aastast. Lasteaia üks rühm on Kiltsis. Kultuurilugu Rahvuslik ärkamine Väike-Maarja mail toimus 19. sajandi viimasel veerandil. 1873. a avatud kihelkonnakool kujunes siinses kultuuriloos pöörettekitavaks, sest tänu koolile sattusid siia kirjamees Peeter Koit, kirjandusloolane, kooliõpikute autor Mihkel Kampmaa, muusikategelane Samuel Lindpere, luuletaja Jakob Tamm, koolitegelane Enn Murdmaa ja hilisem botaanikaprofessor Jaan Port. Assamalla vallakoolis tegutses koorilauluentusiast Johan Elken. 1870-ndatel aastatel rajati kihelkonna koolmeistrite meeskoor, kes käis ka teisel üldlaulupeol 1879. a Asutati segakoor, 1880. a pandi alus raamatukogule, 1882. a lavastas Jakob Liiv esimese näidendi
Wiedemanni sõnaraamatust) võttis noomeni sõltus, mis tema kodukohas tähendab aasataolist rõivakinnitit (näit. rinnaesisel), ja selle põhjal lõi meile korvamatu, rohkelt edasituletatud sõltuma-verbi (ibd). Keele ühtlustamine oli Veski jaoks väga oluline. Eesti keele õpetajana tunnistas Veski, et kirjakeelt on raske õpetada, kui selle jaoks pole ühiseid norme seatud. Sooviga keelt ühtlustada hakati Johannes Voldemar Veski, Johannes Aaviku, Villem Reimani, Mihkel Kampmaa, Jaan Jõgeva jt poolt korraldama keelekonverentse, kus üheskoos kehtestati reeglid näiteks võõrsõnadele, sihitise kasutamisele, mitmuse omastavale vormile ja üksiksõnade koostamisele. Veski töötas mitmetes ajalehtedes: Eesti Kirjandus, Rahva Lõbuleht, Teataja ja Päevaleht. Toimetaja ja toimetuse liikmena oli tal võimalik eestlaste jaoks eesti keelt rohkem ühtlustada ja korrektsemaks muuta.
õpetuste vastu. Kuid siit algabki E. Enno omapära ja kordumatus, süvendatud pilk inimelu ning olemise ja mitteolemise probleemidele, mis andis mõjurikkaid, omas ajas ainulaadseid luuleelamusi. · E. Enno luuleloomingu üheks tunnusjooneks on peetud kujundi paljutähenduslikkust. · Lastelaulud loomingu päikesepaisteline pool (,,lillelallerad"). · M. Kampmaa tõdes, et E. Enno pääses ,,lastele hingeliselt lähemale kui ükski teine eesti luuletaja". o Rõhutati kiindumust ja hellust laste suhtes, võimet olla laps täiskasvanunagi, mõista ja sisse elada lapse hingeellu. See on lasteluule kirjutamise üheks eeltingimuseks. o E. Enno oskab puudutada lapsele, eriti väikesele lapsele oluliste elunähtuste ringi,
seks oli ka asjaolu, et neis lähtuti kohalikest oludest ja tingimustest. Ei unustata tähtsamaid võõramaisi taimi ja loomi, kuid enamasti kõnel- dakse nendest lühidalt. Rõhk on asetatud neile looma- ja taimeliikidele, mida õpilased kohtasid oma koduümbruses," kirjutab Karl Laigna (1959: 37). Lisaks avaldas Kunder Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatus ja mujalgi arvukalt looduskaitselisi ja loodusteadust populariseerivaid kirjutisi. Uue põlvkonna õpikuautorite esindaja Mihkel Kampmaa (1905) seos- tas loodusetundmise juba otseselt kodukoha ja laiemalt kodumaa tundmaõppimise ning seega patriootilise kasvatusega. Eesti vanema loodusteadusliku õppekirjanduse uurija Vello Paatsi kirjutab: "Rahva- koolis sisendavad looduse kaitsmise vajadust M. Kampmanni luge- mikud, mis kõnelevad puude rikkumisest, lindude kaitsmisest, taunivad loomade piinamist, räägivad lindude kasulikkusest, loomakaitseseltsi- dest ja nende tegevusest, looduserikkujale seadustega ettenähtud karis-
,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga(positivism-seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA(NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris Tammsaare miniatuure ja seostas neid autori haigusega, tiiskusega, et see oli põhjuseks, miks ei jõudnud kirjutada nt. pikka proosat. Eesti kirjanduse ajalugu on olnud väga AUTORIKESKNE, kirjutatakse ka vanavanemate kohta(suhtumine ,,tühja tekstidest, õpime elulood pähe"), Eestis( sh Tartus) on üldse väga palju skulptuure kirjanikele seegi näitab AUTORI ELUJÕUDU meie kultuuris.Samas: on ka põhjendatud küsimused, mis seostuvad autoriga. Nt. Koidula Kroonlinnas kirjutatud
Kultuurimüüt, et eestlased on loodusega tihedalt seotud rahvas. Oskar Looritsal ja Matthias Eisenil oluline roll selle müüdi loomisega, vastandamine stepirahvastega. Tegu on müüdiga, kuigi ei saa eitada, et ERAs on suur hulk animistlikku pärimust, keskkonnasidusat pärimust, kohapärimust jne aga võrreldes teiste rahvastega, ei ole eestlaste suhtumine loodusesse kuigi eristuv. Esimesed Eesti looduskirjanduse autorid Carl R. Jakobson, Juhan Kunder, Mihkel Kampmaa, Kustas Põldmaa kaht tüüpi raamatud: kalendrilaadsed õpetustega ja kooliraamatud (nt Jakobsoni ,,Kooli Lugemise raamatus" palju tekste ümbritseva keskkonna, ilmastikunähtuste jm kohta). Matkakirjandus väga iseloomulik 20ndatele aastatele, kuna linnainimestel tekib ka piisavalt jõudeaega, et selliste tegevustega tegelda. Arusaam, et väljasõidud on normaalne elu osa, selleks pidi toimuma kultuuris nihe talupojakultuuris seda ei olnud.
