hüpofüüs, mille eessagara piirkonnas valmib somatotropiin. Põhiline kogus produtseeritakse hüpofüüsi eessagaras uneaja esimese 1,5 tunni jooksul. Eritumist hüpofüüsist stimuleerivad somatokriniin ja greliin, inhibeerivad somatostatiin ja tagasiside printsiibil ka insuliinisarnane kasvufaktor 1 (IGF-1). Hüpofüüsist liigub kasvuhormoon mööda vereteid maksa, kus ergutab maksa ja teisi kudesid tootma insuliinisarnast kasvufaktorit IGF-1 (insulin-like growth factor) ehk somatomediin C. IGF-1 vahendusel realiseerub kasvuhormooni toime kudedes. IGF-1 tase vereringes on stabiilsem kui STH-l. IGF-1 mõjutab peaaegu, et iga rakku organismis, eelkõige aga lihaseid, kõhreid, närvirakke, luid ja vereloomet. Kõige kõrgem IGF-1 tase on puberteedieas teismelistel kiire kasvu kõrgpunktis., madalaim aga vastsündinutel ja vanuritel. Kasvuhormooni kõige tähtsamad funktsioonid: · osalemine kolesterooli reguleerimises
a) ja e) näide splaisingu sugudevahelisest erinevusest b) splaisingu erinevused erinevates kudedes c) erinevused sõltuvalt organismi arengu staadiumist d) alternatiivne splaising eirnevates kasvaja staadiumites. Tulemuseks on erinevat kasvufaktorit siduva retseptori teke. • transkriptsiooni repressori/aktivaatori modulaarne struktuur, too 1 näide
struktuuri uurimine võimaldab määrata suuraju eri osade arengutaset. HAMMASTE ehitusest ja kulumisviisist selguvad toitumisharjumused, samuti peegeldab hammastik indiviidi vanust. LUUDEL olevad kobrud viitavad sellele, kui tugevad olid neile kinnitunud lihased. Mille poolet erinesid neandertallane ja nüüdisinimene? Neandertallase ja nüüdisinimese koljuehitus on niivõrd erinev, et seda ei saa seletada liigisisese varieerumisega. Milline on kasvufaktori, koehormooni ja hormooni erinevus? *KASVUFAKTORIT eritav rakkude tsütoplasma; need kiirendavad või pidurdavad rakkude jagunemist, reguleerides nii rakkude ja organite arengut ning kasvu. *KOEHORMOONE eritavad üksikud rakud ja rakurühmad. Seedetrakti seinte rakud näiteks eritavad seedeensüümide talitlust reguleerivaid koehormoone. *HORMOONID erituvad sisenõrenäärmetest verre ning levivad kõikjale organismi, kuid mõjutavad vaid teatud rakke. Kuidas toimub organismis rakkudevaheline kommunikatsioon? Kõrvuti asetsevate rakkude vahel
inhibeerida? · Kui signaali ei inhibeerita, on rakus toimuvad muudatused liiga ulatuslikud, rakk ei suuda normaalset talitlust jätkata · Loeng 4. Onkogeenid ja onkovalgud 9. Onkogeenid kui kasvufaktorid ( sis onkogeen ja PDGF) · sis onkogeen toodab muteerunud kasvufaktorit 1. Proto-onkogeenid, Onkogeenid, Tuumori PDGF , mis stimuleerib PDGF retseptoriga suppressorgeenid rakkude proliferatsiooni (selliseid rakke on palju) · Proto-onkogeenid: rakkude normaalset talitlust 10. Onkogeenid kui kasvufaktorite retseptorid (onkogeen
