hulgaga. Supernoova saab tekkida Päikesest vähemalt 8 korda massiivsemast üksik- või kaksiktähest. Slaid 3 Massiivse üksiktähe korral on plahvatuse põhjuseks tuumakütuse lõppemine tähe sisemuses. Tähe keskmest lähtuv kiirgusrõhk lakkab ning järgneb tähe gravitatsiooniline kollaps, mis põhjustabki supernoova plahvatuse. Kaksiktäht on kahest gravitatsiooniliselt seotud tähest koosnev süsteem, kus mõlemad tähed on orbiidil ümber nende ühise massikeskme. Kaksiktähe korral on üksikud tähe komponendid väiksema massiga kui supernoova tekkeks vaja. Suurema massiga täht areneb kiiremini, tuumakütus lõppeb ning tekkib valge kääbus ehk tihe ja kuum jäänuktäht, milles enam energiat juurde ei teki. Kui komponentide vahekaugus on piisavalt väike, hakkab osa teise tähe ainest gravitatsiooni mõjul valgele kääbusele voolama. Aine surutakse kääbuse pinna lähedal tugevas gravitatsioonis kokku ning selle temperatuur tõuseb
Struve tööd olid põhjapaneva tähtsusega temaga sai kaksiktähtede uurimine oma alguse. Tema mõõtmised pole praegusel ajal oma tähtsust kaotanud. Pilt 2 Sirius Struve tööplaan koosnes kahest osast: 1) kaksiktähtede avastamine ja nende kataloogi koostamine 2) avastatud kaksiktähtede täpne mõõtmine. Struve järglased jätkasid kaksiktähtede uurimist ja kataloogi täiendamist. Nüüdiseks on kataloogis juba 20 000 kaksiktähe paari. Mõned uurijad on veendunud, et mitmikuid on vähemalt 90% ja üksikud on vaid planeedisüsteemi päikesed, mitmiktähest lahtipääsenud jooksikud või ühtesulandunud kunagised kaksikud. Tähtede seas on üksikuid suhteliselt niisama palju kui inimeste seas on kaksikuid. Kuna kaksikuid on palju, tuleb neid klassifitseerida. Olemas on visuaalsed kaksikud, spektraalsed kaksikud, varjutusmuutlikud kaksikud ja lähiskaksikud. Visuaalsed kaksikud
tähed on orbiidil ümber nende ühise massikeskme. Heledamat tähte kahest nimetatakse peatäheks ehk primaartäheks. Teist tähte kutsutakse üldiselt kaaslaseks ehk sekundaariks. Kui kaksiktähed on teineteisele küllalt lähedal, võivad nad gravitatsiooniliselt mõjutada kaaslase atmosfääri. Mõnedel juhtudel võib toimuda isegi massi ülekandumine. Ligikaudu 1/3 tähesüsteemidest Linnutees on mitmiksüsteemid. Neid on mitut liiki. Tõelise kaksiktähe moodustavad kaks tähte, mis gravitatsiooni toimel nagu tantsijad teineteise ümber tiirlevad. Näiva kaksiktähe moodustavad kaks tähte, mis ei kuulu tegelikult kokku, kuid juhtuvad Maa suhtes samas suunas paiknema. 4 Varjutusmuutlikud kaksiktähed tiirlevad teineteise ümber nii, et Maalt vaadates üks neist aeg-ajalt varjab teise
· Energia hulk, mis plahvatusel vabaneb on võrreldav selle energia hulgaga, mis Päike kogu oma eluea jooksul kiirgab. · Supernoova saab tekkida Päikesest vähemalt 8 korda massiivsemast üksik- või kaksiktähest. · SN 1054 Teke ja põhjused · Üksiktähe plahvatuse põhjuseks on tuumakütuse lõppemine. Tähe keskmest lähtuv kiirgusrõhk lakkab ja järgneb tähe gravitatsiooniline kollaps. · Kaksiktähe korral areneb suurema massiga täht kiiremini, tema tuumakütus lõppeb ning tekkib valge kääbus täht. Kahe tähe vahelise kauguse vähenedes hakkab teise tähe aine kääbusele voolama. Aine surutakse pinna lähedal tugevalt kokku ja selle temperatuur tõuseb. Aine juurdevoolu jätkudes toimub termotuumareaktsioon ning tekib supernoova. Erinevaid supernoovasi Moodustatud röntkenkiirguse ja infrapunakiirguse spektrites tehtud piltidest. 00 6 S N1
juhtudel on võimalik määrata tõeline orbiidi kuju [Kaaslase orbiit peatähe suhtes.], ning see osutub alati ellipsiks, mille ühes fookuses on peatäht; pealegi osutub neil juhtudel õigeks ka teine Kepleri seadus (ristliikumise kiirus on pöördvõrdeline kaugusega peatähest). On näidatud matemaatiliselt, et niisugune liikumise seadus on mõeldav ainult külgetõmbava tungi puhul kaksiktähe komponentide vahel, mis on pöördvõrdeline kauguse ruuduga (näit. kolmekordsel kaugusel kahaneb tung 3X3 = 9 korda) ja mis täpselt vastab Newtoni gravitatsiooni seadusele. Olgugi et vaatluste ajavahemiku lühiduse tõttu on võimalik uurida orbiidiliikumist vaid mõnedes, eriti lähedal asuvates süsteemides [Muidugi, kiire orbiidiliikumisega süsteeme leidub kõikjal, kuid et nende süsteemide komponendid peavad asmna üksteisele võrdlemisi ligidal (alla 30 astr
