võttes on olemas, aga päris tõeliselt ei ole. Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal. Kui tuleb ilmtingimata meeles pidada, et näilisus ei taga tõelist teadmist. Platoni ideeõpetuse eri küljed, mida hilisem filosoofia tavatseb käsitada üksteisest sõltumatutena, ei moodusta Platoni enda töödes alasid. Platoni ideeõpetuse moraalifilosoofilised, tunnetusteoreetilised, keelefilosoofilised, metafüüsilised ja ühiskonnafilosoofilised dimensioonid põimuvad tema tekstides ühtseks kimbuks, mille eeliseks mõisteline selgus küll ei ole. Platon ei usalda meelelist taju, kuna see viib tähelepanu üksikutele ja kaduvatele asjadele neid ühendava püsiva olemuse arvel .Ta rõhutab oma seisukoha seda punkti, et teadmine on lihtsalt suunatud teistele asjadele kui arvamus või usk. Kuna "arvamus on midagi
............ 10 KASUTATUD KIRJANDUS....................................................................................... 11 SISSEJUHATUS Aristotelest võib pidada esimeseks filosoofiaajaloolaseks, sest peaaegu iga teema juures tsiteerib, kritiseerib ja rekontsueerib ta üksikasjalikult teiste filosoofide õpetusi. Nii on tema teosed eelsokraatikute muidu suures osas kaotsi läinud tööde varamuks. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Platonilt võttis Aristoteles üle ainult keelefilosoofilised ja loogilised eeldused ning arusaama, et mitte ainult inimeste tegusid ei määratlse nende eesmärk, vaid ka loodusnähtused on läbinisti sihipärased (teoloogia). Ideedeõpetuse lükkas ta otsustavalt tagasi kui tühjad sõnad ja luulelised metafoorid. Meelteüöeste iddede kohale seadis ta maailma põhiprintsiipidena asjades endis seesmiselt toimivad vormid. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
süstemaatiliselt iga teema eraldi. Lähtub Sokratese õpilasena õpetaja põhiintuitsioonist --mõtlemine tuleb suunata üldise kui sellise määratlemisele. Õpetus ideedest seostub Platoni teiste teemadega, näiteks arutlusega ideaalriigist. Platoni ideeõpetuse eri küljed, mida hilisem filosoofia tavatsed käsitada üksteisest sõltumatutena, ei moodusta Platoni enda töödes omaette alasid . Platoni ideeõpetuse moraalifilosoofilised, tunnetusteoreetilised, keelefilosoofilised, metafüüsilised ja ühiskonnafilosoofilised dimensioonid põimuvad tema tekstides ühtseks kimbuks, mille eeliseks mõisteline selgus küll tõesti ei ole. Tema teooria jagab oleva kaheks -- olemused ja näivus. See teooria on tavamõistuse jaoks vastuvõetavam kui Parmenidese äärmuslik teooria. Platon jagab maailma kaheks nähtav maailm milleks on meeltega tabamine, näivus, paistvus, tekkimine, hävimine, muutumine ning ajaline ja ruumiline
- Kuidas kujutatakse ette normiteoreetiliselt ja keelefilosoofiliselt keele, Õe ja inimkäitumise (nii aktiivses kui passiivses mõttes) suhet. Lahendusi vaieldavatele probldele on võimalik leida Mutli Level Approach'i abil. Formaalse loogika ja moodsa keelefilosoofia areng on toonud kaasa uue suuna: ulatuslike loogikareeglite käsutamisele allutatud normi- ja str. iteooria ülesehitamine. Selle baasiks on uusimad Õe ja Õteaduse põhiproblde keelefilosoofilised uuringud, mis toetuvad formaalse loogika ja keeleloogika käsutamisele Ões ja jurisprudentsis. 1 Kõrgeim tase, milles avab ennast tänapäeva moodne keelefilosoofia ja normiteooria, väljendub eriti normide ja käitumise seoste seletamises. Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused:
seda, et õiguskeelelt nõutakse ühel ajal nii täpsust kui ka üldarusaadavust. Õigusteksti üldarusaadavuse tagatisena taotletakse kolme komponendi eristamist ning iga komponendi asjakohast käsitlemist: Seaduskeel = õigusteaduse oskuskeel + üldkeel + reguleeritavate alade oskuskeel 2. Struktureeriv õigusõpetus Moodsa keelefilosoofia ja formaal-loogika areng on viinud uue, loogikareegleid järgiva normi- ja struktuuriteooria ülesehitamiseks, mille aluseks on uusimate probleemide keelefilosoofilised uurimused (struktureeriv õigusõpetus). Struktureerivat õigusõpetust kutsustakse ka Mülleri koolkonnaks. Struktureeriv õigusõpetus on post-positivistlik õigusmetodoloogia teooria, mis ei nõustu traditsioonilise positivistliku lähenemisega, mille järgi normi ainult tõlgendatakse. Normi leidmisel tuleb läbida rohkem faase. Struktureeriva õigusõpetuse põhiküsimus on " mida peab tegema otsustaja, kui ta subsumeerib õigusnormi tegelikele asjaoludele?"
