• Paiknes Kephissose jõe orus. • Ateena Akadeemia oli gümnaasium, st. kasvatustegevuse keskus, milles oli koos lisaks gümnastikale (nimi!), hingeharidus-, kesk- ja kõrgkool. Sellega liitus pooljumal Akademose heroon. • Oli hästi kastetud puudesalus korrastatud alleede (peripatos) ja jalutusteedega 5. saj eKr. Alal kasvasid plaatanid ja jalakad. • Aristophanes kirjeldas orgu: „Kõikjal lõhnab meeldivalt kuslapuu järele, on rahulik ümbrus ja kattelehed, mida pärnaõied heidavad, […] kui plaatan sosistab armusõnu jalakate salus kevade kaunil aastaajal.“ Heroon • Heroon – algselt pooljumal Heerose sümboolsele hauale ehitatud pühamu. Kujunes välja nümfeioni eeskujul, aja jooksul muutus koos ümbritseva saluga (hiiega) rahva avalikuks kogunemiskohaks: sööma- ja pidukohaks. • Heroon ise polnud tempel vaid ehitis, kuhu kultusruumidele lisaks kuulus ka katusega
Põllumajandus taimed. Kordamine eksamiks 4.osa .Generatiivsed taimeorganid ÕIS Õit võib käsitleda kui piiratud kasvuga lühivõrset, mille lehed on muundunud (lehed on muutunud õie üksikuteks osadeks) vastavalt seemnelise paljunemise ülesandele. Õie arenemine: Kõigepealt tulevad kasvukuhikus nähtavale väliste õiekattelehtede ja nende vastas asetsevate tolmukate algmed, seejärel ilmuvad sisemist kattelehtede ja sisemise ringi tolmukate algmed. Edasi kattelehed suurenevad ning koolduvad üle tolmukate. Samal ajal on näha kasvukuhiku keskel ka viljalehtede algmeid. Arenev õis on väikese nupu kujuline, mistõttu avanemata õisi nimetataksegi õienuppudeks. Kevadel õitsevatel taimedel on õienupud algul õiepungade, õisikupungade või tavaliste võsupungade sees. Edasine arenemine: *Pungade paisumine *Pungasoomuste varisemine *Õienuppude eraldumine *Õielehtede avanemine *Tolmlemine ja viljastumine
Lehed on aga veidi kandilised kogu ulatuses. Lehtede kandid on pisut karedad, vars on aga täiesti sile, vaid madalate pikivagudega. Kui me oleme kogu aeg rääkinud tupp-villpea õisikust, siis tegelikult mõtleme enamasti tema viljatutti, milles on osaliselt säilunud ka õie osad. Kui tahate aga tema õitsemist näha, siis peate rabasse minema juba aprillis või mai alguses. Sel ajal pole veel näha pikki valgeid karvu, nende asemel paistavad silma väikesed hallikad õite kande- ja kattelehed. Kollastest tolmukapeadest on aga õied õitsemisajal kollakad Turbasamblad (perekond Sphagnum) Turbasamblad on nii tavalised ja lihtsalt äratuntavad, et neid teab ilmselt juba iga koolilaps. Turbasambla liike on Eestis 37, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi ning seetõttu kõneleme siinkohal turbasambla perekonnast. Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või punakas värvus ja kimpudena asetsevad oksad. Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel
(Amaryllidaceae) sugukonnast. Iluaianduse tarbeks on nendest aretatud üle 10000 erineva sordi. Eestisse on nartsissid toodud 18. sajandi alguses. Neid kasvatatakse rohkesti aedades ja haljasaladel ning ajatatakse. Heade kasvuolude korral võib taim kasvada aastaid samal kohal, paljunedes nii sibulatega kui ka seemnete isekülviga. Kaitse all olev kollase nartsissi looduslik leviala Eestis asub Sookaldusel. Nartsissid on nüüdisajal jaotatud 12 sordirühma. Sortidel võivad olla õie- kattelehed ja lisakroon sama- või erivärvilised (valged, kreemjad, beezhid, roosakad või oranzhid, lisakroon ka roosa kuni punane), on ka kahevärvilise lisakrooniga ning täidisõielisi sorte. Samuti tuntakse kiviktaimla-, jõulu- ja liblikõielisi nartsisse. Nartsiss eelistab kasvukohana päikeselist kuni poolvarjulist, vett hästi läbi laskva viljaka ning sõmera pinnasega parasniisket kasvukohta. Sobiv mahapaneku või ümberistutamise aeg Eesti oludes on august - september
