Valgustusaeg e. füsiokraatia : Francois Quensy , Anne Robert Jacques Turgot. Rõhutasid,et inimühiskond peab oma elu paremaks korraldamiseks võtma eeskuju loodusest.Nad väitsid,et kaubandus on ainult kaupade vahetus,mille käigus ei teki ega tehta midagi.Nende arvates peitus rikkuse saladus maas ja põllumajanduses.Quesnay käsitles majandust elava organismina,mis võib olla terve ja haige .Terveks pidas ta majandust,mis oon tasakaalus.Turgot täiendas Quensay õpetust.Ta eristas kapitaliste ja palgatöölisi.Töötasu kujunemisel pidas oluliseks töölistevahelistk onkurentsi ja töökäte küllust. Utoopiline sotisialism : Thomas More,Fourier,Robert Owen,Saint-Simon. Plaanimajanduse ideed püüti ellu viia Nõukogude Liidus,kuid see osutus turumajandusega võrreldes ebaefektiivseks.Fourier kaldus kõike süstematiseerima ja nii ta jagas inimkonna ajaloo nelja fraas ja 32 perioodi.Tema kava kohastelt pidi ühiskond koosnema faalanksistidest,mis ühendavad vabriku- ja põllutöö
juhid koos massidega. 1.5 Postindustriaalne ühiskond ja selle analüüs sotsioloogilistes teooriates Tööstusühiskonnas oli esmatähtis roll hankival ja töötleval tööstusel, mis kasutasid rohkearvulist kekspärase haridustasemega tööjõudu. Nüüd asendati suur osa töölisi masinate ja robotitega. Hakati tähtsustama haridust ja teadmisi. Muutused: 1) Omandisuhted kujunesid märksa mitmekesisemaks- enam ei saanud enam tõmmata lihtsat ja selget piiri kapitaliste-omanike ning palgatööliste-mitteomanike vahel. 2) Erineva tulutasemega inimeste elustiil lähenes. Kõik see vähendas ühiskonnas klasside ja gruppide sotsiaalset vastasseisu. 1.6 Modernism ja postmodenrism kui XX saj sotsiaalfilosoofilised teooriad Modernismi põhijooned: progress, areng, emantsipatsioon, avanhard, vaimuvalgus. Modernism on optimistlik elufilosoofia ning tulevikku suunatud filosoofia. Metropolides kasvas välja moderne
Paraku on sellised olukorrad just töötaja kahjuks ja ettevõtja kasuks, seega töötaja töötasu on väike ja töömaht suur. Vastupidiseid olukordi esineb paraku harvem. Üllatusmoment selle teksti puhul seisnes selles, et kuigi inimeste ära kasutamine oli massiline, ei suudetud kohe selle vastu midagi konkreetset ja peatavat ette võtta. Probleemi teadvustamine just kui viibis ja siis kui seda mõisteti oli päris raske neid kapitaliste ohjata. Väga pikka aega ei olnud töölistel sõnaõigust ja nad pidid alluma kapitalisti nõudmistele isegi siis, kui nad seda ei soovinud, sest vastasel juhul oleksid nad oma töö kaotanud. See puudutas eriti lapsi, sest kapitalistidel oli alati võimalus keegi teine probleemse töötaja asemele võtta, kuna lapstöötajaid oli palju sel ajal võtta. Täiskasvanute seas oli olukord veidi teistsugune, sest seal ei olnud nn ukse taga ootajaid nii palju.
