Kas valimistel osalemine on pigem õigus või kohustus? Igas demokraatlikus riigis toimuvad valimised, kus kodanikud saavad osaleda. Paljud inimesed on ka arvamusel, et valimas käimine on ka kodaniku kohustus. Valimas käimine ei ole siiski kohustuslik üheski demokraatlikus riigis ja on sätestatud, pigem kui ühe kodaniku õigusena. Eestis on igal valimisealisel kodanikul võimalus osaleda Riigikogu, kohaliku omavalitsuse ja ka Euroopa parlamendi valimistel. Neil valimistel osalemine on vabatahtlik ja iga kodaniku sisetunde küsimus, kas osaleb või mitte. Paljudel kodanikel puudub huvi poliitika vastu ja ei võeta poliitikuid tõsiselt, seetõttu on Eestis valimisaktiivsus küllaltki madal, umbes 65%. Kodanikud, kes ei osale valimistel ei ole ka minu arvates õigus kritiseerida valitsust ja rahvasaadikuid, kuna nad ei ole oma arvamust avaldmas käinud. Seega võib ka öelda, et valimistel osaemine on kohustuslik, kui soovitakse poliitika teemal sõna võtta
Sissejuhatus Antud uurimustöö teemaks on ühiskondlik ja poliitiline aktiivsus. Kõige enam on keskendatud(tähelepanu pööratud)riigikogu valmistele, täpsemalt VII-XII valimisteni. Teema valiti, kuna on väga päevakohane ning puudutab kõiki Eesti Vabariigi kodanikke. Uuritavaks osutus see, kui palju inimesi käib valimas, kuidas nad valimistel osalevad ja mis põhjusel ei käida valimas . 4 1 Uurimisküsimused 1.1 Sekundaarandmete analüüs Kuidas hääleõigusliku kodanikkonna suurnemine on mõjutanud valimisaktiivsust? Kas erakondade arv mõjutab valimisaktiivsust? Töö üldeesmärgiks on saada teada, miks on eestlaste valimisaktiivsus Riigikogu
Osavõtt valimistest kas õigus või kohustus? Vabad valimised on üks demokraatliku riigi põhitunnuseid. Rahvas, riigi kõrgeima võimu esindaja, valib endi seast esindajad, kelle kohuseks on kodanike huvide eest seismine. Nii saabki iga valimisõiguslik inimene osaleda riigi valitsemises. Eesti Vabariigis on igal valimisealisel kodanikul õigus käia valimas. Kuid kahjuks ei kasuta sugugi kõik inimesed oma põhiseaduslikku õigust, sest millegi pärast on valimisaktiivsus pea igade valimistega langenud. Erandiks on küll viimased valimised, kus valimas käis rekordarv inimesi. Valimistest mitte osavõtmist põhjendatakse tavaliselt sellega, et pole kedagi valida või arvatakse, et nagunii ei oma üks hääl mitte mingit kaalu. Kuna hääletamine ei ole Eesti seaduste silmis otseselt
3.2. - 3.4. VABAD VALIMISED. PEAMISED VALIMISSÜSTEEMID. VALIMISKÄITUMINE Valimisõigus · valimisõigus - kodanike õigus osaleda saadikute valimisel esinduskogudesse või sinna ise kandideerida; õigus osaleda valimistel või mitte osaleda · aktiivne valimisõigus e. hääleõigus - kodanike õigus osaleda saadikute valimisel esinduskogudesse või osaleda referendumil, EV alates 18.eluaastast · passiivne valimisõigus e. kandideerimisõigus - kodanike õigus kandideerida esinduskogudesse jm KOV volikogu - alates 18. eluaastast RK - alates 21. eluaastast EP - alates 21. eluaastast President - alates 40. eluaastast · mandaat - saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve (koht esinduskogus) EV põhiseadus hääleõigusest § 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega. § 57
