Kaldakivimite retsensioon (0)

Mare Ikojani fotonäitus “Kaldakivimid”
Läksime ühel kolmapäeval pärast kooli Eesti Rahvusraamatukokku näitusele “Kaldakivimid”. Eelnevalt olime ka paarilt tuttavalt kuulnud , et tegemist on väga kaunite fotodega, mida tasuks kindlasti vaatama minna. Jõudes sinna sattusime me ka kontserdile. Kontserd oli Noorte Meistrite Akadeemia õpilaste poolt esitatud, “ Kammermuusika pooltund”, mis toimub kord kuus igal kolmapäeval. Sel kolmapäeval toimus Rein Roosi löökpilliklassi kontsert “Marimbafoonia vol. 4”. Esitamisele tulid ka selliste tuntute heliloojate looming nagu J.S. Bach , M. Schmidt , E.Glennie. Tore oli seal muusika saatel pilte vaadata, sest see muutis õhkkonna veelgi mõnusamaks. Pildid olid raamatukogu fuajee seinale riputatud, kahte ritta . Fotod olid kõik kividest, täpsemini öeldes kaldakivimitest Pirita rannas. Kunstnik ise on informatsiooniks teadetetahvlile kirjutanud, et pildid tegi ta oma fotoobjektiiviga hommikustest jalutuskäikudest Pirita rannas. Mare Ikojan on Tartu Kunstikooli lõpetanud kunstnik ning looduspiltidega on ta tegelema hakanud viimastel aastatel. Peale kaldakivimite on ta korraldanud ka näituse maastikufotodest 2008. aastal.
Pildid olid tõeliselt kaunid , silm jäi päris pikalt peale. Alguses tekkis küsimus, et kas need ikka on fotod või on tegemist maalidega. Esile olid tulnud kenasti looduses leiduvad puhtad värvid, roheliste vetikate all olevate kivimite värvus, samuti kivimite ebatasane pind, kivimid kaugelt vaadatuna mererannas, kivid rannaääres rannataimesitkuga kaetuna.
Pildid merest on alati inimestele toonud rahuliku meeleolu, nüüd olen veendunud selles, et ka pildid kividest võivad seda luua.
Mulle endale meeldis foto, kus oli suhteliselt madalas vees seisev suur kivi. Kivi ees seisis valge paat . Samuti märkimist vääriks pilt, kus kunstnik on suutnud jäädvustada pildi, kus kivi peal oleks kui inimese kuju. Endale meeldisid kõige rohkem kivid vees, vetikate ja muu meretaimestikuga kaetuna. Need olid ka näituse kõige esimesed pildid. Neist fotodest ei olnud esialgu üldse lihtne välja lugeda, mida kujutatakse, kuid terasemalt jälgides olid vetikate all näha kivimeid.
Mulle meeldis see näitus, sest olen ka ise taaskord leidnud oma tee maalimise juurde. Selle näituse külastamine andis mulle päris palju inspiratsiooni, mida oma tulevastel joonistustel kujutada. Ainukene asi, mis mind häiris oli see, et kunstnik ei olnud ühelegi pildile lisanud nime või teksti, kuidas antud pilt sündis, mis aastal või ajahetkel see oli jäädvustatud. Olin meeldivalt üllatunud ka selle üle, et tasuta näitustel pakutakse samuti väga häid asju.
Soovitan kõigil seda vaatama minna, sest avatuks jääb näitus Rahvusraamatukogus kuni 27. oktoobrini. Näitus on olnud seal juba 13. oktoobrist alates.

• Tooksin ka mõned mõtted välja kuulsalt maastikufotograafilt Terry Hope:
  

...suurepärased fotod sünnivad ainulaadsete tingimuste ja maagilise valguse kombinatsioonidest.
...kaamera on fotograafi jaoks üks töövahenditest, nagu pintsel maalikunstnikule.
...kunsti loomine jääb ikka kunstiku, mitte tema töövahendi ülesandeks.
...huvitav on olla juhtunu tunnistaja ja jäädvustada midagi, mis ei pruugi enam kunagi sarnasel viisil aset leida.
...päikesetõus võib olla väga tänuväärne aeg rannafotodele. Päikeseloojanguid tulevad paljud vaatama, kuid vaid vähesed ärkavad nii vara, et nautida päevatõuse.
...maastiku fotograafil peab jaguma kannatust, et millegi erilise toimumine ära oodata.
...kõik sõltub valgusest ja aastaajast, sest fotograaf maalib valgusega.
...looduse nägemise oskus aitab inimesel kasvatada endas ka hingevalgust.
...me oleme kõik siin maailmas külalised, tulnud vaid hetkeks. Nautigem siis looduse poolt loodut.
...maastikufotograafias ei tohi alahinnata vedamise rolli, mida rohkem aega väljas veedad , seda rohkem kipub vedama.
... fotograafia on võimalus nähtut edasi anda neile, kes kohal ei viibi.