saadud ensüümid korraldavad ümber peremeesraku ainevahetuse. 9.Viiruste kasutamine. Kasutatakse omadust, et viirustel on võime viia geene ühest organismist teise. Geenitehnoloogias kasutatakse: meditsiin(geeniteraapia, transgeensed organismid); põllumajandus (transgeensed taimed- viljakamad, haigus/külma kindlamad) keskkonna puhastamine(transegeensed organismid- ülireostuse puhastamine). 10. Milles seisnevad taimeviiruste iseärasused? Taimeviiruste ehituses puuduvad kapsiidivalgud, mis suudavad rakukesta lagundada. Seetõttu sisenevad viirused taimerakkudesse üldjuhul vigastuste kaudu. 11.Mis on transduktsioon? Viiruste poolt teostatavat geenide ülekannet nim.transduktsiooniks.Sel teel võivad ühe raku või organismi geenid üle kanduda teise rakku või organismi.Transduktsioon on üheks päriliku muutlikkuse allikaks. 12. Tooge näiteid inimesele haigusi põhjustavatest DNA viirustest. DNA viirustest on tingitud näiteks rõuged ja tuulerõuged.
membraanile. 3) Ümbris ei esine kõigil viirusosakestel. Moodustub viiruse väljumisel peremeesrakust, haarates kaasa osa peremeesraku membraanist. Väliskeskkonnas on viirus inaktiivne ja talitlema (ehk paljunema) hakkab peremeesrakku sisenedes. Paljunemine (ehk talitlemine) Toimub kahes etapis: 1. Nakatamine viirusosake kinnitub ankurmolekulide abiga peremeesraku membraanile. Seejärel läbib viirusosake membraani, lahustades kapsiidivalgud ja kaotades ümbrise. Peremeesraku tsütoplasmasse jõuab viiruse genoom, mis liigub paljunemiseks sobivasse rakuossa. 2. Paljunemine võib toimuda lüütilise või lüsogeense tsüklina: 1. Lüütilise tsükli korral hakkab viiruse genoom aktiivselt talitlema (paljunema) ja hävitab peremeesraku 2. Lüsogeense tsükli korral seostub viiruse genoom peremeesraku kromosoomistikuga ja jääb inaktiivseks.
DNA sünteesi viib läbi pöördtranskriptaas e. revertaas, mis on viiruse poolt kodeeritud ja on valmiskujul olemas juba viiruspartiklites. dsDNA integreerub raku genoomi viiruse poolt kodeeritud integraasi abil. Integreerunud DNA võib genoomis püsida pikka aega latentsena, proviirusena. Viiruse genoomi paljundamisel muutub ta transkriptsiooniliselt aktiivseks. Viiruse valkude sünteesiks avalduvad viiruse-spetsiifilised geenid. Samuti toimub viiruse genoomi (RNA) amplifikatsioon. (gag kapsiidivalgud, pol-pöördtranskriptaas, integraas ja ribonukleaas, env-ümbrises asuvad glükoproteiinid.) 4. Mi s tüüpi viirus
1g valkude lõhustumisel vabaneb 4 kcal energiat. Teoorias peaks olema 6kcal energiat valkude lagundamine ei lähe lõpuni, vaid jääb toppama uurea tasndil. Sellega välditakse mürgise ammoniaagi teket. Ööpäevasest energiakulust peaksid valgud katma mitte üle 15%. Valkude suur osakaal on kajulik maksale, neerudele ja nõuab suuremat veekäivet organismis. Iga kehakaalu kilo kohta 1,1-1,2 g valke. 2) Ehituslik struktuurne. Täidavad näiteks viirusosakeste kapsiidivalgud, naha, karvad, sulgede, soomuste valgud. 3) Transpordi funktsioon. Hemoglobiin. 100% ulatuses O 2 transport ja teise mehhanismiga 20% CO2 transport. Vereplasmavalgud täidavad samuti transpordi funktsiooni albumiinid. 4) Signaalfunktsioon. peptiidsed ja valgulised hormoonid. Kõhunäärme hormoonid. Insuliin, glükagoon. Insuliin alandab veresuhkru taset ja glükagoon tõstab veresuhkru taset. 5) Retseptoorne funktsioon. A) membraani välispinnal olevad valgulised retseptorid.
