Kardan olla mina ise (0)

Kardan olla mina ise
Hirm olla mina ise peitub tegelikult meis kõigis. Seda siis kas vähemal või suuremal määral. Mõni inimene ei pruugi sellest ise aru saada või sellele üleüldse mõelda.
Suuremal osal inimestel on hirm olla mina ise just sel hetkel, kui tutvuvad uute inimestega. Me püüame ennast välja näidata ikka paremas valguses kui me tegelikult oleme. Olgu siis selleks materjaalsed küsimused või üleüldine iseloom.
Samuti kehtib see reegel ka minu puhul. Uusi tutvusi luues püüan jätta endast parema mulje. Ma ei räägi inimestele keda ma ei tunne oma muredest , jättes neile mulje, nagu oleks mu elu lilleaed. Elu täis rõõmu ja õnne. Ei vähimatki kurbust. Tegelikult nii see ei ole. Ma ei ava ennast, seega jääb mulje elust, mis lõhnab lillehõngu järele.Tegelikult on siiski aga igal inimesel omad mured ja probleemid millest ei räägita.
Ma kardan olla mina ise kuna arvan, et inimesed ei mõistaks mind. Olen oma loomult pisut tundelisem ja emotsionaalsem kui mõni teine. Olen oma põhimõtetes võibolla ka pisut vanamoodsam kui minu eakaaslased. Mina pean väga oluliseks perekonda. Tean, et minu vanused mõtlevad pigem pidutsemisest ja karjäärist. Arvan, et kui räägiksin neile, et mina väärtustan rohkem pere loomist kui muud siis kindlasti nii mõnigi mõtleks peas, et: „On vast tropp !“ või midagi seesugust. Mis sellest, et seda otse välja ei öelda. Oma unistustest – armastavast abikaasast, pisikesest majast koos mõne peenraga, särasilmsetest lapstest ja suurest koerast , sellest julgem ma rääkida vaid nendele keda ma tunnen hästi. Nendele, kelle ees julgen olla mina ise.
Ma ei karda mitte teiste pilku vaid ise enda oma. Vahel tunnen, et keegi tüütab mind, kuid siis mõistan et see olen mina ise. Tunnen kuidas vahel poon iseennast oma mõtetega. Vahel mõtlen asjad isegi hullemaks kui nad seda tegelikult on. Kardan olla mina ise, kuna kardan, et kaevan sellega iseendale augu. Seega üritan vahel mõelda teisiti. Üritan mõelda nagu mõtleb kasvõi minu õde. Selline elu tundub kohe palju ilusam. Kuid siis ühel hetkel tunnen jälle et see ei ole mina ja mina nii ei suuda, ning kõik on jälle endine.
Olen oma loomu poolest lihtsalt niivõrd palju kordi emotsionaalsem ja tundelisem inimene kui mõni teine, sellepärast ma kardan olla mina ise. Olen väga õrna hingega. Võtan palju asju südamesse. Ka neid, mida ei peaks võtma. Mulle läheb paljugi korda see, mis toimub minu ümber. Seega saan ma pahatihti haiget. Kartus olla mina ise tulenebki sellest. Olen suhteliselt kinnine inimene. Võõramas seltskonnas ei ole ma kuigi jutukas. Paremameelega ei ava ma ennast. Teen seda juhul, kui tunnen ennast selle inimesega tõeliselt kodus.
Mida mõtlen armastuse all? On isegi nii, et sellistel paaridel, kes enda arvates armastavad üksteist, tegelikult polegi armastust. Sest minu meelest on armastus midagi väga püha, ilusat ja süütut. See on kirglik ja joovastav. Nii, et jood kuid janu ei kustu. Inimesed ajavad sassi armastuse ja armumise. Armastus on õnne tipp. Kuid, olgu ma siis vanamoodne, armastuse all ootasin ma printsi valgel hobusel. Ja ta tuligi mu juurde! Vahel kardan, et võin ta kaotada, kuna olen üleliia armukade ja kontrolliv. Ma ei suuda sinna midagi parata. See olen mina ja nende pikkade aastate jooksul mil oleme olnud koos, julgen ma seda tõesõna olla. Tegelikult ma aga vahetevahel kardan, sest tean, et tegelikult pole see hea.
Ma küll ei tea, kuidas muuta seda, et inimesed ei oleks nii õrnahingelised, sest vahel tuleb oskus olla ’südametu’ kasuks. Kuid arvan, et kõik inimesed peaksid julgema olla siiski nemad ise. Vajadusel tuleb vaid üritada asendada oma halbu iseloomujooni headega . Kasvõi üks omadus korraga. Kõik ei ole kindlasti võimalik ja ei peagi olema. Kuid nii saabki tumehallist taevast mahe kuuvalgus.