Kahetiivalised nimi 8.A kool Sisukord Kahetiivaliste välisehitus Kahetiivaliste eluviis Kahetiivaliste toitumine Kahetiivaliste sigimine Kahetiivaliste liigid Kahetiivaliste välisehitus Kaks kilejat lennutiiba. Tagatiivad taandarenenud Tagakeha on laialt rindmikuga seotud. Sääseliste tundlad on 6 ja enama lüliga. Kahetiivaliste eluviis Kõigil mandritel levinud putukarühm Teada juba üle 125000 liigi. Eestist on leitud üle 2200 liigi kahetiivalisi. Eluviiside poolest äärmiselt mitmekesine rühm. Kahetiivaliste vastseid elavad vees, kõdus, seentes, laipades, parasiitidena teiste loomade sees. Kahetiivaliste toitumine. Toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Hammustamisel lasevad haava hüübimisvastast ainet. On kärbseid, kes toituvad seentest või
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Pistesääsklased referaat Koostaja: Sigmar Naudi Juhendaja: Olavi Kurina Tartu 2014 1. Sissejuhatus Sääsklased kuuluvad kahetiivaliste (Diptera) putukate seltsi. Eestis on leitud kahetiivalisi umbes 2200 liiki, aga arvatakse, et nende arvukus võib küündida isegi 4500 liigini. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera). Sääselisi on Eestis teada rohkem kui 800 liiki. Sääsklased on majanduslikult tähtsuselt võib-olla, et isegi kõige kõrgemal kohal kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad
75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
On suguta sigimist (pungumine, paratoomia, sh. epitookia). Sugurakud lastakse enamasti otse vette. Näited: Eunice australis, Polychaeta, Sabellastarte spectabilis, liivatõlv (Arenicola marina), Tomopteris renata; Eestis: harilik harjasliimukas (Hediste diversicolor), Marenzelleria neglecta. 30. Väheharjasussid (Oligochaeta): põhirühmad, ehitus, eluviis, näiteid Eestist vihmauslased (Lumbricidae): ehitus: Kehasein paks ja veresoontest rikas, vöö tagapool suguavasid. Harjased lühikesed konksjad, lihtsa tipuga, kahekaupa kimbus. Eluviis: Mulla sööjad ja kobestajad. Kolm ökoloogilist rühma: kõdukihi, mineraalmulla kihi ja uru-ussid. Näited: Eestis 13 liiki. Kõige ohtram haritud mullas on harilik mullauss (Aporrectodea caliginosa), harilik vihmauss (Lumbricus terrestris), nelikant-kaldauss (Eiseniella tetraedra). valgeliimuklased (Enchytraeidae): ehitus: Harjased lihtsa tipuga, tihti rohkem kui kahe kaupa kimbus
ja närvikiud, meeleelundite andurid, aju. 3. Ainevahetus sellega tegelevad peamiselt seede-, hingamis- ja erituselundid. Sigimine selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond. Liikumine selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed. Ärrituvus seda kannavad meeleelundid, närvid ja aju. 4. Taksonoomilised põhiühikud: Riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik Näiteks: loomariik, lõugtundlased, ämblikulaadsed, ämblikulised, ämblikud, hiidämblikulised, hiidämblik 5. Seltsil lõpp lised, Sugukonnal lõpp -lased, -dae, perekonnal nimisõna ainsuses, liigil kaheosaline nimi (binoomen): perekonnanimi + liigitäiend. Reeglid on kirjas "Zooloogilise nomenklatuuri koodeksis". Koodeks on pädev vaid sugukonna, perekonna ja liigi tasemel. Igal taksonil üksainus kehtiv nimi, kas ladina keeles või
kulgevatest närviväätidest. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Eristatakse kolm ökoloogilist gruppi. Vabalt elavad ümarussid asustavad veekogusid ja mulda. Nad on ühed olulisemad orgaanilise aine lagundajad. Sageli on nende eluiga väga lühike. Taimeparasiidid
enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks. See, et mosaiikliblikad munevad ühte kohta väga palju mune, on ühest küljest hea, sest nii on vaenlastel neid
Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