Doonorile tehakse lokaalne või üldnarkoos, seejärel võetakse steriilse nõelaga (enamasti puusaluust) luuüdi. Protseduur kestab mitu tundi, selle käigus võetakse 7001500 ml verd ja luuüdisuspensiooni. Ehkki väikeses koguses, leidub tüvirakke ka ringlevas ehk perifeerses veres. Neid kogutakse siis, kui haige paraneb pärast intensiivset kemoteraapiat ja veres suureneb nende hulk. Samuti saab selliseid rakke doonori verest, kellele süstitakse mitu päeva kasvufaktorit erilist valku, mis soodustab tüvirakkude paljunemist ja paiskamist verre. Kui verre koguneb piisav hulk tüvirakke, saab need kokku koguda. Kogumisprotsess vältab 38 tundi. Sellisel juhul on väga oluline sobiva luuüdidoonori olemasolu. Esmalt püütakse doonor leida pereliikmete seast (uuritakse vendi ja õdesid). Tõenäosus leida õige doonor pereringist on siiski vaid umbes 20%. Ülejäänud haigetele tuleb sobilik doonor leida oma riigi või ülemaailmsest
kogumikud), mida nimetatakse veresaarekesed. Veresaarekeste sisemised rakud kujunevad vererakkude eellasteks. Välimised rakud kujunevad angioblastideks ehk veresoonte eellasteks. Angioblastid diferentseeruvad endoteelirakkudeks. Endoteelirakud moodustavad torusid, mis ühinevad omavahel ning moodustub esmane kapillaarne võrgustik. Vaskulogeneesi eest vastutavad kolm peamist kasvufaktorit: FGF2 (basic fibroblast growth factor) – hemangioblastide moodustumine splanhnilisest mesodermist; VEGF perekond (vascular endothelial growth factor) võimaldab angioblastide diferentseerumist ja tuubulite moodustumist, selleks sekreteerivad mesenhümaalsed rakud veresaarekeste läheduses; angiopoetiinid vahendavad interaktsioone endoteeli ja peritsüütide (veresoonte silelihasrakud) vahel. Angiogeneesi üldiseloomustus
tõusuga. Ilmselt toimub ka vastavate mRNAde stabiliseerimine. Mehhanism pole päris selge. Erinevused ning sarnasused T ja B rakkude aktiveerimisel Mõlemal juhul vajalik: 1. antigeeni äratundmine 2. tsütokiinide osalemine 3. kontakt teise, eelnevalt aktiveeritud, immuunsüsteemi rakuga. T rakkude puhul 1. ja 3. tingimus täidetakse koos lähtuvalt TCR omadusest tunda ära peptiid-MHC kompleks. Autokriinset kasvufaktorit IL2 ning teisi vajalikke tsütokiine toodavad ise. B-rakkude korral aktivatsiooniks vajalikud signaalid on füüsiliselt lahutatud. BCR abil toimub antigeeni äratundmine, MHC kaudu kontakt TH rakkudega. Vajalikke tsütokiine produtseerivad TH rakud. 7. loeng Ülitundlikkus Igasugune ülitundlikkus ei ole allergia. Eristatakse nelaj ülitundlikkusreakstsioono ja nüüd ka viies on välja toodud: 1. IgE seotud ülitundlikkus – allergiaga seotud 2. IgG seotud ülitundlikkus 3
ammooniumlämmastik ja alles selle otsalõppemisel hakatakse kasutama nitraati. Kasvufaktorid, prototroofid ja auksotroofid. Kasvufaktorid on orgaanilised ained, mida mikroorganismid ei suuda ise sünteesida ja vajavad neid tavaliselt mikrokogustes. Kasvufaktorid on vitamiinid, aminohapped ja N-alused. Ah ja N-aluseid lisatakse söötmele tavaliselt 20mg/l. Vitamiinid on ensüümide mittevalgulised kofaktorid. Kasvufaktorit sünteerivat mikroorganismi nim prototroofiks, seda, kes ise ei suuda sünteesida, aga auksotroofiks. Nt adeniini prototroof ja auksotroof. Kui on teada, et mikroob on auksotroofne, aga pole teada, milliste kasvufaktorite suhtes, siis lisatakse söötmetele pärmiekstrakti, peptooni, kasaminohappeid (kaseiini hüdrolüüsil saadud aminohapete segu) või trüptooni. Kõige parem kasvufaktorite allikas on pärmiekstrakt.