Selle rikkumise eest saadav trahv oli kordades väiksem, kui tootmiselt saadav kasum. Samalaadset käitumist tuleb palju ette ka tänapäeval ning eriti hoogustub see suvekuudel. Turistide pealt püütakse koguda võimalikult suurt kasumit, et vaiksed talvekuud üle elada. Seeläbi hoitakse restorane kauem lahti, tehakse juurdeehitusi baaridele. Eesmärgiks on mahutada üha rohkem kliente. Seetõttu suureneb töömaht, millega hakkamasaamine on aga jäetud vaid tööliste õlgadele. Nii kapitaliste tol ajal kui ka tööandjaid tänapäeval huvitab vaid see, et töö saaks tehtud ja kasum oleks suur. See kõik kulmineerub tööpäeva ajalise kestvuse pikenemisega, mille piiridesse paigutamine oli ka Marxi eesmärk. Peatükist selgub, et defineerida saab vaid tööpäeva maksmimaalset pikkust. Tööpäeva maksimaalse pikkuse määrab ära tööliste füüsiline jõudlus ja ajaline piirang.Viimane on piiritletud ööpäeva pikkusega. Füüsilise jõudluse määrab inimeste
inimestel motiiv teha lihttööd. Lühema töönädala puhul on olukord vastupidine: inimestele antakse võimalus tööga raha teenida, tekib rohkem töökohti. Samal ajal on see nõks ebaaus väikeettevõtjate suhtes. Ettevõtlusega alustada on niigi raske, nüüd aga tahetakse olukorda veelgi keerulisemaks, lausa võimatuks teha. Ohuks on ümbrikupalka saavate isikute armee suurenemine. Keynes pakkus välja idee riigil teostada mõõdukat inflatsiooni. See sunniks kapitaliste mitte vara liigselt koguma, vaid tootmisse investeerima ning sedasi ka töökohtade arvu suurendama. Antud plaanil on jällegi väikeettevõtjaid diskrimineeriv kõrvalmaitse. Ühelt poolt suuremad firmad küll loovad töökohti juurde, kuid teiselt poolt nende läbi, kes pankrotti lähevad, põhjustatakse jällegi suure hulga töötute tekkimine. Võiks proovida rakendada kõiki abinõusid üheskoos. Rakendades progressiivset tulumaksu, võib toetada vanu ja lapsi
Kõiki kaupu jaotatakse vabatahtliku vahetamise kaudu turul, mida juhivad pakkumise ja nõudluse seadused Vaba konkurents: igaüks võib toota ja pakkuda müügiks ükskõik missugust kaupa. Argumendid: Vabaturg on suhteliselt pillav: ta raiskab töötaja potentsiaali. põhjustab töötajate võõrandumist: töö iseloom on mandunud ja inimesele mittekohane. Kasumimotiiv sunnib kapitaliste omaks võtma kõige tõhusamaid töömeetodeid, st kaugelearenenud tööjaotuse kasutuselevõtmist, kus iga tööline sooritab äärmiselt spetsialiseerunud, igavat ja korduvat ülesannet. on ekspluateeriv: need, kes saavad turul hüvesid (nt aktsionärid) ilma et annaks selle heaks omalt poolt samaväärset tööpanust, on ekspluateerijad. Neid, kes saavad vähem, kui nad loovad, ekspluateeritakse.
tõlgendatakse : see säte vastas nep'i esimese perioodi tingimustele. Sellal nõukogude võim lubas veel kapitalismi arengut sotsialismi arengu kõrval. Sellal Nõukogude süsteem mõtles 2 süsteemi kapitalistliku ja sotsialistliku - võistluse käigus organiseerida ja kindlustada sotsialismi võit majanduses. Nüüd, kus sotsialistlik süsteem on rahvamajanduse kõigil aladel võtnud ja kus kapitalistlikud elemendid on täielikult likvideeritud, rakendatakse seda sätet kitsendatult. Kapitaliste peeti parasiitideks ja ekspluateerijateks ning neist tuli lahti saada. Nõukogude seadus, avades kodanikele kõige laiemad võimalused ühiskondlikuks- kasulikuks tegevuseks, ei luba samal ajal sotsialistlikus ühiskonnas parasiitide ja ekspluateerijate teket Kuigi seaduse järgi olid endiselt tsiviilõigused tagatud, nähti Kriminaalkoodeksi paragr 31-ga ette ka nende kaotamine. Tsiviilõigusi võis kaotada näiteks siis, kui
raadiokuulajaid uurida. Uurimuste tulemusi läks Slutskil vaja selleks, et Moskvas tõestada, kuivõrd eestlane on kapitalismimaailmale lähedal ja vajab seetõttu erilist lähenemist. Kui mujal liiduvabariikides töötas vaid üks programm, seegi poolenisti venekeelne (ja muuseas toodi eeskujuks Valgevenet, kus kogu programm ja elu venekeelseks muudeti), siis Slutsk tõestas ära, et Eestis raadiokuulaja kaugeneb oma raadiost ja hakkab pahasid kapitaliste kuulama, kui ei tee teist programmi, mis sai nimeks Vikerraadio (1967). Sellele järgnesid juba raadio meelelahutussaadete toimetuse rahvast innustavad ettevõtmised, raadiomängud jne. Kavva tulid kesköösaated, kergemat muusikat. Stereoraadiokatsetusi alustati samuti mõne aasta pärast. Kultuuri- ja kirjandussaated hoidsid kuulajaga lähedast sidet, kutsudes esinema nimekaid kultuuritegelasi ja kirjanikke. Raadiost sai taas rahvusliku kultuuri kandja. 1980
annaabi.ee 