3) Ümbris ei esine kõigil viirusosakestel. Moodustub viiruse väljumisel peremeesrakust, haarates kaasa osa peremeesraku membraanist. Väliskeskkonnas on viirus inaktiivne ja talitlema (ehk paljunema) hakkab peremeesrakku sisenedes. Paljunemine (ehk talitlemine) Toimub kahes etapis: I. Nakatamine viirusosake kinnitub ankurmolekulide abiga peremeesraku membraanile. Seejärel läbib viirusosake membraani, lahustades kapsiidivalgud ja kaotades ümbrise. Peremeesraku tsütoplasmasse jõuab viiruse genoom, mis liigub paljunemiseks sobivasse rakuossa. II. Paljunemine võib toimuda lüütilise või lüsogeense tsüklina: a. Lüütilise tsükli korral hakkab viiruse genoom aktiivselt talitlema (paljunema) ja hävitab peremeesraku b. Lüsogeense tsükli korral seostub viiruse genoom peremeesraku kromosoomistikuga ja jääb inaktiivseks.
3) Ümbris ei esine kõigil viirusosakestel. Moodustub viiruse väljumisel peremeesrakust, haarates kaasa osa peremeesraku membraanist. Väliskeskkonnas on viirus inaktiivne ja talitlema (ehk paljunema) hakkab peremeesrakku sisenedes. Paljunemine (ehk talitlemine) Toimub kahes etapis: I. Nakatamine viirusosake kinnitub ankurmolekulide abiga peremeesraku membraanile. Seejärel läbib viirusosake membraani, lahustades kapsiidivalgud ja kaotades ümbrise. Peremeesraku tsütoplasmasse jõuab viiruse genoom, mis liigub paljunemiseks sobivasse rakuossa. II. Paljunemine võib toimuda lüütilise või lüsogeense tsüklina: a. Lüütilise tsükli korral hakkab viiruse genoom aktiivselt talitlema (paljunema) ja hävitab peremeesraku b. Lüsogeense tsükli korral seostub viiruse genoom peremeesraku kromosoomistikuga ja jääb inaktiivseks.
Polioviiruse 3’.NTR moodustab topelt stem loop struktuuri. Polioviiruse kodeeritud valgud Picornaviiruste genoomi kodeeriv ala on organiseerutud väga lihtsalt: genoomis on ainult pks lugemisraam, mis kodeerib polüproteiini pikkusega 2,178-2,322 AH jääki. Polüproteiin lõigatakse ko- translatsiooniliselt kolme viiruse proteaasi (2A, 3C, 3CD) poolt 11 -12 –ks erinevaks valguks. 1A (VP4), 1B (VP2), 1C (VP3) ja 1D (VP1) on kapsiidivalgud. 2A on polioviiruse varajane proteaas, teostab polüproteiini kotranslatsioonilist lõikamist endast eespool. Polioviiruse 2A valk on ka peremehe translatsiooni mahasuruja. 2B seondub membraanidega ja teeb nendesse kanaleid (viroproiin). 2B osaleb ka RNA replikatsioonis , kuid tema tomumismehhanism ei ole teada. 2C osaleb picornaviiruste RNA replikatsioonis NTP-as’ina ja vahendab viiruste
Viiruse DNA polümeraasi süntees aktiveerib hiliste geenide sünteesi. Paljud mRNAd kasutavad sama promooterit ja algjärjestust, saadakse erinevate intronite splaissingul. DNA replikatsioon toimub tuumas, vahendab viiruse kodeeritud DNA polümeraas, praimerina kasutatakse terminaalset proteiini koos seostunud tsütosiinmonofosfaadiga. Hiliste geenide transkriptsioon algab pärast DNA replikatsiooni. Kapsiidivalgud toodetakse tsütoplasmas, transporditakse kokkupanekuks tuuma. Algselt pannakse kokku tühi kapsiid, millesse sisestatakse viiruse DNA ja valgud. Replikatsioon on vigaderohke, tekib üks infektsioosne partikkel 11…2300 virioni kohta. DNA, valgud ja defektsed partiklid akumuleeruvad tuuma inklusioonkehakestes, viirus jääb rakku, vabaneb raku lüüsil. Patogenees. Lüütiline infektsioon limaskestadel, latentne lümfoidkoes, immortaliseeriv hamstritel
