Eluiga kuni 300 aastat Märkused HARILIK LUMIMARI Põhja-Ameerika idaosa Päritolu 1-2 m Kõrgus tihe püstine põõsas Kasvukuju helepruunid, seest õõnsad, ilma säsita Võrsed pungad võrsest eemalehoiduvad, helepruunid, ripsmelised Pungad vastakud lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm Lehed pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased õied kellukjad, roosakad, 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas Õied viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged, umbes 1 cm läbimõõdus. Valmivad oktoobris- Viljad novembris, püsivad põõsal poole talveni juunist septembrini Õitsemisaeg Kasvukoht: varjutaluv valgus vähenõudlik niiskus
taim igavene. Pärast 4.ndat kasvuaastat soovitatakse igal aastal lõigata põõsas tagasi kuni 25- 30 cm-ni maapinnalt (Seemnemaailm 2013). 4.19. Symphoricarpos albus Harilik lumimari 4.19.1. Kirjeldus Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) kasvab 1-2 meetri kõrguseks ning on levinud haljastuses kuna talub hästi saastust. Lehed on lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased. Õitsemisaeg on lumimarjal juunist septembrini. Õied on kellukjad, roosakad ja 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas. Viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged ja mürgised. Viljad valmivad oktoobris-novembris ja püsivad põõsal poole talveni. Lumimari talub mõningast varju, on külmakindel ja praktiliselt haigustevaba (Hariduskeskus). Joonis 19
Harilik lumimari Hariliku lumemarja tagasilõikamise nõuded Lumimari vajab hoolduslõikust, mille käigus tuleb lõigata ära kõik katkised ja kuivanud oksad, pärast mida taim taastub kiiresti. Harilikule lumemarjale võib teha noorenduslõikust, mida tehakse iga 3-4 aasta tagant, kus kõik oksad lõigatakse tagasi umbes 10 sentimeetri kõrguselt maapinnast (Nokitse 2012). Lõikamisel on oluline teada ka, millistel võrsetel moodustuvad õiepungad. Lumemarjal moodustuvad need sama aasta kasvudel. Parim aeg hariliku lumimarja lõikamiseks on kevadel enne pungade õitsema puhkemist. Lõikekohti määritakse pärast lõikust aiavahaga (Seemnemaailm 2012). Hariliku lumimarja hooldus isekülvil või levimisel Lumimarjast on raske lahti saada kui ta kord levima hakkab. Ainuke viis on uus võrse lihtsalt välja juurida. Lumimarjal on pindmine juurestik ning selle vigastamine soodustab hoopis juurekasvu.
värvimine ja nahaparkimine. Rahvameditsiinis oli näiteks üldtunnustatud kõhulahtisuse vastaseks vahendiks tammekoore leotis ja kõhukinnisuse vastaseks vahendiks paakspuu koore leotis. Riidevärvimisel saadi näiteks lepa koorega pruunikaid, tamme koorega mustjaid ja paakspuu koorega punakaid toone. Nahaparkimisel olid peale paju koore tuntud ka kuuse, tamme, haava koor. Puude noortest kasvudest oli kõige enam kasutust männi ja kuuse kasvudel. Männi kevadistest kasvudest keedeti teed peamiselt tiisikuse vastu ja tehti vanni jooksvahaigete raviks. Ka noortest kuuse kasvudest teed tarvitati tiisikuse raviks. Põletushaavu raviti keedisega, mis oli valmistatud kuuse kasvudest ja rukkiorasest. Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval Eesti metsadele on eelpool kirjeldatud puude kasutusaladest mõningat mõju avaldanud kasetohu ja pärnaniine hankimine. Näiteks Avinurme piirkonnast, kus
kampri valmistamiseks. Eestis üks sagedamini esinev nululiik mõisaparkides ja mujal haljastuses, on rajatud ka kultuurpuistuid. Siberi nulg on kõige kõrgeim nululiik Eestis, kõrgus kuni 36 m (Sangaste). Perekond Larix Miller LEHIS Lehiste perekonda kuuluvad suvehaljad ühekojalised kõrged puud. Nad on varapuhkevad puud (aprilli III dekaad, mai algus). Algul moodustuvad okkad lühivõrsetel ja u. kuu hiljem pikkvõrsetel, viimastel 1-kaupa, spiraalselt, vanematel kasvudel mitmekümnekaupa kimbus lühivõrsetel. Okkad kitsaslineaalsed 1...5 cm pikad, pehmed. Võrsed vaolised ja piklikkühmulised, mistõttu võrse näib kaetud piklike soomustega. Külgpungad laikoonilised, võrsega peaaegu risti, vaigused. 2- aastastel võrsetel esinevad lühivõrsed, mis näivad suurte pungadena. Lehis on väga valgusnõudlikud. Tundlikud ka mulla liigse niiskuse suhtes. Seega eelistavad lehised kuivi kasvukohti, juurestik on neil tugev ja sügavale tungiv.
