paljudes Euroopa riikides kõnekeele kasutusala laienema juba mitukümmend aastat tagasi
praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine Varane keelekorraldus: esimesed normikeeled Eestis olid Tallinna ja Tartu keel. Vana kirjaviis: Bengt Gottfired Forselius 1680. aastad, Johann Hornung Grammtica Esthonica 1693. 19. sajand: akadeemiline õppekeel Tartu ülikoolis alates 1803 . 19. sajandi keskpaigaks Tartu keel peaaegu kadus ning tuli Uus kirjaviis: Eduard Ahrens, Fr. R. Kreutzwaldi mõju, C. R. Jakobsoni kooliõpikud jm. 1872 hakkas keelekorraldusega tihedalt tegelema Eesti Kirjameeste Selts, mida vedas Jakob Hurt, kes oli keelekorralduse ideoloog ning kelle mõtted olid: toetumine keeleajaloole, selgus ja erisus. Ideaaliks puhastatud ja rikastatud rahvakeele alusel loodav ühtne kirjakeel.Hurt hakkas tooma soomest laensõnu ning tõi keelde ka lõunaeesti materjali. Johannes Aavikul keeleuuendusid olid väga olulised , ta hakkas veel rohkem sõnu keelde tooma, sest sai aru, et keel on liialt vaene
tunnete väljendamisel kui ka mistahes muul elualal. Keelekorraldusel on justkui kaks erinevat funktsiooni: ühelt poolt ta kiirendab keele muutumist (rikastab sõnavara, eelistab liitsõnamoodustuses s-liitumist) ning teiselt poolt jällegi pidurdab muutumist (näiteks eelistab järgarvsõnade kasutust). (Erelt 2001: 23-24) Eestis jaguneb keelekorraldus üld- ja oskuskeelekorralduseks ning nimekorralduseks (Hennoste, Pajusalu 2013: 20). Keelekorraldusega käib käsikäes keelehoole. Kui keelekorraldus annab soovitusi keele rikastamiseks/arendamiseks, siis keelehoole rakendab praktilised toimingud keelekorralduse jagatud soovituste elluviimiseks (Hennoste, Pajusalu 2013: 20). Eelnevast nähtub, et keelekorraldust ja keelehoolet üksteisest eraldi käsitleda ei saa. Eesti kirjakeele normide kujundamise eesmärgiks on saavutada ühtne kirjakeel. Tiit Hennoste ning Karl Pajusalu sõnul on normitud kirjakeel ideaalne süsteem ehk
Kriitiline lingvistika ei tähenda kritiseerimist, vaid vaatab tekstist väljapoole, mida keelega tehakse, nt võimusuhete esiletoomine. „Kriitiline“ tähendab alternatiivile viitavust, küsimuste tekkimist. Miks keelekasutus on selline, nagu see on? Kriitilisus on tekstide teadlik, analüüsiv lugemine, st loomulikustunud struktuuride, eriti implitsiitsete tähenduste väljatoomine. Eesmärgid võivad olla normatiivsed, viidata sobivatele keelekasutustele. Sellel on sarnased eesmärgid keelekorraldusega, mis siiski tegeleb vaid keelekasutusega vormitasandil, aga tekstianalüüs on astme võtta kõrgem (R. Kasik „Tekstianalüüs ja keelehoole“, Keel ja Kirjandus, 2006). N. Fairclough esitas põhimõtteid raamatutes „Keel ja võim“ 1989 ja „Diskursus ja sotsiaalsed muutused“ 1992. Hiljem on kokku võtnud analüüsi tulemusi koos paljude näidetega raamatus „Meedia diskursus“ – meediakeele analüüsi õpik. Fairclough järgi tähendab kriitilisus sotsiaalseid
toimetanud kogu uurimuse teksti. Uurimuse valminud osi arutati projekti raames Vellaveres 18. oktoobril 2002 toimunud nimeuurijate nõupidamisel. Sellel osales ning on uurimuse tervikteksti retsenseerinud ja toimetajale märkused esitanud Marje Joalaid Eesti Keele Instituudist. Analüüs kajastab töö valmimise (15. jaanuar 2003) aegset seisu. 2 NIMEKORRALDUSEST ÜLDISELT Nimekorraldust käsitatakse tavaliselt keelekorralduse allosana, ent võrreldes üldise keelekorraldusega on tal mitmeid erijooni: a) nimekorralduses on tähtsam osa mitmesugustel juriidilistel aspektidel, kuivõrd paljusid nimesid (isiku-, koha- ja ärinimed) registreeritakse ametlikult ja seepärast on neile mingi staatuse andmiseks vajalik sätestada see õigusaktides (nimeseadustes); b) nimed ületavad hõlpsamini keelepiire ja nende korraldamises on oluline osa nimekirjutuse põhimõtetel (transkriptsioon ja muutmatu kirjutusviis, vt 6.
meetodid – Eesti puhul kirjakeele normingu kehtestamise korra. • Keelekorraldus on keelepoliitikast sanktsioneeritud sisuline tege- vus, mille eesmärk on kokku leppida ja seejärel sõnastike ja muude keelekirjeldustega kohustuslikuks või vähemalt soovi- tatavaks kuulutada keele konkreetsed omadused: õigekiri, sõna- vara, vähemal määral lause- ja tekstiõpetus ja veel palju vähemal määral semantika ja pragmaatika. Eestis tegelevad keelekorraldusega Emakeele Seltsi keeletoimkond, kirjakeele normingu kehtestamise korras mainitud normatiivsete sõnastike autorid ja terministandardite koostajad. • Keelehoole on kõige levinum tegevus ja seisneb keelepoliitika ja -korralduse suuniste praktilises rakendamises. Põhitööna tegelevad sellega keeletoimetajad, korrektorid, emakeeleõpetajad, keelenõuandjad ja muud keeleala profid, oma suhtluse käigus aga tegelikult kõik, kellel on mingi keeleline väljund
annaabi.ee 
