loomake üleni valgeks. Karvavahetuse ajal võib näha lapilist nirki. Kui tekib kahtlus, kas pisikiskja on nirk või tema veidi suuremat kasvu sugulane kärp, tuleks uurida looma sabaotsa: kärp käib terve aasta ringi justkui musta värvipotti pistetud sabaotsaga, nirgil on see suvel pruun, talvel valge. 4. HIIRTEHIRM Nirk võib elada nii metsas kui ka inimasulas. Tema põhitoit on hiired. Lisaroaks ei põlga pisikiskja ära vihmausse, putukaid, linnumune ega isegi suuremaid loomi: rotte, kanalisi. Nirk on graatsiline ja väle loom, kes kütib hiireurgudes ning -käikudes, risuhunnikutes, kivikangrutes, lumealustes labürintides. Peamiselt otsib ta söögipoolist öösiti. Hiirtehirmul on ka endal rohkesti vaenlasi. Inimasulates ähvardavad teda eelkõige kassid ja koerad, mujal kõik suuremad kiskjad või röövlinnud. Nirgi elu teeb keeruliseks ka toidukonkurents kärbiga, kes toidupuudusel kipub väiksemat venda välja tõrjuma
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Pesitsemine Kassikakk on avaspesitseja, kes pesitseb maas, mägedes kaljuastangutel ja vahetevahel ka suurte röövlindude risupesades. Eesti kassikakud pesitsevad reeglina valgusrikastes männikutes ja suuremate soode ümbruses. Viimastel
tunnis ja need omadused kombineeritult võimaldavad tal saaki kauge vahemaa tagant kinni püüda. Kaljukotka põhiliseks toituks on pisiimetajad, eelkõige jänesed, harvem väikekiskjad, pisinärilised, kährikud. Mõni paar spetsialiseerub kindlale saakobjektile, nagu näiteks metsnugis ja siil. Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi, kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad. Menüüs on lindudest kõige rohkem kanalisi, kurvitsalisi, eri liiki parte, vahel sookurg. Talviti saab kaljukotkast "raisakotkas", kuna saakloomade valiku vähesuse tõttu on oluliseks toiduallikaks korjused, mida jagatakse ronkade ja merikotkastega. Levik ja Arvukus Kaljukotkas alamliigist chrysaetos pesitseb Sotimaast, Skandinaaviast ja Alpidest kuni Lääne- Siberi ja Altaini. Sealt ida poole pesitseb teine alamliik, kamtschatica. Kolmas alamliik,
jahindusinfo.ee Elupaigaks on kultuurmaastikud, erinevate biotoopide servaalad (ökotonid), meeldib asulate ja veekogude lähedus. Tuhkur on üksikeluviisiga hämaras ja öösel tegutsev kiskja, kes ujub ja sukeldub hästi. Elab teiste loomade urgudes või lihtsas varjes (puuriitades, põhukuhjades, põranda all, pööningul. Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt.