taimekoest või mõnest muust taime osast Vegetatiivne paljunemine juure, varre, lehe või nende osade abil. Tavaliselt 1 või 2- aastased taimed vegetatiivselt ei paljune. Suguline paljunemine uus organism tekib kahe suguraku liitumise tulemusena Õis Tähtsamad osad: emakad ja tolmukad, kus arenevad emas- ja isasgameedid. Tavaliselt on need ümbritsetud õiekattega. Välised õiekattelehed e tupplehed on harilikult rohelised ja moodustavad tupe. Sisemised kattelehed on eredavärvilised. Eredavärvilised kroonlehed moostavad krooni. Tolmukate arv ühes õies võib ulatuda ühest kuni mitmekümneni, kõrrelistel on 3. Tolmukas koosneb tolmukapeast ja tolmukaniidist. Tolmukapeas on kaks tolmukakotti ja kummaski kaks tolmupesa, mille sees on tolmuterad. Emakasuuet katab magus kleepuv vedelik. Harilikult on ühes õies nii tolmukad kui ka emakad, need on mõlemasugulised ehk hermafrodiitsed õied nt maasikas, kartul. Kui
tavaliselt kuldtulikas, kibe tulikas ja salumetsas metstulikas), perek ülane (võsaülane, kollane ülane sinilill). Veel harilik kullerkupp, varsakabi, umbrohuna hari-põldkukekannus (kasut ravimina mõne nahahaiguse vastu), harilik kurekell (kasut dekoratiivtaimena). * Rohttaimed, harva liaanid. * Tervete või mitmeti lõhestunud lehtedega. Abilehed puuduvad. Õieosade asetus spiraalne, hemitsükliline või tsükliline. Õiekate lihtne või kaheli, sisemised kattelehed võivad nektaariumiteks muunduda, tolmukaid harilikult palju, sageli esinevad staminood-nektaariume, viljalehti ja seemnealgmeid palju või üks. * Õite mitmekesisus tuleb sellest, et sugukonnaks ühendatud perekonnad on mitmesugusel arenguastmel. Ühtedel on õite ehituses hulgaviljalistele omaseid primitiivseid tunnuseid: lihtne õiekate, õieosade ebakindel arv ja spiraalne asetus, nektaariumide puudumine (perekond kullerkupp, sinilill, ülane, varsakabi)
Paljud perekonnad on väga polümorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Võrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute või männastes paiknevate lehtedega, vahel võrsed tugevasti lühenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvõisik, mis väliselt meenutab õit. Mõnikord on õisikud koondunud kännaseks või pööriseks. Õisiku umber paiknevad kattelehed moodustavad üldkatise. Üldkatise lehtede asetud üksteise suhtes, samuti nende kuju ja värvus on süstemaatikas ja määramisel eristustunnusteks. Õisikupõhi võib olla nõgus, lame ja kumer; sile või süvenditega; kaetud sõkalsoomuste või karvakestega; seest täis või õõnes. Õied on väga mitmesugused – üsna suured ja eredavärvilised või väikesed, silmapaistmatud. Tüüpilisel juhul on nad neljaringilised
Paljud perekonnad on väga polümorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Võrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute või männastes paiknevate lehtedega, vahel võrsed tugevasti lühenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvõisik, mis väliselt meenutab õit. Mõnikord on õisikud koondunud kännaseks või pööriseks. Õisiku umber paiknevad kattelehed moodustavad üldkatise. Üldkatise lehtede asetud üksteise suhtes, samuti nende kuju ja värvus on süstemaatikas ja määramisel eristustunnusteks. Õisikupõhi võib olla nõgus, lame ja kumer; sile või süvenditega; kaetud sõkalsoomuste või karvakestega; seest täis või õõnes. Õied on väga mitmesugused üsna suured ja eredavärvilised või väikesed, silmapaistmatud. Tüüpilisel juhul on nad neljaringilised. Kroon on viietine, tupp
Paljud perekonnad on väga polümorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Võrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute või männastes paiknevate lehtedega, vahel võrsed tugevasti lühenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvõisik, mis väliselt meenutab õit. Mõnikord on õisikud koondunud kännaseks või pööriseks. Õisiku umber paiknevad kattelehed moodustavad üldkatise. Üldkatise lehtede asetud üksteise suhtes, samuti nende kuju ja värvus on süstemaatikas ja määramisel eristustunnusteks. Õisikupõhi võib olla nõgus, lame ja kumer; sile või süvenditega; kaetud sõkalsoomuste või karvakestega; seest täis või õõnes. Õied on väga mitmesugused üsna suured ja eredavärvilised või väikesed, silmapaistmatud. Tüüpilisel juhul on nad neljaringilised. Kroon on viietine, tupp
annaabi.ee 
