õitsema madal mustjuur, harilik härghein, verev kurereha ja paljud käpalised, hilissuvel ädallill ja sügiseti seanupp. Suure osa puisniitude rikkalikest liikidest moodustavad siiski tarnad ja kõrrelised (Estonica, 2009) Joonis 5. Rannakarjamaa Rannakarjamaad on teiseks oluliseks liigirikkuse väljendajaks (Saastna, Matsalu) (Joonis 5). Soolane merevesi ujutab aeg-ajalt rannaäärsed alad üle ning kujuneb omanäoline taimestik. Karjatamata alad kipuvad roostuma. Üleujutuspiirkonnast kõrgemad alad kujunevad kuivadeks looniitudeks (Kaur, 2008) Taimed (Joonis 6): · rannikas · tuderluga · rand-teeleht · randristik · koldrohi 7 · hallkäpp · muguljuur Joonis 6. Taimestik 6. Loomastik Matsalu looduskaitseala on Eesti rannikumärgaladest
Ainsaks väetiseks on puisniidul mahalangenud puulehed ja kõdunev kulu. Sügisel, pärast heinaniitmist karjatati puisniitudel loomi. Tänapäeval on puisniidud oma varasema majandusliku tähtsuse peaaegu täielikult minetanud heina 6 saadakse lagedatelt kultuurheinamaadelt ning metsa tehakse eelistatult lageraietena. Niitmata karjatamata puisniidud võsastuvad paraku kiiresti. Eriti märgatav on puisniitude kadumine Eesti saartel. 6. RANNANIIDUD 6.1 Iseloomustus Botaaniliselt nimetatakse rannaniitudeks mere kaldal suuremal või vähemal määral soolase merevee mõju all asuvaid niite. Vastavalt kõrgusele merepinnast ja sellest tulenevalt merevee mõju tugevusele jagatakse rannik subsaliinseks, saliinseks ja suprasaliinseks vööndiks. Nagu enamusele niitudele on ka
alasid pigem plaatjal kui murenenud pael. Hiljem on mõiste laienenud ka tüsedamal ja rähksemal mullal areneva sarnase taimkattega aladele . Tavakõnepruugis nimetatakse loopealseteks lausa igasuguseid kadakaga niite. Eesti lookadastikud on teadusilmas kuulsad oma taimkatte väikeseskaalalise liigirikkuse poolest: on teada mitmeid loopealseid, kus ruutmeetril kasvab üle 40 soontaimeliigi. Looniitude liigirikkale taimkattele tähendab kadaka piiramatu vohamine karjatamata aladel hukatust. Olukorras, kus lambaid pidada ei tasu ja nende loomade arv on Eestis kõigi aegade madalseisus, kipubki kadakas looaladel võimust võtma. Ja mitte ainult kadakas: tema järel ja kõrval sirgub ka mänd, kes samuti kujuneb liigirikkale looniidule tõeliseks nuhtluseks. Looniidust taas metsaks. Saaremaa tihedate 4050-aastaste kadastike tekkelugu on üsna proosaline. Veel pärast viimast sõda olid need maad kasutusel karjamaana, või, kus mullakihi
Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all. Suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Rannaniitude varasem pindala oli ligikaudu 27 000 ha, suurim oli nende osatähtsus Saaremaal (ligikaudu 6% saare kogu pindalast). Põhiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus). Rannaniitude umbkaudne pindala kaasajal on 8000-10 000 ha. Lammirohumaad - jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega. Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm.
III Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Põhiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus). IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on üleminekukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid.
pilliroog. III Rannarohumaad on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinseteks ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Põhiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus). IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi
setetest ja maapinnakorgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mojuall, suprasaliinsed paiknevad merepinnast korgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Pohiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata voI niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jääkulutav tegevus). IV Soostunud rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turba horisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodilist eüleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi(liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi
Lääne-Eesti ja saarte pehmetes ilmastikutingimustes saab vastupidavat ja vähenõudlikku eesti hobust karjatada peaaegu aasta läbi. Eesti hobune sööb lisaks rohule meelsasti ka puude-põõsaste lehti ja peenemaid oksi, nooremat pilliroogu, kadakavõrseid jms., hoides selteel ära nende koosluste võsastumist ja roostumist. Okstest (sh. kuusest ja kadakast) toituvad hobused eriti talvisel ajal. Eesti hobused söövad meelsasti ka vana, eelmisel aastal niitmata või karjatamata jäänud rohu kulu. Ka see asjaolu on oluline hobuste kasutamisel pool-looduslike koosluste hooldamisel. Hobused söövad kulu ja kõrge rohu seest välja kivid, mahalangenud tüved, oksad, mis võimaldab maapinda hiljemaks niitmiseks ette valmistada. Ka on selle järgselt inimesel võimalik paremini tihnikutest läbi näha ning harvendamisele tulevaid põõsaid ja puid välja valida ja raiuda. Suurem osa hobuste talvesöödast varuti varem samuti puisniitudelt, luhaheinamaadelt ja
annaabi.ee 