,,Baltische historisches Ortslexikon"- Saab infot nt selle kohta, et millal on mingi mõis asutatud. 19. sajandil tehti ka maastiku kirjeldust Kultuurigeograafiline- kodulooline kirjandus 20 saj algul- Nende põhjal võiks teha tänapäevaseid kultuurigeograafilisi uuringuid: (Need uurimused on juba pigem eestlaste enda tehtud, mittte niivõrd baltisakslaste poolt tehtud) Oma Maa- Postimehe kirjakogu; Vilberg- Kodumaal rännates; Kampmaa- Eesti kodumaa; ajalehtedes- digiteeritud eesti ajalehed. Geograafia algus tartu ülikoolis- Kuni aastani 1919 puudus geograafia institutsioon. TÜ geograafia kabineti kroonika 1919 oli Eestis veel Vabadussõda. Augustis 1919 otsisti Granö üles, eestlaste hulgast polnud võtta. Granö alustas kartograafia põhikursusega, kultuuri geograafiat otseselt polnud, aga oli antropogeograafia-õpetati inimest tema kultuuri tundma. Granö algatas süstemaatilise Eesti alade uurimise.
täiskasvanuna. Direktor andis talle häid raamatuid, millega CRJ veetis meelsasti aega, et ennast harida. Jakobsonil oli seminaris raske sõpru leida, sest ta oli teistest noorem ja raskepärase iseloomu tõttu kaldus endasse sulguma. Talle meeldis eriti joonistamine, ilukiri ja muusika, milles saavutas ta kõige paremaid tagajärgi. Cimze seminaris sai hariduse üle 100 eesti noormehe, sealhulgas Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein, Joosep Kapp, Andres Erlemann, Mihkel Kampmaa (Kampmann), Hans Einer, Aleksander Kunileid (Saebelmann), Friedrich Saebelmann, Aleksander Thomson ja Aleksander Läte. Esimese koolivaheaja kulutas CRJ leerikäimiseks. See oli ,,peenema rahva" laste suvine ,,eraleer", millest võttis osa ainult kolm poissi ja kolm tütarlast.. Seminariõpilases tekkisid armutunded leerikaaslase Anna vastu. Nõnda leidis Jakobson juba tol ajal endale naise ideaalkuju haritud ja mitte saksastunud eesti talutütre, keda ta pärast suure
Tema esimesed kirjatööd ja looming olid saksakeelsed, paljuski ajas baltisaksa asja. Pööre tuleb. 1865. aastal saab Eesti Postimehe kaastööliseks. Jakobson oma stiililt on terav, kirjutised poleemilised ja kaasamõtlemakiskuvad. Siit saab ka laiema lugejaskonna ja aitab Eesti Postimehe levikule kaasa. Oli (Janis) Cimze seminari kasvandik. Cimze seminaris on õppinud üsna palju eestlasi. Üle saja eesti päritolu noormehe, nt Ado Grenstein, Joosep Kapp, Mihkel Kampmaa, Kunileiud (Aleksander), Aleksander Läte jnejne. Eesti Postimehe juures on teisigi olulisi muudatusi. Üheks muudatuste põhjustajaks on sel ajal tuult tiibadesse saav tütar Lydia Koidula, kes hakkab lehe väljaandmisel aitama, teeb kaastööd. Eesti Positmehe veergudel hakkavad ilmuma Koidula luuletused. Üheks tuntumaks oli ,,Eesti muld ja eesti süda". Paljud luuletused, mis 1867. aastal EP-s ilmusid, nendest annab välja oma luulekogu. Sinna on koondatud meilegi hästi tuntud luuletused
annaabi.ee 