täiskasvanud elanikest. Demokraatia ajaloos pole see aga sugugi mitte alati nii olnud. Näiteks USAs oli 1787. aasta konstitutsiooni järgi valimisõigus ainult valgetel varaomanikest meestel. Varanduslik tsensus kadus XIX sajandi algul, naised said valimisõiguse riigi esindusorganisse alles XX sajandil, vaid ühel juhul veidi varem (UusMeremaal 1893, Soomes 1906, Norras 1907, Eestis 1920, Prantsusmaal 1945 ja Hispaanias alles 1977). Siiski esineb valimistel ka tänapäeval mitmeid piiranguid: 1. Vanus; 2. paiksus; 3. teovõimelisus; 4. keeleoskus; 5. mõnel maal ka kirjaoskus jne. Eestis ei saa valimistel osaleda need, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Samas ei ole demokraatlikes riikides, sh ka Eestis seatud valimiste toimumise tingimuseks osavõtu protsenti. Vaid 1989. aasta kohalikel valimistel ja 1992. aasta nn vahevalimistel
Sotsiaalsed liikumised kollektiivse sotsiaalse käitumise vormid, mida iseloomustavad osalejate pühendumus teatud põhimõtetele ning sarnased hoiakud/väärtused; erinevalt survegrupist ja parteist puudub sotsiaalsel liikumisel formaalne organisatsioon ja liikmelisus (nt roheliste liikumine, abordivastaste liikumine). Survegrupid. Erinevus sotsiaalsest liikumisest ja erakonnast. SURVEGRUPP legaalselt tegutsev organisatsioon või ühendus, mis püüab oma huve läbi suruda avaliku arvamuse või poliitikute mõjutamise teel. SURVEGRUPPIDE JA ERAKONDADE ERINEVUSED: ERAKOND SURVEGRUPP Tegevuse eesmärk Luua poliitikat Mõjutada poliitikat Vahend eesmärgi teostamiseks Tulla võimule Avaldada survet võimulolijatele
· Kaks koolkonda: o Psühholoogiline o Utulitaarne (musta kasti teooria) · Meetodid: arvamusküsitlus ja ekperiment Pluralism · Institutsionalismi ja behaviouralismi segu (sai alguse 1970ndatel) · Pöörab tähelepanu protsessidele · Uurib, kuidas on võimalik valitsuskoalitsioonide tekkimine · Poliitika on inimeste vaheline suhtlus · Probleemid, millega tegeleb: o Mida teha nendega, kes ei osale valimistel? o Mida teha üliaktiivsetea (kas see on probleem)? · Pluralism püstitab ohtralt küsimusi · Läbirääkimised on pluralismis võtmekohal (seega ka konsensus ja kokkulepped) · Nõudmised peavad olema mõistuspärased · Koolkonnad: 1)liberaalne keskendub eliidi uurimisele 2)radikaalne utoopilised ideed Meetodid: empiirilised ja statistilised uuringud. Püüavad tabada protsessi
vabade valimiste teel, seaduste ülimlikkus, kodanikkonna huvide arvestamine poliitikas, põhiliste inimõiguste järgimine, poliitika avalikkus ja selgus ning selle allutatus seadusega sätestatud järelevalvele. 4. Peale demokraatia eksisteerivad mittedemokraatlikud valitsemisreziimid autokraatia ja totalitaarne reziim. 5. Erinevalt moraalinormidest on õigusnormid kehtestanud riigivõim, nad on esitatud kirjalike seaduste või määruste vormis, nende täitmine on kohustuslik ning eiramine kohtulikult karistatav. 6. Riigi põhiseaduses sisalduvad tavaliselt peatükid kodanike õiguste , vabaduste ja kohustuste kohta, riigivõimu ülesehituse ja võimuinstitutsioonide pädevuse kohta. 7. Korrakohase õigusemõistmise põhimõte tähendab, et kohus on sõltumatu, võtab otsuse langetamisel arvesse kogu asjassepuutuvat informatsiooni ning kohtumenetlust toimetatakse vastavalt seadustele. 8
Kõik kommentaarid