psüühiline tõlgendamine ehk moraalne interpretatsioon. Piibli mõistmine südame abil; neumaatiline (neuma hing). Müstilis-allegooriline tõlgendus. · Origenes oli müstilis-allegoorilise tlgendamise meister. Üritas kokku viia muutunud keskaja maailma ja piibli sõnumi. Tõmbas paralleele oma ajaga. Aitas inimestel piibli sõnumit paremini mõista. · Augustinus oli samuti tõlgendaja. Oli mõjukaim keskaja õpetlane. Mõjuvõimas töö ,,Kristlikust õptusest" nii keelefilosoofilised küsimused kui tunnetuslikud küsimused. Sõnal ülekantud tähendus ja otsene. Oli allegoorilise interpretatsiooni meister. Oli oluline, sest inimene on jumala sarnane. Ka inimese tehtu võib sümboolselt sarnastada jumala loominguga. Augustinus ka rehabiliteeris ka mõningaid antiikkunsti vorme. Oode võib kasutada ka ristiusu praktikates näiteks vaimulikes rituaalides. Oli oluline ka seepärast, et töötas välja oma muusikateooria. Arutles rütmi, pauside, harmoonia üle
lähenemine õigusteaduse metodoloogias on seotud kirjalike allikatega. Samas õigus ja keel on seotud nii kujapandud keelepildi kaudu kui ka suulise õiguskeele kaudu. Suuline ja kirjapandud õiguskeel on omavahel mitte ainult tihedalt seotud, vaid nad mängivad võrdset osa juriidilises hermeneutikas. Formaalne loogika ja moodsa keelefilosoofia kasutuselevõtt on aidanud oluliselt kaasa õiguses uue ja kõikehõlmava normi- ja struktuuriteooria ülesehitamisele. Baasiks, siinjuures õiguse keelefilosoofilised uuringud. (R. Narits. Jurisprudents ja keel. – Õiguskeel.) 2. Struktureeriv õigusõpetus 2.1. Praktilise semantika juriidilise aspekti tähendusest Eesti õiguskorras Põhiallikas: R. Narits Juriidiline semantika ehk õiguskeel Eesti õiguskorra kontekstis Keele ja õiguse vahekorda puudutavaid probleeme ei saa lahendada ainuüksi lingvistide või juristide eraldi jõupingutustega. Hädavajalik on konstruktiivne koostöö. Kohtusse minnakse mitte seadust, vaid õigust otsima
sest
selgus, mille poole me püüdleme, on igal juhul täielik. See aga tähendab, et filosoofilised
probleemid peavad täielikult kaduma. Tõeliseks avastuseks on avastus, mis annab võime
filosofeerimist katkestada kui ma seda tahan. Avastus mis vaigistab filosoofia, nii et teda ei
piitsutaks küsimused, mis enda küsitavaks teevad.
annaabi.ee 
