Kas Eestil oli 1939.a. alternatiive? (0)

Meelis Kiisk
12A klass
18.oktoober 2009
Kas Eestil oli 1939.a. alternatiive?
NSVL ja Saksamaa sõlmisid 23. augustil 1939 Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagati Euroopa osapoolte vahel kaheks. Saksamaa alustas 1. september 1939 II Maailmasõda ja 17. septembril astus sõtta NSVL , Balti riikide piiridele koguti ligi pool miljonit punaväelast. 24. septembril esitas NSVL Eestile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping. 28. septembril allkirjastati baaside leping Moskvas. Sarnase lepingu olid sunnitud sõlmima ka Läti 5. oktoobril ja Leedu 10. oktoobril. Punaarmee sisenes Eestisse 18. oktoobril ilma igasuguse vastupanuta Eesti poolt. Tänapäeval tuntakse seda „hääletu alistumisena“, kuid kas nii toimimine oli Eesti (ja Balti riikide) ainus võimalus?
Soomelegi esitati nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise leping, kuid rahvas polnud sellega nõus ja avalik arvamus suutis erinevalt Balti riikidest parlamenti mõjutada. NSVL alustas 30. novembril 1939 Soome vastu Talvesõda. Sõda lõppes sellega, et Soome pidi 12. märtsil 1940 sõlmitud rahulepinguga loovutama NSVL’le Karjala maakitsuse, kuid olulisem on, et Soome iseseisvus jäi püsima.
Ühe Eesti alternatiivina saab võtta sõjalist vastupanu. Eesti üksi poleks seda küll suutnud, kuid vastastiku abistamise lepingu nõue esitati ka Lätile ja Leedule, seega Balti riikide jõud kokku võttes ja koostööd silmas pidades oleks vastuhakul palju märkimisväärsem sõjaline jõud olnud. Küll jääb selle tagajärg, iseseisvumine, rahvuste hävimine või hoopis midagi muud, igaühe enda oletada.
Teise alternatiivina oleks saanud pöörduda Rahvasteliidu poole, aga kuna poliitiliselt oli liit nõrk ja sõjalist abi sealt oodata polnud, siis seda ei tehtud. Vaatamata mainitule Soome seda tegi ja moraalne toetus õigustas soomlaste tegutsemisviisi. Vastupidiselt kuulutasid Balti riigid maailmale, et vastastikuse abistamise leping sõlmiti 1939. aastal vabatahtlikult võrdväärsete partnerite kokkuleppe tulemusel.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti (ja teiste Balti riikide) käitumine oli õigustatud, riigid on niivõrd väikesed, et ohtu oleks seatud sõtta astudes rahvuste püsimajäämine, seda juhul kui sõda oleks kaotatud. Kui oleksime aga vastu astunud , võib-olla saaks Eesti võrrelda end Soomega , kes äsja avaldatud Briti uuringu kohaselt on 2009. aasta seisuga maailma jõukaim maa. Arvestamata ei saa jätta, et kui NSVL astus Soome vastu sõtta, siis oli tal juba Balti riikide kaudu pääs Läänemerele ja sealt edasi teistesse maailma vetesse olemas. Kui Baltikum oleks vastupanu osutanud, võib-olla oleks reageeritud veel suuremate jõududega kui enne vastastikuse abistamise lepingut piiri taha oli kogutud ja see oleks ilmselt balti rahvastele lõppu tähendanud. Kõige eelmainitu põhjal võib väita, et Eestil (ja teistel Balti riikidel) ei olnud 1939. aastal alternatiive.