Eestis on Siirius nähtav madalal talvetaevas. • Tänapäeval on Siiriuse komponentide massid määratud järgmiselt: Siirius A 2,02 Päikese massi ning Siirius B 0,978 Päikese massi. Raadiused vastavalt 1,711 ja 0,0084 Päikese raadiust ning temperatuurid 9940 K ja 25200 K. Kaksiktähe tiirlemisperiood on 50,09 aastat. WOLF 359 • Wolf 359 on punane täht, mis asub tähtkujus Lõvi, lähedal ekliptika. Kaugusel umbes 7,8 valgusaasta kaugusel Maa, see on ilmne suurusjärku 13,5 ja saab näha ainult suur teleskoobiga. • Wolf 359 on kõige lähem täht Päikesesüsteemi. • Mass: 0,09—0,13 M • Temperatuur: 3500 K • Avastaja: Maximilian Franz Joseph Cornelius Wolf ALDEBARAN
komponendiks. Sellises süsteemis on tähed omavahel seotud gravitatsioonijõuga ja tiirlevad ümber ühise raskuskeskme. Ka tähistaeva Heledaim täht Siirius on kaksiktäht. Mõned tähed paistavad taevas teineteise lähedal ja näivad kaksiktähtedena, aga tegelikkuses nad ei ole omavahel seotud, vaid paiknevad kosmoses juhuslikult ühel suunal, niisuguseid tähti nimetatakse aga visuaalseteks kaksiktähtedeks. Näiteks Suure Vankri aisa keskmine täht Miitsar moodustab visuaalse kaksiktähe Alkoriga. Mõnes tähesüsteemis on kolm või enam komponenttähte ja neid nimetatakse mitmiktähtedeks. Täherühmad Tähtkujusid moodustavad tähed näivad liikuvat koos üle taevavõlvi. See on silmapete- tegelikult asuvad nad üksteisest kaugel. Me näeme neid koos olevat vaid seepärast, et nad paiknevad kosmoses juhtumisi ühel suunal. Siiski on ka suuri tegelikult koos liikuvaid täherühmi. Suurepärane näide on Plejaadid
ümbritsevad planeedisüsteemid tekkivad ilmselt juba koos tähtedega viimaste arengu varajastel etappidel. Planetaarudude tekke ja arengu määravad aga surevate tähtede "viimsed hingetõmbed", kuid ka need hingetõmbed võivad olla küllaltki huvitavad nagu võib näha ka kõrval olevalt pildilt. PILDIL: HKT foto ühest keeruliseima struktuuriga planetaarudust - umbes 1000 aasta vanusest NGC6543, hüüdnimega Kassisilm. Arvatakse, et see udu on tekkinud kompaktse kaksiktähe ühe komponendi surma käigus Kui umbes Päikese massiga tähtedest toimub nende kustumise käigus aine laialipaiskamine siiski suhteliselt rahulikult, siis tunduvalt massiivsemate tähtede puhul võtab ka see protsess tõeliselt suurejoonelise ulatuse - süttib supernoova. Selle käigus mitte ainult ei paisata laiali sureva tähe aine, vaid tähtedevahelise keskkonna suuri ruumalasid läbib plahvatuse lööklaine, mis põrkudes seal asuvate gaasipilvedega võib neis esile kutsuda uute
Kui üks tähtedest läbi põleb, saab kaksiku kaaslaseks olev täht endale marterjali juurde ja suureneb. 5. Nova ja Supernoova · Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille plahvatuse tagajärjel tähe heledus kasvab hetkeliselt miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht). · Võib tekkida vähemalt 8-10 korda Päikesest massiivsemast üksik- või kaksiktähest. · Kaksiktähe korral on üksikud tähe komponendid väiksema massiga kui supernoova tekkeks vaja. · Registreeritud supernoovad: 1) Hiinas ja Jaapanis vaadeldud Supernoova SN1554, sõnni tähtkujus. Praegu on see supernoova kest nähtaval krabikujulise udukoguna. · SN 1572 avastatud Kassiopea tähtkujus. · SN 1604 Keppleri poolt avastatud Maokandja tähtkujus. · SN 1987 A; SN 1993 J Suure Vankri tähtkujus. · Nova- nende nim
