Samasugune intensiivsemale põllumajandusele üleminek on olnud puisniitude kadumise peapõhjuseks ka Lääne-Euroopas. Taimestik · Kaasajal pakuvad puisniidud erilist huvi seoses nende rohustu kõrge liigirikkusega. Lubjarikastel puisniitudel leidub tavaliselt üle 50 soontaime liigi ruutmeetril. See on tunduvalt rohkem kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. Seni teadaolev rohustu liigirikkuse maailmarekord asub Argentiina karjatatavatel mäginiitudel - kuni 88 liiki soontaimi ruutmeetril Puisniitude liigirikkuse põhjuseid · Inimtegevus, mis takistab kinnikasvamise · Keskmiselt viljakas muld · Harv puukate, mis tingib rohke valguse · Loodusvöönd (parasvööde) · Aastaaegade vaheldumine Taimestik · Puurinne- üksikud puud (kask, mänd, saar, vaher, tamm) · Põõsarinne- üksikud põõsad (pihlakas, paju, kadakas, kibuvits ) · Puhmarinne- (harilik kastehein, kanarbik, lubikas)
JUHEND KARJAMAASAAGI ARVESTAMISEKS (Põlluraamatu täitmiseks karjatatavatel aladel) Saku 2007 Karjamaade saagitase sõltub mullaviljakusest, karjamaade rajamisel külvatud seemnesegudest ning karjamaade hooldamisest, väetamisest ja kasutamisest. Karjamaasaagi määramine on vajalik karjamaade saagivõime ja karjamaadel kasutatud agronoomiliste võtete hindamiseks ning loomade suvise söötmise ratsionaalseks korraldamiseks. Saagiarvestuse meetodid, olenevalt sellest kas arvestuse aluseks on
Välja langevad madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti liblikõieliste osakaalu. Karjatamine Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus - domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaene ja taimekasvuks ebasobiv. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel kasvama hakata. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult.
õhustamistingimusi karjatamisel mõjutavad loomad oluliselt puid ja põõsaid karjatamisel väetab loomasõnnik mulda olenevalt karjatamiskoormusest - muld lämmastikurikkam võrreldes niidetavate aladega - tekib uusi elupaiku mitmesugustele organismidele (nt. seened, samblad, putukad niitmine vs karjatamine (jätk) järeldused: 1) niitmisel ja karjatamisel kujunevad erinevad maastikud ja elupaigad 2) niidetavatel ja karjatatavatel aladel kujuneb erinev taimestik ja loomastik 3) mõnikord on karjatataval niidul liigirikkus isegi suurem, kuid sageli tõstavad liigirikkust umbrohud ja prahitaimed vähem levinud ja haruldased liigid säilivad reeglina niidetavatel aladel (Soomaa luhtade näide) üldise elurikkuse säilimiseks on vajalikud nii niidetud kui karjatatud alad, kuid nende vahekord peab olema tasakaalus (suurim probleem: puisniidud muutuvad puiskarjamaadeks)
kahjurid, parasiidid, taimehaigused; mahepõllundus. kultuurtaimed eestis Alles 20. sajandil on Eestis kasvatatud põldheina. Heinapõllud hõlmavad praegu väga suure osa Eesti põllumaast. Heintaimedest on tähtsamad harilik timut ja kerahein, alusheinana aasnurmikas. Märjematel maadel päideroog ja aas-rebasesaba. Sööda valgurikkuse suurendamiseks kasvatatakse liblikõielisi heintaimi punast ristikut, kuivadel paepealsetel muldadel lutserne, alusheinana karjatatavatel aladel valget ristikut. Uus liblikõieline heintaimeliik Eestis on kitsehernes (Galeega). Söödaks kasvatatakse segavilja (oder+kaer+hernes), nii haljasmassiks kui ka teradeks. Vanad kultuurtaimed Eestis on hernes ja põlduba. Aeduba ehk türgi uba pärineb Ameerikast ja on Eestis eelkõige 20. sajandi kultuurtaim. Juurviljadest on põliseim Eestis naeris. Alles viimastel sajanditel on kaalikas tema kõrvale tõrjunud. Kapsast ja porgandit kasvatati varasemal ajal vähe
sarapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke. Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi
Eelistatud on sarikalised, mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest lodjapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke. Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud
keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4...4 cm, kuid suve lõpuks 5...5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75... 80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Arusisalik, 2011) Kahepaiksed Rannaniitude kraavides ja lompides koeb harilik kärnkonn, kohati rohukonn ja rabakonn. Veekogudes elavad ka tähnikvesilikud ja karjatatavatel niitudel on iseloomulikuks liigiks juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad.
annaabi.ee 