Rebane elutseb kuni 1800 m, Tiibetis kuni 4000 m kõrgusel. Rebase toitumine Rebane on nii taime kui ka loomatoiduline. Ta ohvriks langevad enamasti närilised, jäneselised ja teised väikese ja keskmise suurusega selgroogsed (ka oravad, okassead, teod, vihmaussid ja 5 putukad rohutirtsud, põrnikad, kilgud). Rebane sööb ka parte, kanalisi ja laululinde ja nende mune. Vähesel määral sööb taimset toitu nagu puuviljad, marjad (eriti murakad), rohi, pähklid ning terad (tavaliselt mais ja nisu). Selgroogseid sööb rebane tavaliselt talvel, kui muu toidu hankimisega esineb raskusi. Näljaga sööb ta ka loomade jäänuseid. Linna sotsib rebane toitu maast ja aitab tühjendada ka prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid
Etioopia regiooni iseloomustab suurte rohusööjate ning neist toituvate kiskjaliste rohkus. Palju elab seal ka kitsaninalisi ahve ja poolahve. Lindudest on endeemsed jaanalind, pärlkana ja hiirlinnud. Indo.Malai regiooni loomastik sarnaneb Etioopia regiooni omaga. Ühised rühmad on soomusloomad, londilised, kitsaninalised ahvid, ninasarvikud, võhkhirved ja sarvlinnud. Ainult selles regioonis elutsevad karutiivalised, kandlased, gibonlased. Rohkesti on hirvlasi, veislasi, oravaid, kanalisi. Rohkesti elutseb seal lennusega loomi. Inimahvidest elab seal ainult orangutang. Neotroopilise regiooni loomastik on rikkalik ja omapärane. Imetajaist on endeemsed kukkurvõhnlased, vampiirlased, napihambulised, laamad, laianinalised ahvid, lindudest nandulised, tuttkana, kannushaned, tuukanlased. Iseloomulikud on ka okaslased, tapiirid, nabasead, suurtsest kaslastest puuma ja jaaguar, pesukaru, tinamulised, kondorid, koolibrid, iguaanlased, suured putukad ja ämblikud
1000 paari. ~6~ Hiireviu (Buteo buteo) On üldtoonilt pruun ronga suurune röövlind. Kõhupoolelt on ta heledam, kuna seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Hiireviu keha üldpikkus on 53cm, millele lisandub isasel 34-37cm ja emasel 37-40cm tiivapikkust. Isaslind kaalub 620-910g ja emaslind 880-1000g. Ta saagiks langevad põhiliselt hiired, kuid ta sööb ka väiksemaid värvulisi, nooremaid parte ja kanalisi. Hiireviu on levinud Vahemeremaadel ning Euraasia metsa ja metsastepivööndis, kuid ka mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna- Himaalajas. Hiireviu eelistab niiskeid kuusemetsi, kuid saagijahile läheb ta enamasti avamaastikele. Pesa rajab ta tavaliselt kuuse või männipuu otsa, kuid teda on nähtud pesitsemas ka lehtpuude otsas. Hiireviu ei ehita endale iga aasta uut pesa, vaid kasutab vana pesa, kuhu on lisatud värskeid puuoksi. Aprilli lõpul on ta pesas 2-4 valget muna,
(Loomade elu 7. köide imetajad). Leviala Teda võib kohata kogu Euroopas. Põhja- Aafrikas, suuremas osas Aasiast ja Põhja- Ameerikas, Eestis on nirk levinud üle kogu territooriumi, kuid võrdlemisi vähearvuliselt. (Loomade elu 7. köide imetajad). Toitumine Nirk elutseb seal, kus leidub rohkesti hiirlasi: põldudel, põõsastikus, metsaservades. Tema põhitoit on hiired, aga ta ei põlga ära ka vihmausse, putukaid, linnumune. Ega isegi suuremad loomi: rotte, kanalisi. Nirk otsib põhiliselt toitu öösiti ning kütib pisinärilisi üllatava osavusega, jälitades neid isegi urgudes ja varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem kui jaksab ära süüa.Nad suudavad joostes kanda liha, mille raskus on pool nende kehamassist. Sellega toob ta inimesele suurt kasu. ( Loomade entsüklopeedia). Järglased Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt
kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade jookseb tume vööt ning kõrvatipud on valged. Varvaste vahel on ujunahk. Valge rõngad silmade ja kõrvade vahel. Levik: kogu Euroopa, v.a. osa Briti saartest ja enamus Skandinaavia poolsaarest.Arvukus Eestis: tavaline Toitumine: Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Sigimine; Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks, sünnivad maikuus. Suguküpseks saavad aastaselt
ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Värbkakk Värbkakk (Glaucidium passerinum) on umbes kuldnoka suurune kakuline. Ta on väikseim kakk Euroopas. Oma väikesele kogule vaatamata on värbkakk siiski tõeline röövlind, kes toitub nii
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Hakk Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma.
annaabi.ee 