Õitseb teisel- kolmandal aastal pärast istutamist. Tegemist on püstiste võrsetega munaja põõsaga (Iluaianduse käsiraamat 2000). Vastakud piklikmunajad lehed on kuni 8 cm pikad, tumerohelised, hallikad, karedad. Tiheda lehestikuga, mis juunis või juulis kattub rippuvate (Sarapuu 2000), umbes 10 cm pikkuste õiekobaratega (Laane 2005). Õied on valged, veidi roosakad, asuvad püstistes õisikutes (Sarapuu 2000). Kuna põõsas õitseb sama aasta kasvudel, puhkevad hilisemad külgvõrsed ladva omadest hiljem ja uusi õitsevaid oksi ilmub paari nädala vältel (Laane 2005). Sobib vabakujuliseks hekiks (Sarapuu 2000). Talvel paistab helepruunide püstiste vartega tihe kareda deutsia põõsas tumeda võraga põõsaste vahel silma, soovitatav on istutada ta igihaljaste põõsaste ette, et seda efekti toonitada (Laane 2005). 19.2. Hooldus Kare deutsia eelistab päikesepaistelist, viljaka pinnasega sooja kasvukohta, mis oleks talvetuulte
täidisõieline roosade õitega „Plena“. Kare deutsia on 1,5 m kõrgune Hiinast ja Jaapanist pärinev põõsas. Õitseb teisel-kolmandal aastal pärast istutamist. Tegemist on püstiste võrsetega munaja põõsaga. Vastakud piklikmunajad lehed on kuni 8 cm pikad, tumerohelised, hallikad, karedad. Tiheda lehestikuga, mis juunis või juulis kattub rippuvate, umbes 10 cm pikkuste õiekobaratega. Õied on valged, veidi roosakad, asuvad püstistes õisikutes. Kuna põõsas õitseb sama aasta kasvudel, puhkevad hilisemad külgvõrsed ladva omadest hiljem ja uusi õitsevaid oksi ilmub paari nädala vältel. Sobib vabakujuliseks hekiks. Talvel paistab helepruunide püstiste vartega tihe kareda deutsia põõsas tumeda võraga põõsaste vahel silma, soovitatav on istutada ta igihaljaste põõsaste ette, et seda efekti toonitada. Hooldus Kare deutsia eelistab päikesepaistelist, viljaka pinnasega sooja kasvukohta, mis oleks talvetuulte eest kaitstud
'; 'Erectum'; 'Erythrocarpum'; 'Euchlorum'; 'Jaspideum'; 'Latialatum'; 'Latifolium'; 'Laxum'; 'Negenia'; 'Pyramidale'; 'Rotterdam'; 'Serotinum'; 'Zenith'; 1b: ebasümmeetrilised lehed , kaasa arvatud ka kortsuliste lehtedega: 'Concavum'; 'Neglectum'; 'Rugosum'; 1c: lehelaba jagune (sügavalt lõhine): 'Clausum'; 'Palmitifidum'; 2 grupp: Lehed selgelt 5-hõlmased, mitmevärvilised või punased: 2a: lehed rohelised, kuid noortel kasvudel särav- kuni purpurpunased: 'Cupreum'; 'Metallicum'; 'Opulifolium'; 2b: lehed kollakad, hiljem rohekad: 'Flavescens'; 'Lutescens'; 'Worley'; 2c: lehed kollasekirjud, noored lehed pruunikaspunased: 'Aucubifolium'; 'Aureo- variegatum'; 'Brilliantissimum'; 'Spring Gold'; 'Striatum'; 2d: lehed väävelkollasekirjud, noored lehed erkpunased: 'Leopoldii'; 'Limbatum'; 'Tricolor'; 'Variegatum'; 'Zebrinum'; 2e: lehed kollasekirjud: 'Bicolor'; 'Luteo-virescens';
annaabi.ee 
