Nii ümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. · Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtus , kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Relvade liigitus · Keskaegne relvastus jagunes ründe - ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. · Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud, kiviheitemasindad ja muud. · Algselt oli relvade arengus põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk- järgult hakkas laskerelvade osa kasvama ja keskaja lõpul olid need peamiselt tulirelvad lahinguvälja olulisemad sõjariistad .
Mõjutasid: ristisõjad, linnade kasvamine ja kaitse vajamine. Sõdimine, turniirid ja jaht olid suure osa ülemkihi feodaalide peamine tegevus ning meelelahutus. Sellepärast pöörati läbi kogu keskaja relvadele suurt tähelepanu. Relvad olid keskajal eelkõige võitlusvahendid, kuid nad tähistasid ka sotsiaalset kuuluvust: mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks, samas kui relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: vähivõitlusrelvad (mõõgad, odad) ning laskerelvad (vibud, tulirelvad). Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigeksmõistmist, vahel oli mõni mõõk ka võimutähiseks. Kurjategijate hukkamisel peeti auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, mis viidi täide linna turuplatsil. Hukkamist viis läbi timukas. Varakeskajal kasutasid rüütlid enda kaitseks soomusrüüsi, mis
Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud, kiviheitemasindad ja muud. Algselt oli relvade arengus põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk- järgult hakkas laskerelvade osa kasvama ja keskaja lõpul olid need peamiselt tulirelvad lahinguvälja olulisemad sõjariistad. Kaitserüüde areng
päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid. Feodaalide relvastus Relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad(mõõgad, odad jne) ja laskerelvad (vibud, tulirelvad, ammud jne) ning kaitsevarustuseks (kaitserüü, kiiver ja kilp). Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. XI sajandil hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Rüütlivägi
Linnuse kaitsefunktsioonide kõrval oli sellel ka esindusfunktsioon. Üle maastiku kõrguv linnus näitas feodaali võimu kohalike valduste üle. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri valduses. Aadli relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad- mõõgad, odad ja laskerelvad - vibud, tulirelvad, ammud, ning kaitsevarustuseks - kaitserüü, kiiver ja kilp. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. Hiljem hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine
Kui kannupoisi aastad olid läbi, siis 18-21a. Toimus rüütliks löömine,löödi mõõgaga õlale või pähe. Igal aadliperekonnal oli oma lipp ja vapp, vapiteadus heraldika. Rüütliturniirid olid reeglina kolmepäevased. Koguneti varem, püstati telgid, pidutseti. Esimene päev oli rüütlitel ratsavõistlemiseks. Teine päev oli mõõga päev, jalgsi võistlevad rüütlid, kus kasutati mõõku ja sõjakirveid. Kolmas päev olid võistkondlikud võistlused. Rüütli relvastus jagunesid kaitsevarustuseks(kilp, kaitserüü. Ründerelvad jagunesid kaheks: lähirelvad(mõõgad, odad, piigid, sõjakirved) laskerelvad e. Kaugrelvad(vibud, ammud, kiviheitemasinad ja hiljem ka tulirelvad). Rüütel jala ei võidelnud. Jalavägi, mis koosnes peamiselt talupoegades oli mõeldud rüütlile abistamiseks. Sõda algas sõjakuulutusega, nt sajaaastane sõda.
vähendada ja suurendasid idakaubandusest saadavaid kasumeid.AADEL- Euroopa keskaegses ühiskonnas pärilik eesõigustatud seisus, mis oli alguse saanud maaomandist ja sõjalistest -või muudest teenetest.LINNUS- kaitseehitis, mille ümber rajati asulaid.TURNIIR- rüütlite sõjaline võitlusmäng. RÜÜTELLIKKUS- rüütel, kes oli julge, aus, sõnapidaja ja galantne Aadli väärtuskoodeks. KESKAEGSED RELVAD- keskaegne relvastus jagunes ründe-ja ja kaitsevarustuseks. LINNAD: Keskaja algul linnasid vähe, sest viikingid olid kõik hävitanud. Tekkisid uued linnad, võtmesõnad: käsitöö, kaubandus, turvalisus, soodne asukoht. Keskaegsel linnal oli katedraal ja turuplats ning omaval. linnadel raekorda. Veel keskaja lõpuni sõltusid linnad ümberasuvatest küladest. Elu sama nagu külades (muldpõrandaga majad jpm). 1250 suurim linn Pariis(100000el.), 5-6 linna u.50000el. VÄLISILME: Linnad
kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Kurjategijate hukkamisel peeti kõige auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, eriti kui see viidi täide linna turuplatsil. Kasutusel oli spetsiaalne timukamõõk, mida ei tohtinudki millekski muuks tarvitada. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud, kiviheitemasindad ja muud. Algselt oli relvade arengus põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-järgult hakkas laskerelvade osa kasvama ja keskaja lõpul olid need peamiselt tulirelvad lahinguvälja olulisemad sõjariistad. Kaitserüüde areng
Sõjaväljal põgenemine oli üks kõige hullemakd asju, mida võis teha. Relvastus ja sõjaline kultuur Kuna sõdimine, turniirid ja jaht olid suure osa ülemkihi feodaalide peamine tegevus ning meelelahutus pöörati ka suurt tähelepanu relvadele. Palju nähti vaeva ka uute relvade leiutamise ja täiustamisega. Saavutatud uuendusi hakati hiljem ka kasutama töö- ja tarberiistade tootmisel. Relvad võisid sümboliseerida ka sotsiaalset kuuluvust. Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad (mõõgad,odad jne) ning laskerelvad(vibud, ammud, kiviheitmemasinad ja tulirelvad jne.). Tähtis oli ka vastastikuline sõltuvus, kuna kui täiendati mingid relvaliiki tuli ise leida ka sellele parem kaitse. Algul oli põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-järgult hakkas laskerelvade osa kasvama. Relvi tootsid külasepad või feodaali teenistuses olnud meistrimehed
annaabi.ee 