et enne seda tehtud töid pole üldse vaja arvestada. Struve tööd olid põhjapaneva tähtsusega temaga sai kaksiktähtede uurimine oma alguse. Tema mõõtmised pole praegusel ajal oma tähtsust kaotanud Struve tööplaan koosnes kahest osast: 1) kaksiktähtede avastamine ja nende kataloogi koostamine 2) avastatud kaksiktähtede täpne mõõtmine. Struve järglased jätkasid kaksiktähtede uurimist ja kataloogi täiendamist. Nüüdiseks on kataloogis juba 20 000 kaksiktähe paari. Mõned uurijad on veendunud, et mitmikuid on vähemalt 90% ja üksikud on vaid planeedisüsteemi päikesed, mitmiktähest lahtipääsenud jooksikud või ühtesulandunud kunagised kaksikud. Tähtede seas on üksikuid suhteliselt niisama palju kui inimeste seas on kaksikuid. Kuna kaksikuid on palju, tuleb neid klassifitseerida. Olemas on visuaalsed kaksikud, spektraalsed kaksikud, varjutusmuutlikud kaksikud ja lähiskaksikud. Muutlikud tähed
erinevas lainepikkuste piirkonnas. Kui otsustajaks on inimene, tema nägemismeel, nimetatakse vastavat heledust (tähesuurust) visuaalseks. Värvusindeksi saame värvust füüsikaliselt hinnates, selleks mõõdetakse tähe heledust erinevates spektripiirkondades, määratakse vastavad tähesuurused ning nende erinevused annavadki indeksi. Tähe läbimõõtu saab määrata temperatuuri ja kiirgusvõime kaudu, massi aga kaksiktähe- gravitatsiooni kaudu. Värvus-heledusdiagramm (Hertzsprung-Russelli, HR-diagramm). Iga tähe asukoht graafikul vastab tema spektriklassile ja heledusele. Peajada vastab erineva massiga tähtede tasakaaluseisunditele perioodil, kui tähe tuumas toimub vesiniku süntees heeliumiks. Tähed tekivad gravitatsioonijõu toimel gaasi- ja tolmupilvest. Kokkutõmbumise käigus gaasipilve keskosa kuumeneb, algul takistab tema kiirgus välimiste kihtide pealelangemist
ei juhtuks. Klassikalises füüsikas mustad augud tuleviku ennustamise võimalust ei puudutanud. Hoopis teine olukord on üldrelatiivsusteoorias. Kui mustas augus sisalduv info läheb kaotsi, ei saa me enam teada, mis juhtus minevikus.(Tiit Kändler, 2006) Stepahen Hawking väidab, et ainuüksi Linnutee galaktikas on tuhandeid ja tuhandeid musti auke. Kuid seni, kui ühel heal päeval õnnestub näha mõnda tuntud tähte kaduvat, tuleb leppida kaudsete meetoditega – näiteks kaksiktähe vaatlusega, millest üks komponent on nähtav ning teine nähtamatu.(McEvoy, Zarate, 2002) Stepheni töö mustade aukude kohta algas 1970. aastal, mõni päev pärast ta tütre Lucy sündi. Stephen oli parajasti magama minemas, kui järsku taipas, et saab rakendada mustadele aukudele pühjusliku struktuuri teoorita. Täpsemalt öeldes horisondipind ehk musta augu piir kasvab alati. Kui kaks musta auku põrkuvad ja ühinevad, siis tulemusena saadud musta augu pindala on suurem kui algsete
Suuremjagu tähti, mis silmaga vaadates tunduvad üksikutena, on tegelikult kaksik- või mitmiktähed. Kaksiktähtede elu erineb üksiktähtede omast. Kui üks tähtedest läbi põleb, saab kaksiku kaaslaseks olev täht endale materjali juurde ja suureneb. Pildil näed, mis juhtub , kui kaksiktähe moodustavad suur hiidtäht ja Päikese sarnane kollane kääbus. Kui hiidtäht läbi hakkab põlema, siis muutub ta punaseks hiiuks. Osa tema gaasilisest ainest valgub naabertähele, mis muutub selle tagajärjel oma kaaslasest palju suuremaks. Esialgsest hiiust saanud punane ülihiid aga plahvatab supernoovana ja moodustub kas valge
põhijada täht. See periood on tähe keskiga, mis kestab miljoneid või miljardeid aastaid. Näiteks meie Päike on praegu stabiilses põhijadaperioodis. Sel ajal muutub vesinik tema sisemuses vähehaaval heeliumiks. Põhijadaperioodi pikkus ja tähe hilisem saatus sõltuvad tähe massist ja keemilisest koostisest, mõnevõrra ka pöörlemiskiirusest (impulsimomendist) ning magnetväljast. Mida suurem on tähe mass, seda kiiremini ta areneb. Kaksiktähe arengut võib suuresti mõjutada ka kaaslastäht. Kui vesinikuvarud hakkavad lõppema, siis tähe ehitus muutub: tema välimine osa paisub ja sisemus tõmbub kokku. Kui tähe mass on suurem Päikese omast, tõuseb tema sisemuse temperatuur küllalt kõrgele järgmise tuumareaktsiooni algamiseks. Nüüd ühinevad omakorda heeliumituumad, moodustades süsiniktuumi ja vabastades energiat. Temperatuuri edasisel tõusul toimub üleminek järgmisele tuumareaktsioonile jne.
