Kas on head ilma halvata? (0)

Karl Laur
s6enA
10.05.09
KAS ON HEAD ILMA HALVATA?
Elus käib alati hea halvaga käsikäes ja ometi tahaks loota , et lõpptulemus on kõigil õnnelik. Kuid, kas alati peab tõesti õnneni jõudmiseks kogema nii palju valu? Kahtlusi ? Pettumusi? Pisaraid? Lootuste purunemist? Samas, kui kõik oleks alati hästi, kas suudaksime armastusest, õnnest, sõprusest rõõmu tunda või seda üldse äragi tunda? Kas oskaksime ära tunda teist inimest tema õnnetuses ja hädas?
Neid küsimusi vaatlen läbi kõikvõimalike inimsuhete prisma - alates kõikehaaravast õnnest kuni sügava hingevaluni välja. Kujutlen maailma, kus iga inimene teab juba sündides, kes on tema jaoks see õige. See üks, kellega koos kujuneda isiksuseks, kellega nautida noorust ja kellega vanaks saada. Poleks probleeme, kõhklusi ega pisaraid. Elu oleks alati stabiilne, turvaline. Tundub tore? Võibolla mõneks ajaks, aga pikemas perspektiivis? Vaevalt . Sellises elus puuduksid värvid. Just tugevad emotsioonid ja elukogemused on need, mis aitavad meil nautida õnnehetki ja jõuda tõelise sisemise harmooniani. Püstitades suuri eesmärke, jääb teel ette kindlasti nii mõnigi takistus. Vahel võib olukord tunduda lootusetugi ent jõudes lõpuks läbi raskuste eesmärgini, on emotsioon sootuks teine, kui tasasel maal liikudes. Ilma halvata pole head ja ilma heata pole halba. Nagu näiteks koolis. Mingil hetkel tundub, et kõik on halvasti, pole mingit lootustki aastat edukalt läbi saada. Kõik A-hinded ja B-hinded on halvad, kõik tundub hall ja lootusetu. Aga see on takistus millest tuleb üle saada, tuleb olla kindel oma eesmärkides ja kui järjekordsest madalseisust on taas üle saadud ja jälle kõik liigub paremuse poole, on elus jälle helgem hetk ja valitseb harmoonia ja heaolutunne. On millegiga hakkama saadud ja selle üle saab rõõmu tunda ja kõik on hea. Ainult halvast olukorrast heasse olukorda minek võib valmistada sellist rõõmu. Sama kehtib ka armastuses: on häid hetki ja on halbu hetki ja see teebki selle heaks.
Esimene päiksepaisteline ilm pärast pikka ja sombust talve, aasta esimene hetk, kus saab mantli varna heita ja lühikeste varukatega kooli poole minna, esimene lumi pärast sügisesi vihmu- kas suudaksime sellest kõigest rõõmu tunda, kui need oleksid igapäevased, alati olemas? Elu on imeline ja see ei tohi muutuda iseenesestmõistetavaks. Hoovihm , mis tervitab meid pärast pikka põuaaega mõjub kosutavamalt kui igapäevane seenevihm. Sõber, kes on kaua eemal olnud, tundub mõnikord tähtsamgi sellest, kes iseenesestmõistetavana alati su läheduses olemas on. Samas ei tohi me unustada ka neid, kes meid igapäevaselt ümbritsevad. Kartes kedagi kaotada, hoiame temast kõvemini kinni, leiame tema jaoks aega ja tähelepanu. Kellestki kord juba ilma jäänuna, mõistame oma vigu ning ei korda neid enam. Seega on oluline hoida asjad tasakaalus: olla avatud uutele suurtele võimalustele, unustamata samas ka seda vundamenti, mis juba olemas, neid sõpru, kes on meie jaoks ka rasketel hetkedel alati olemas olnud.
Rasketel aegadel ei tohi eesmärki silmist lasta ja tuleb vaid meeles hoida, et pärast tormi tuleb alati välja päike. Kui kõik on halvasti, aitab kui mõelda, et ainuke tee edasi viib paremuse poole. Tuleb olla õnnelik kui on aeg olla õnnelik ning julgeda riskida , kui on aeg muutuseks. Isegi siis kui uue tee valik alguses vaid raskusi toob. Järgne oma tunnetele ka siis, kui eesmärgini jõudmine tundub võimatu ja ära lase raskustel enda üle võitu saada! Inimestes on peidus rohkem jõudu, kui me arvame.