Onkogeenide valgud kui signaaliülekande teede valgud. Ras geen on muteerunud väga paljudes kasvajates. Ras on G - valk. G - valkudest on tuntuim onkogeen ras, mille mutantne vorm on püsivalt rakus seoses GTPga (ras - GTP) ja mis on seetõttu aktiivne ning mis omakorda aktiveerib paljusid teisi valke - ensüüme signaaltees, mis lõppkokkuvõttes aktiveerib transkriptsioonifaktoreid. Muteerunud Ras geeni valk on hüperaktiivne ja aktiveerib signaaltee ilma, et rakk vajaks kasvufaktorit, mis indutseeriks raku jagunemist. Ras onkogeeni aktiveerib punktmutatsioonid – ühe nukleotiidi asendused DNAs. 12. Onkogeenid kui transkriptsioonifaktorid ( myc onkogeen ja myc valk , E2F kui transkriptsioonifaktor Onkogeen c - MYC. Geeni MYC poolt kodeeritav valk on 1 transkriptsioonifaktoritest (transkriptsioonifaktorite kompleksi MAX osa), mis põhjustab paljude geenide aktiivsust. Osa geene aktiveeritakse, osa aga inaktiveeritakse. Selle onkogeeni erinevad vormid MYCN,
Bakterid ei kasuta kasvufaktoreid C- ega energiaallikaks, vaid lülitavad neid otse biosünteesi või kasutavad kofaktoritena. Kasvufaktorid võib jagada kolme rühma: 8 1. puriinid ja pürimidiinid vajatakse nukleiinhapete sünteesiks (DNA ja RNA) 2. aminohapped valkude sünteesiks 3. vitamiinid koensüümideks Mõned bakterid ei vaja ühtegi kasvufaktorit nagu näiteks E. coli, mis on võimeline ise süntee-sima kõik vajalikud puriinid, pürimidiinid, aminohapped ja vitamiinid lähtudes C-allikast. Samas Lactobacillus'ed ei ole võimelised ise sünteesima puriine, pürimidiine, vitamiine ja teatud aminohap-peid ning vajavad neid keskkonnast otse. Selle tõttu sisaldavad söötmed, mida kasutatakse Lactobacillus'te kasvatamiseks, rohkem komponente. Mutantseid tüvesid, mis erinevalt metsiktüvest, vajavad mingit komponenti
paiknevad peamiselt neuronite membraanidel. GABA reptseptoritel on pärssiv ehk mingi neuroni aktiivust vähendav funktsioon. ALGUL kontrollib GABA rakkude migratsiooni + kasvufaktorit + on erutava toimega. Hiljem enam mitte. Sünapsite areng (jätkub pärast sündi) • Sünapsite areng algab 5. gestatsioonikuul, põhiosa- pärast sündi.
puudumise või insuliini resistentsuse tõttu. Diabeet kahjustab neerude, silmade, närvide ja vererakkude funktsioone. 1. Insuliinist sõltuv diabeet (tüüp I, IDDM). IDDM on autoimmuunhaigus, kus organismis toodetakse antikehi insuliini produtseerivate pankrease -rakkude vastu. Sellised haiged vajavad insuliini teraapiat. Geen IDDM1 on lokaliseeritud kromosoomi 6 ning see on aheldunud HLA regiooniga (koesobivusantigeenid). 11-ndas kromosoomis on insuliini ja insuliinilaadset kasvufaktorit IGF kodeerivate geenide lähedalt leitud ka geen IDDM2, mille defektsus põhjustab samuti diabeeti. IDDM esineb eeskätt haigetel, kes kannavad HLA alleele DR4 ja DR3 või DQ. Ühemunakaksikutel avaldub diabeet mõlemal korraga ainult pooltel juhtudel, mis näitab, et ka keskkonnal on suur osa haiguse väljakujunemisel. IDDM võib olla indutseeritud näiteks viiruste poolt, kui viirused nakatavad -rakke.
Diabeet kahjustab neerude, silmade, närvide ja vererakkude funktsioone. 1. Insuliinist sõltuv diabeet (tüüp I, IDDM). IDDM on autoimmuunhaigus, kus organismis toodetakse antikehi insuliini produtseerivate pankrease -rakkude vastu. Sellised haiged vajavad insuliini teraapiat. Geen IDDM1 on lokaliseeritud kromosoomi 6 ning see on aheldunud HLA regiooniga (koesobivusantigeenid). 11-ndas kromosoomis on insuliini ja insuliinilaadset kasvufaktorit IGF kodeerivate geenide lähedalt leitud ka geen IDDM2, mille defektsus põhjustab samuti diabeeti. IDDM esineb eeskätt haigetel, kes kannavad HLA alleele DR4 ja DR3 või DQ. Ühemunakaksikutel avaldub diabeet mõlemal korraga ainult pooltel juhtudel, mis näitab, et ka keskkonnal on suur osa haiguse väljakujunemisel. IDDM võib olla indutseeritud näiteks viiruste poolt, kui viirused nakatavad -rakke.
annaabi.ee 