1642 8. jaanuaril sureb Galileo, 25.detsembril sünnib Isaac Newton 1643 Evagelista Torricelli tekitab osaliselt elavhõbedaga täidetud suletud silindris vaakumi, ehitab esimese baromeetri ja näitab, et õhul on kaal. 1646 Blaise Pascal kinnitab Torricelli ideid, demonstreerib atmosfäärirõhu kahanemist kõrguse kasvades. 1650 Otto von Guericke konstrueerib esimese õhupumba. 1650 Giovanni Battista Riccioli avastab esimese kaksiktähe. 1654 Guercike demonstreerib õhurõhu jõudu Magdeburgi poolkerade abil. 1655 Giovanni Domenico Cassini avastab Jupiteri Suure Punase laigu. 1656 Christiaan Huygens ehitab esimese täpse pendelkella, määratleb Saturni rõngad rõngastena ja avastab Titaani ja Orioni udukogud. 1657 Pierre de Fermat tutvustab ajaliselt lühima tee printsiipi optikas. 1662 Robert Boyle avastab, et gaasi rõhk ja ruumala on lineaarses sõltuvuses.
Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht, must auk), energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema eluea jooksul kiiratava energia hulgaga. Supernoova võib tekkida vähemalt 8-10 korda Päikesest massiivsemast üksiktähest või kaksiktähest. Massiivse üksiktähe korral on plahvatuse põhjuseks tuumakütuse lõppemine tähe sisemuses, tähe keskmest lähtuv kiirgusrõhk lakkab, järgneb tähe gravitatsiooniline kollaps, mis põhjustabki supernoova plahvatuse. Kaksiktähe korral on üksikud tähe komponendid väiksema massiga kui supernoova tekkeks vaja. Suurema massiga täht areneb kiiremini, tuumakütus lõppeb ning tekkib valge kääbus ehk tihe ja kuum jäänuktäht, milles enam energiat juurde ei tekki. Kui komponentide vahekaugus on piisavalt väike, hakkab osa teise tähe ainest gravitatsiooni mõjul valgele kääbusele voolama. Aine surutakse kääbuse pinna lähedal tugevas gravitatsioonis kokku ning selle temperatuur tõuseb
kiirgusvastuvõtjad on tundlikud erinevas lainepikkuste piirkonnas. Kui otsustajaks on inimene, tema nägemismeel, nimetatakse vastavat heledust (tähesuurust) visuaalseks. ≈ Värvusindeksi saame värvust füüsikaliselt hinnates, selleks mõõdetakse tähe heledust erinevates spektripiirkondades, määratakse vastavad tähesuurused ning nende erinevused annavadki indeksi. ≈ Tähe läbimõõtu saab määrata temperatuuri ja kiirgusvõime kaudu, massi aga kaksiktähe-gravitatsiooni kaudu. ≈ Värvus-heledusdiagramm (Hertzsprung-Russelli, HR-diagramm). Iga tähe asukoht graafikul vastab tema spektriklassile ja heledusele. ≈ Peajada vastab erineva massiga tähtede tasakaaluseisunditele perioodil, kui tähe tuumas toimub vesiniku süntees heeliumiks. ≈ Tähed tekivad gravitatsioonijõu toimel gaasi- ja tolmupilvest. ≈ Kokkutõmbumise käigus gaasipilve keskosa kuumeneb, algul takistab tema kiirgus välimiste kihtide pealelangemist
annaabi.ee 