uurimustest (need tüved replitseeruvad hästi paljude selgroogsete ja selgrootute rakkudes). Orbiviiruste replikatsioonist on vähe teada, arvatavasti on see sarnane reoviiruste vastavale protsessile. 3.3.7. Virionide moodustamine ja vabanemine IB-d on core partiklite moodustumise kohaks: - IB maatriksiga seondunud VP3- ja VP7-valgud moodustavad core-partikli karkassi (selles paiknevad RNA-d ja minoorsed kapsiidivalgud); - VP2- ja VP5-valgud asuvad IB-de välispinnal ja nende liitumine moodustuvatele virionidele (väliskapsiidi moodustamine) toob kaasa partiklites asuva transkriptaasi aktiivsuse mahasurumise ja virionide lõpliku valmimise. Virionide väljumine nakatatud rakust sõltub nakatatud rakkude tüübist. Paljudel juhtudel on kirjeldatud, et orbiviiruse virionid jäävad rakuga seotuks kuni selle surmani. Siiski on võimalik
koodon ja temale järgneva geeni initsiaatorkoodon asuvad kõrvuti või kattuvalt. Sel juhul ei dissotseeru ribosoomid pärast stop koodonit mRNA-lt, vaid difundeeruvad külgneva geeni initsiaatorkoodonini ning alustavad järgmise polüpeptiidi sünteesi. Selline mehhanism võimaldab erinevate valkude sünteesi täpsemalt koordineerida. Sel viisil on sünteesitud näiteks faag lambda hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel. Ribosoomivalkude operonide translatsiooni regulatsioon Ribosoomivalkude (R-valgud) geenid rps ja rpl asuvad mitmes operonis ning nende süntees on kontrollitud R-valkude endi poolt. Sellise autoregulatsiooni puhul seondub üks reguleeritava operoni poolt kodeeritud R-valkudest vastava polütsistroonse mRNA spetsiifilisele järjestusele, mis külgneb RBS-iga ja sisaldab initsiaatorkoodonit AUG
1g valku annab lõhustumisel praktikas 4kcal, teoorias 6kcal, 2lcal kaob sinna, et lagundamine ei lähe lõpuni vaid jääb pidama uurea/kusiaine kohapeal, lõplikul lagundamisel NH3, mis on närvisüsteemile ohtlikud. Lõpuni lagundavad kalad. Ööpäevasest energiavajadusest peaksid valgud katma ca 15%. Suur valgu tarbimine on organismile kahjulik. 2. Ehituslik-struktuurne. Erinevad kattevalgud (sulgede, villa, karvad, soomuste valgud), viiruste kapsiidivalgud, rakkude membraanide valgud, lihaste valgud, mis annavad kehale kuju (nt: treenitud lihased- ei kasva mitte lihasrakkude arv vaid suureneb lihasrakkude läbimõõt). 3. Kaitse funktsioon. Passiivne kaitse (kattevalgud aga ka ogade ja kilbiste valkstruktuurid) ja aktiivne kaitse (võõrvalkude vastased antikehad, verehüübevalgud, erinevad valgulised mürgid). 4. Valkude toksilisus. Bakterite tasandil botulismi tekitaja toksiin botuliin, millel põhineb
Sel juhul ei dissotseeru ribosoomid pärast stop koodonit mRNA-lt, vaid difundeeruvad külgneva geeni initsiaatorkoodonini ning alustavad järgmise polüpeptiidi sünteesi. Selline mehhanism võimaldab erinevate valkude sünteesi täpsemalt koordineerida. Sel viisil (protsessi inglisekeelne nimetus on "translational coupling", maakeeles sobib vast termin "translatsiooni sidumine") on sünteesitud näiteks faag lambda hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel. Juhul, kui RBS on blokeeritud kas teda sisaldava mRNA järjestuse paardumise tõttu antisens RNA-ga või on RBS-i maskeeriv sekundaarstruktuur moodustunud mRNA enda järjestuse baasil, on translatsiooni initsiatsioon pärsitud. Translatsiooni initsiatsioonisaiti võib olla seondunud ka spetsiifiline repressorvalk. Ribosoomivalkude operonide translatsiooni regulatsioon
annaabi.ee 
